Neljapäev, 23. detsember 2010

Vargamäe jõulumuinasjutud

Jõuluprogrammid võeti sel aastal hästi vastu. Isegi nii hästi, et ühel õhtul olime siin ka pärast südaööd. Kokku viisime jõuluprogramme läbi kümnele grupile ning perepäev "Jõulud Vargamäel" toimus Monika (ikka see lumetorm) tõttu kahes jaos.
Üks turismiettevõtja, kes meile ikka külastajaid toonud on, sai aga klientidelt nii positiivset tagasisidet, et paari kuu pärast ootavad meid ees (ja neid ka) vastlapäevaprogrammid.

Talvepuhkusele me siiski ei lähe, sest ka järgmisse nädalasse on juba planeeritud külastusi, lisaks on oodatud kõik, kes talvepuhkust naudivad ja lubatud jõulutuisu järel liikuma pääsevad.

Mõned soovitused meie poolt ka, mida pühade ajal teha, et jõulud ei kujuneks vaid telerikeskseks.

- Jõuluõhtul tuleb süüa seitse korda, siis oled uuel aastal terve ja tugev. (Nojah, see, kes 7 korda õhtu jooksul süüa jaksab, peab olema hea tervisega!)
- Jõuluõhtul tuleb laud koristamata jätta - siis ei lõpe uuel aastal toit otsa. (Hurraa! Nõusid ei pea ka pesema. Välja arvatud juhul, kui sinu kass sööb hapukurki, nagu ütles üks laps. Lapsesuu teatavasti ei valeta.)

Jõuluõhtul toidu lauale jätmist seostavad paljud hingede söömaajaga, kuid see on hoopis hingedepäeva komme. Jõuluajal vastupidi - kaeti aknad kinni, et surnute hinged ei pääseks elavate tegemisi segama. Sestap polnud ka soovitav öösel kaevule minna - siis käisid seal surnud joomas.

Jõuluõhtul minge õue ja kuulake hääli. Kuigi vanasti ennustati selle abil vana-aastaõhtul tulevikku, siis see on lihtsalt tore viis ja võimalus end lookas laua tagant püsti upitada ning jõuluilma nautida - olgu see siis, milline tahes. Põnevaid hääli kostab igal juhul. Vana-aastaõhtul ei ole ju mõtet - siis kostab ühtlaselt ebaühtlast paugutamist...

Otsige oma või ema nööbisahtlist välja erineva suuruse ja erineva aukude arvuga nööpe. Mitte väga palju, aga mitte ka väga vähe. Need tuleb kinnisilmi õigetesse hunnikutesse sorteerida - nööbiaukude järgi. Kel läheb kõige kiiremini-paremini, sel ka järgmisel aastal õnne rohkem.
Mäng tundub lihtsam, kui see tegelikult on. Muuseumi jõuluprogrammi külastajates tekitas see rohkesti elevust!

Lõpetuseks ka üks jõulujuttudest, millesarnaseid võite kodudeski teha ja sel moel olemist lõbusamaks muuta. Vaja läheb paberit, pliiatsit ja head fantaasiat. Igaüks kirjutab paberile ühe rea (mitte lause, vaid rea, st servast servani). Jutt võib alata sõnapaariga ELAS KORD...
Igale kirjutajale on nähtav ainult 1 st eelnev rida. See tähendab, et esimene kirjutaja ei voldi, teine voldib esimese kirjutaja rea, kolmas teise jne.
Sel moel valmis ka jõulujutud Vargamäe muuseumi jõuluprogrammide raames. Meie perepäeva külastanute jutt ilmub siia pärast jõule. Praegu aga jutuke, mille jätsid meile meid samuti 19. detsembril külastanud grupp.

Elas kord üks vana saabas ja oli vaatamata kõrgele eale veel täitsa kobe. Otsis oma ilusa uhke saani välja. Tee peale kaasa võttis leiba, teed ja piparkooke. Kõndis kolm tundi enne, kui kohale jõudis, siis hakkas lund kühveldama tee pealt, et maja ukseni jõuaks. Pärast tegi endale sooja teed ja kohupiimakooki. Võttis seljast väikse vesti ja puges sooja teki alla magama. Ja siis tulid päkapikud ja panid talle sussi sisse kommi. Hommikul tõusis tüdruk üles ja vaatas sussi ning suss oli täis kõiki neid soove ja asju, mida ta oli endale alati tahtnud.

Ilusaid jõulupühi kõigile!

Teisipäev, 14. detsember 2010

Pisut lund ja kergelt tuisku

Kalendri järgi on talv alles tulemata, aga Vargamäe muuseumi õuel võivad lasteaialapsed rahumeeli peitust mängida - lumetunnelid on neil üle pea. Karjatee on aga äärmiselt kunstipäraselt kinni tuisanud - ole mees ja mine rinnuni hangedest läbi, kui saad. Aga me arvame, et ei saa. Mõningaid pilte lumisest Vargamäest on näha ka meie veebialbumis. (Keri lehte allapoole.)

See, et Monika-nimeline lumetorm teed läbimatuks muutis, pole enam mingi uudis. Sellele järgnenud lumesadu kasvatas aga lumekihi nõnda paksuks, et kuigi laupäeval tee Vargamäele lahti lükati, sai pühapäeva hommikul Aune oma sõiduautoga taas lumesahka mängida ning õuele lumest tunneleid kaevata. Ühiselt jõudsime otsusele, et 12. detsembril kavas olnud perepäev tuleb edasi lükata. Kõik need 12 inimest, kes 12ndal kell 12 tulla tahtsid (huvitav numbrimaagia, kas pole?), võiksid nüüd sõbrad kaasa kutsuda ja tulla uuesti 19. detsembril kell 13.00.
Ehk siis, kuna projekt on ikkagi hasartmängumaksu nõukogu toetuse saanud, siis teeme teise katse veel. Seega- olete oodatud 19. detsembril kell 13-15.00. Metsa lõket me küll ei tee ja seal maarohtudest teed ei keeda, aga sooja teed pakume ikka (pliidil keedetud) ning osalust kõikides õpitubades, olgu selleks siis meisterdamine (jõulukaardid, kingitused, küünlad, ehted vms), jõukatsumised ja mängud või ilma ja tuleviku ennustamine ning jõulumaagiast rääkimine.
Metsaloomadele on ka võimalik jõululaud katta, aga selleks tuleb auto (või hobune) enne soosilda kinni pidada, kus tee metsa alla läheb. Üle kraavi me ei soovita hüpata soosillal, sest ilmselt ei ole see vesi seal läbi jäätanud.

Kuidas me siin Vargamäel muidu elame? Eks nii nagu igal pool mujal - tuba tuleb soojaks kütta, siis on ka külalistel rõõmsam olla. Külalisi jätkub meile aga lausa igaks päevaks - tundub, et jõuluprogrammid on hästi vastu võetud ning lusti jätkub nii lastele kui ka täiskasvanutele. Aitüma lugemast ja huvi tundmast!

Kolmapäev, 8. detsember 2010

Jonkadi-jonkadi....

Jõulud on tuppa toodud ehk jõuluprogrammid said eile väärika avalöögi, kui Koeru Keskkooli vahvad noored karjatallis ligi 3 tundi lustisid. Vana aja kommetele kohaselt on õled (loe: põhud) tuppa toodud ning kuusk lakke riputatud. Jajah. Õige puha - vanasti riputati kuusk lakke. pealegi on nõnda turvalisem - ei lähe trallimise käigus ümber ning kuuse alla mahub ka rohkem kingitusi.

Elumajas, Hansenite elutoas on teine kuusk - ehitud muu hulgas kommide ja käbidega. Igaüks võib mõistatada, kuidas said männikäbid kuuse otsa. Juuresolev pilt ongi siis elumaja kuusest, mis ei ole lakke riputatud, vaid hoopis ühe vana ja väärika kuusejala sees.

Hansenite elutoa aknast avanes aga järjekordne maaliline vaade. Praegu on Vargamäe väga maaliline. Teed on ka kenasti lahti lükatud, seega pole ka karta, et ei pääse imetlema.



Mis aga jõuluprogrammidesse puutub, siis need kestavad meil praeguse seisuga 21. detsembri südaööni. Siis lõpeb programm muuseumi püsiklientideks olnud ettevõttel. Lasteprogrammid on muidugi päevasel ajal, aga tundub, et täiskasvanutele meeldib mõte pimedas metsa minna ja seal lõkke ääres varbaid soojendada ja vaadata, kuidas lumi sajab. Pühapäeval olete aga kõik oodatud perepäevale. Jõulumaagiline aeg 12.12. kell 12.oo

Just praegu sündis aga koostööna üks ilus mõte: jõulukaardi saatmise asemel võiks igaüks tulla Vargamäele ja kirjutada oma jõulusoovid lumele - siis saaniga taevas sõitvad päkapikud näevad ja toimetavad edasi! Jõulusoove näevad ka kõik teised külastajad.

Reede, 3. detsember 2010

Hommikune jalutuskäik soosillal

Soosillal jalutasid seekord noored metskitsed. Kolmekesi. Igasugused oleksid fotoaparaadi kasutamisest jätan seekord välja ütlemata.
Loomateema lõpetuseks nii palju, et metssead on jälle liikvel - olid teised ükspäev saunikute taga kolamas. Eks seda näeb kevadel, kas ja kui palju nad seekord üles tuhnisid.

Tore on see, et Tallinna muuseumist (ikka Tammsaare omast) jõudis meile Põrgupõhja uue Vanapagana teemaline näitus. Selle sätime nüüd varsti üles ja siis on jälle põhjust või ettekäänet (kellel neid siiatulekuks napib) muuseumi väravast sisse astuda.

Tegelikult on neid põhjuseid muidugi palju ja eelkõige on need igaühe enda sees, aga nende põhjuste üles leidmiseks pakume me võimalust 12. detsembril kella 12st kella 16ni nautida tõelisi jõule iseenda sees. Nimelt toimub perepäev "Jõulud Vargamäel", kus saab mängida ja meisterdada (küünlaid, kaarte, kingitusi jpms), ennustada ilma ja tulevikku, aga eelkõige võtta aega iseenda ja oma lähedaste jaoks. See tuleb ilmselt kõige paremini koos jõulumõtetega välja siis, kui me kella 14 paiku metsa läheme - metsloomadele jõulupuud ehtima - selle tarbeks võtke kaasa kodust kas juurvilju, kuivanud leiba, saia või kel heinad omast käest, siis võib ju kilekotiga sületäie heinu ka lumele raputada - kitsed on kindlasti tänulikud. Ka need Soosillal jalutajad.

Perepäevale sissepääs on muuseumi pileti eest. Seega - praktiliselt muidu. Selle raha eest saab meisterdatud asjad kaasa võtta ja metsas lõkke ääres sooja teed juua ning endal kaasa võetud võileibu nautida. Lisaks on kõigil ainulaadne võimalus osaleda ühise jõulujutu kirjutamises. Täpsem info kohapeal! :)

Kel aga lasteseltskonna või töö-kollektiivi jõulud planeerimata, siis 18. detsembrini pakume jõuluprogramme. Lastele ja täiskasvanutele on eraldi programmid ning nendega on kõige parem tutvuda meie koduleheküljel www.tammsaare.albu.ee Programmid tuleks kindlasti ette tellida, sest mõned on juba ette jõudnud ning kõik kuupäevad-kellaajad ei pruugi olla enam vabad.

Neljapäev, 18. november 2010

Talitööde hooaeg

Täna sai siis teede talihoole ametlikult avalöögi, sest lumekiht Vargamäelgi oli nii paks, et võimalike külastajate mugava ligipääsu tagamiseks tuli kõnniteedelt lumekihti õhemaks lükata. Lumememme jätsime targu tegemata - kui sulailma jätkub ja ka lund, siis küll homsed lapsed selle memmegi valmis meisterdavad.

Talgupäev kulges vahelduva pilvisusega ja rohkete sademetega ilma tähe all - tihe hoovihm vaheldus päikesekildudega. Talgulisi oli küll oodatust vähem, aga see-eest sai Siiri ühe ekskursiooni teha - kas just talgupäeva raames, kuid mitme põlvkonna esindajad soovisid perekeskis Tammsaare elu ja loominguga lähemalt tutvuda.

Üks raamat Järva-Madise kohajuttudest ja jutukohtadest hakkab ka valmis saama ning taotlus Kultuurikapitalile on esitamisel. Autoriks on muuseumi eelmine programmijuht Anti. Raamat on uudne just oma ülesehituselt ning suunitluselt, tuues kohapärimuse lähemale neilegi, kes ehk muidu säärase sisuga raamatuid ei loeks.

Jõuluprogrammide tellimine on ka täies hoos, kuid vabu päevi veel jätkub - olgu siis meelde tuletatud - 6.-18. detsembrini me neid pakume ning lastele ja täiskasvanutele on eraldi programmid. Koduleheküljel on need kenasti ka lahti kirjutatud, aga meil on kombeks erisoovidele vastu tulla.

Järgmise nädala kadripäevaprogrammide kohta kehtib sama - alati on võimalik panna midagi juurde ja teisalt jälle ära võtta ning siis ka hinnas kokkuleppele jõuda.
2010. aastat on veel küll poolteist kuud järel, kuid ka järgmine aasta tõotab tulla paljulubav ning põnev - lisaks traditsioonilistele üritustele leiab muuseumi üritustekalendrisse tee ka mitu sellist ettevõtmist, mis laiemat huvi äratada võiksid... Aga kõigest omal ajal.

Seniks vaadake üle, et 12. detsember alates kella 12st teil kalendris vaba oleks. Hommikul võtke pere-sõbrad-kallim kaasa ning tulge Vargamäele muistseid jõule tähistama. Igaüks saab midagi - aega iseenda ja lähedaste jaoks ning kaasa võib võtta selle, mille ise valmis teete! Jõuluvana postkontorit ja kommiautot meil ei ole, selle asemel oleme ise head päkapikud ja viime metsloomadele toitu.

Kolmapäev, 10. november 2010

Suur talgupäev tulekul!

Niisiis teadaanne kõigile, kes pole endale nädalavahetuseks plaane teinud, kuid sooviks midagi head teha. Kohe igas mõttes head.
A.H. Tammsaare muuseumis Vargamäel toimuvad 13. novembril talgud. Tegemisi-töid on kogunenud omajagu, mida kambakesi on lõbusam ette võtta. Näiteks
- sigade songermaa likvideerimine (vaata ka kaht eelmist postitust), sest kõike pole veel jõudnud; kaasa raudreha
- lehehunnikute koristus (kaasa reha ja töökindad)
- mutimullahunnikute tasandamine (taas sobib reha väga hästi)
ja nipet-näpet veel.

Mida vastu pakume?
- koos tegemise rõõmu ja mõnusat talguseltskonda
- sooja teed ja präänikut (äärmisel juhul kooki)
- tasuta muuseumikülastust

Tööle hakkame pihta andma kella kümnest hommikul. Selga paluks panna siis ilmakindlad riided, mida ei karda ka natuke ära määrida.

***
Mis tänasesse päeva puutub, siis aitäh Rakvere Ametikooli õpilastele huvitavate küsimuste ning toreda võtmehoidja eest!

Pühapäev, 7. november 2010

Esimesed jäljed ja mättapusle

Üleöö maha sadanud lume puhul ongi kõige toredam teha esimesi jälgi. Kuigi päris ootamatuna see lumi ikka ei tulnud, sest kui eilne sünnipäevaseltskond Vargamäelt lahkuma hakkas, siis krõmpsus rohi jalge all üsna mõnusasti.
Sünnipäevaseltskond ei olnud ka päris tavaline - või siis just oli, sest südandsoojendav on jälgida, kuidas inimesed võtavad endale siin aega - käivad rabas matkamas, uudistavad muuseumis ringi (üle aastate nagu eile nii mõnelgi juhtus) ning saavad osa muuseumi programmidest, olgu selleks siis muistsed käsitöövõtted või tunnike meie kirjanduslikul seiklusrajal küll ületatud - Matu mätastel "hüplesid" ühtmoodi nii noored, keskealised, eelkooliealised kui ka pensioniikka jõudnud daamid ja härrad. "Liisid ja Joosepid" proovisid leida endavahelist tasakaalu ja harmooniat ning unkaaugust mahtusid ka kõik järjepanu sisse. Rohketest küsimustest järeldasin, et suutsime taaskord inimesi positiivselt üllatada - seega täitis eilne üritus korraldajate ja ka meie ühise eesmärgi - vahva võib olla ka mujal kui Tallinnas ning eriti tore võib olla ka muuseumis.
Igal juhul saime me muu hulgas ka rohkelt lubadusi hiljemalt suvel uuesti tulla, sest nii palju jäi kripeldama, mida vaadata, kogeda ja proovida tahaks. Aitäh meid üles leidmast!

Sigade songermaal nende tuhnimiste jälgi likvideerides osutus nn mättapusle kokkupanekul kõige paremaks abivahendiks vana hea raudreha - tõmba aga kohmetanud-kahutanud mättad auku ja tambi kinni. Karjatee ots on juba üsna liigeldav ja saunikute räästaalune paistab ka eemalt ilusam. Järgmine laupäev jälle!

Neljapäev, 4. november 2010

See ju lausa seatemp!

Ilmselt oleks õige kasutada mitmuse vormi ja lisada, et metssigade. Tundub küll, et metsanotsud on olnud möödunud laupäevase jahimeeste retke järel pisut segaduses, sest saunikute elamise juures ning Kultuurihiies avanev vaatepilt küll teab, mis kena ei ole. Kui poleks sügis, võiks lausa mõelda kartulite maha paneku peale, sest kohati on maapind üles küntud 10 sentimeetri sügavuselt. Täna muuseumit külastanud Šveitsi kodanik noogutas ja ütles, et jah, üsna tuttav pilt - neil on sama lugu. Järgmisel nädalal teeme siis kolmekesi talgupäeva ja hakkame seda murukamarat peale tagasi panema - muud valikut ei ole. Kes soovib appi tulla, siis võib julgesti märku anda - tuleb pikk ja porine päev.

Aga need kaks inimest on vaprad - pärast muuseumikülastust tõmbasid nad jalga kummikud ning suundusid Kodru rabasse. Vahva, et eestlased on leidnud üles Eestimaalt selle, mida mujal ei ole, aga mis annab väliskülalisele aimu, milline on Eestimaa ja miks eestlased mõtlevad teinekord nii nagu nad mõtlevad ning miks sügismasendus kui hingedeajaga kaasas käiv nähtus on justkui meisse kodeeritud - mõtle sa sellele või püüa seda eirata. Ka erinevad mardi-ja kadripäevatraditsioonid on ju selle hingedaja rännakuga seotud ega erinegi oma põhiolemuselt praegu suuremat kõlapinda omavast kõikide pühakute ööst halloweenist. Täpsuse huvides olgu mainitud, et Vargamäel jooksevad ringi mardid ja kadrid ning kõrvitsaid me tühjaks ei õõnestanud, sest vanad eestlased toiduga ei mänginud. Selle unka-augu pildi panin siia selleks, et meelde tuletada, et kratid ja puuslikud ning "muu rahvas" tuli hoonesse ja läks välja just unka-augu kaudu, olgu selleks hooneks siis toidu-või vilja-ait või rehetare ise. Rehetare unka-auku läks Hansenite poistel ka vaja: siis kui isa keelust üle astudes peo pealt hiljem saabudes avastati, et isa ukse lukku oli pannud, ronis üks poistest unka-augu kaudu majja ja tegi teistele ukse lahti.


Päikesekiir muidu hallis päevas aga oli hommikul - kui veel Järva-Madisel tibas vihma, siis hommikune Vargamäe tervitas sinitaeva ja päikesepaistega. Seda polnud aga kauaks, sest kui Ivo Avisionist tuli nende ettevõtte tegemisi üles pildistama (need on need vahvad tehnilised lahendused meie muuseumis), tibutas juba vihma. Tuul on selline, et tekib tunne, nagu oleks mere ääres. Sügis. Päris sügis. Aga elumaja soojad ahjud ning väljapanek paneb õues toimuva unustama, paneb ennast muuseumisse unustama....

Kes suve või talve või värvilist sügist soovib meenutada, siis kerige julgesti lehekülge allapoole või otsige Picasast üles meie album - seal on jälle uusi pilte. Homme ilmuvad sinna ka metssigade tembutuste ülesvõtted - siis on selge pilt, mitmekümnel ruutmeetril nad kaevetöid teostasid.

Neljapäev, 28. oktoober 2010

Mõni hetk on tabamatu

Seekordne pealkiri on inspireeritud meie väravakaamerast avanevast pildist teatud kellaajal, kui päike paistab nurga alt, mil väravatagune tundub kui uks paradiisi. No vaadake ise.
Müstiline.
Kättesaamatu.
Imeline.




Vaatasime ja proovisime korduvalt seda jäädvustada, kuid parim tulemus, mis saavutasime oli ikka üsna kahvatu. Eile see peaaegu õnnestus. Pildid on meie Picasa albumis üleval - alamkataloogis Võrgutav Vargamäe. Sinna tuleb ka edaspidi fotosid, kus on kas Vargamäe majad või loodus. Meil on juba üht-teist kogunenud.

Fotodest rääkides, siis enam meie muuseumis Tiit Leito pilte vaadata ei saa - vähemalt mõnda aega. Täna võtsime näituse maha ja aitasime auto peale pakkida. Ruum jäi kuidagi tühjaks, aga seda tühjust kahandab Tartu konservaatorite näitus.

Viimase kahe nädala jooksul on siin veebilogis sissekandeid nappinud, kuid muuseumi igapäevatöö - sealhulgas vaprate, ilma trotsivate koolilaste ekskursioonid käisid täie hooga. Koolivaheaeg on aga esimene nädal, kus meil polegi ühtki ekskursiooni tellitud. Külastajaid aeg-ajalt ikka liigub.

Kes tahavad hingedeajal aega maha võtta, siis mardi-ja kadripäevaprogrammid sobivad kõigile, kes hingelt ja väliselt lapsed (või just otsivad seda endas). Sugugi vara pole mõelda jõuludele - jõuluprogrammid on eraldi väiksematele (6-14) ja suurematele (14-104). Sulgudes pole siis mitte rõivanumber, vaid vanus. :)
Maagilisel kuupäeval - 12.12.2010 kell 12.00 olete aga oodatud meie traditsioonilisele perepäevale - lähem info ilmub kohe-kohe ka koduleheküljele. Mardi-kadri ja jõuluprogrammid on seal aga juba üleval. Kusjuures täiskasvanute jõuluprogramm sai alguse sellest, et mõned ettevõtted avaldasid selleks soovi. Ju siis nende lapsed olid varasematel aastatel käinud ja neile meeldis - nii tekkis ka täiskasvanutele eraldi programm.
Perepäeval aga saavad kõik koos lustida, meisterdada - viima metsaelanikele süüa ning saab päris maarohtudest päris lõkkel keedetud teed. Anname ka näpunäiteid, kuidas jõulu-ja aastavahetuse peolaua taga mõnusalt aega veeta nii, et need teleri-ja söömakeskseks ei kujuneks. Ühesõnaga - saab kohapeal proovida ja üht-teist saab kaasa ka.

Nüüd muutuvad postitused taas regulaarsemaks, sest vaimuvärskendamise paus sai läbi.
Neile, kes kahtlevad, siis muuseum ON avatud. Välja arvatud homme - siis me läheme õppima, kuidas veelgi paremini teie jaoks olemas olla.

Kolmapäev, 6. oktoober 2010

Valged künnivaod

Käes on see aeg, kui karjatalli ees olevatel sigadel ja lammastel on ööga härmakasukas selga kasvanud ning seda on võimalik hommikulgi vaadelda. Käes on ka see aeg, kus Vargamäelgi on vahtralehehunnikud nii suureks kasvanud, et sinna võib unistades uppuda.
Möödas on järjekordne toimekas ja tegus nädal, kuhu mahtus rohkesti vahvaid inimesi ning toredaid hetki. Meile meeldivad õpetajad, kes mõistavad vajadust lasta lastel süveneda. On tore, et neid on üha rohkem ning õpetajad julgevad välja käia ka ideid, mille teostumisse ei julge nad isegi uskuda. On ütlemata vahva näha siis nende näol seda siirast rõõmu ja positiivset kohkumist - et kas tõesti ongi võimalik? Jah, on küll, sest meile meeldivad toredad ja isikupärased mõtted - püüame oma muuseumielu elada nii, et leiame võimalusi kuidas teostada, mitte vabandusi, miks ei saa teostada. Nii on elu ilusam.

Kuigi hommikud Vargamäelgi on jahedavõitu, oleme meiegi saanud nautida päikesepaistet, kirjut sügist, mis nüüd juba pruunikaks muutub ning maitsvaid kuldrenette, mida kährikud pole jõudnud ära süüa.

Reedene lubatud elektrikatkestus pidi kestma küll hommikul 9.30st kuni 15ni ning olime isegi koduleheküljele teate pannud ning ekskursioonigruppe hoiatanud, kuid seekord said energiamehed oma töödega kiiremini valmis ning kõigil külastajatel tekkis umbes 12 paiku võimalus ka elumaja ekspositsiooni täies mahus nautida. Reede oli üldse üks rahvarohke päev - kokku käis meil viie kooli õpilasi, kellest osa lisaks ekskursioonile jahtis vihjete abil ka Tõe ja Õiguse tegelaste ütlemisi. Septembrikuu viimane päev oli aga omamoodi - Rocca al Mare lapsed veetsid meil lausa terve päeva - pärastlõunal olid abiks neil Tõe ja Õiguse tegelaste elustamisel teatriprofessionaalid Urmas Lennuk ja Üllar Saaremäe. Tea, kuidas neile lastele see päev ka meeldis?

Näib, et mõte veeta muuseumis terve päev, on õpetajate seas kanda kinnitanud. Mis meil selle vastu saakski olla - püüame ju vägagi muuta kuvandit muuseumist kui igavast kohast, kus kõik on juba toimunud. Meie arvates meenutame me pigem külastuskeskust, millega nõustusid ka esmaspäeval Norra poistekooriga kaasas olnud õpetajad. Norra poisid said kohe aru, kes Anton Hansen Tammsaare meie jaoks on, kui ma ütlesin neile, et teda võib võrrelda Knut Hamsuniga. Siiras äratundmisrõõm vaatas mulle vastu nii algklasside laste kui ka suuremate poiste silmadest. Ning kogu muuseumi tutvustamine oli oluliselt lihtsam. Nii palju küsimusi muuseumis olevate esemete ning elustiili kohta kui norra poistelt, ma polegi veel kuulnud. Mnjah, ja nende õpetajad kartsid, et poistel on muuseumis igav. Näha küll ei olnud. :)

Pühapäeval sai siis jälle seiklusrada kasutada ning õpetada noortele, kuidas üksteisega rohkem arvestada ning paremini koos tegutseda. Hugo Treffneri abituriendid (loodusklass) võtsid endale meie kandis rohkem aega ning käisid Tõe ja Õiguse jälgedes, otsisid tegelaste tsitaate ning panid end proovile seni ainsal Eesti kirjanduslikul seiklusrajal. Vahva oli vaadata kahte gruppi jagatud klassi kohtumist pärast raja mittetäielikku läbimist (4 tundi oli 13ne elemendi korrektseks sooritamiseks napivõitu). Vaprad olid nad küll, sest metsa all päike nii mõnusasti õhtupoolikul enam ei soojendanud kui päeval ning nii mõnigi kraapis kotipõhjast välja kindad ja mütsi.
Kõige paremini oskavad nad oma raja läbimist ilmselt ise kommenteerida, aga põhjust tagasi tulla parema soorituse järele ning eesmärgiga rada täies mahus läbida on neil kindlasti. On kõigil, kes seni rajal käinud.

Siinkohal avaldamegi muuseumi poolt üleskutse neile, kes on muuseumis pilte teinud ja need kuskile kas üles riputanud või on nõus seda tegema - saatke meile lingid või pilte, et saaksime need kõigile vaatamiseks meie veebialbumisse panna. Võib-olla on just teie osalemisrõõm nakkav?

Teate, mis on Vargamäel hommikuti imeilus? Vaade väravakaamerast - muuseumi väravatagune paistab siis justkui sissekäik paradiisi...

Teisipäev, 28. september 2010

Vargamäe varanduse otsimine

Sellist pealkirja kannab ka üks meie programmis olevatest mängudest, kuigi seekord võiks tinglikult nimetada varanduse otsimiseks ka pühapäeval toimunud mihklipäeva tähistamist koos moosikonkursiga.

Ilm oli sügisene - tuuline, vihmane ja üha jahenev. Sellest hoolimata (või selle kiuste, kes teab) võttis mihklipäeva tähistamisest osa üle paarikümne huvilise erinevas vanuses. Kahe ja poole tunni vältel oli osalejail võimalik Silvia juhendusel villa kraasida, kedervarrega ja vokiga kedrata ja lõnga korrutada. Seda võimalust kasutati usinalt - eriti hästi tuli ketramine välja tüdrukutel. Samuti jagasime soovitusi, mida mihklipäeval ilma ennustades tähele panna.

Praeguse ilmaprognoosi järgi ennustades peaks talv tulema lühike ja vähese lumega, kuid sügis on jahedavõitu. Kuna viimase ööpäeva torm on ka puud üsna paljaks teinud, siis võib loota, et jüripäevaks hakkavad puud juba lehte minema.

Mõistatasime mõistatusi ja jagasime näpunäiteid toidulaua katmise osas. Uue omaniku leidis ka nii mõnigi hoidis ja aiasaadus.

Tammsaare moosikonkursile esitati 4 õuna-pohlamoosi, mille seast tuli pimemaitsmise teel oma lemmik valida ning valikut ka põhjendada. Pikka aega oli kolmel moosil ühepalju hääli, kuid lõpuks edestas teisi moose Claire Miljukova keedetud õuna-pohlamoos vaniljega. Claire Miljukova esitas konkursile kaks moosi - ilma vaniljeta keedetud õuna-pohlamoos said võrdselt hääli Lea Aasa keedetud moosiga ning need jagasid teist-kolmandat kohta. Neist jäi omakorda kahe häälega maha muuseumi juhataja Aune Suve keedetud õuna-pohlamoos.

Õuna-pohlamoos oli A.H. Tammsaare lemmikmoos. Kahjuks pole säilinud retsepti, mille järgi kirjanik seda keetis. Teadmata on, oli seal rohkem õunu või pohli ja milliseid lisasid-maitseaineid ta kasutas. Ajendatuna soovist pakkuda ka muuseumi külastajatele võimalust mekkida Tammsaare lemmikmoosi ka konkurss korraldati. Järgmine õuna-pohlamoosi konkurss toimub juba aastal 2011. Mis saab nendest moosidest, mis maitsmisest üle jäid? No mõned mõtted meil on ja küllap te nendest ka peagi kuulete. Siis kui on õige aeg. Pildid mihklipäevast lubas Aune ka peagi veebialbumisse panna - olge valvel.

Maitsjate kommentaarid Claire Miljukova võidumoosi kohta: Väga hea ja magus. Tip-top moos. Väga põneva maitsega. Huvitav.

Kommentaarid Claire Miljukova teise moosi kohta (ilma vaniljeta): Parajalt mõrkjas jõuluvorstimoos. Vana hea pohlamoos. Väga hea moos.

Kommentaarid Lea Aasa moosi kohta: See sobib pannkoogi peale. Mõnus õuna-kaneeli(?) maitse. Hää ja mahe koogile.

Kommentaarid Aune Suve moosi kohta: Mulle maitseb hapu pohlamoos. Väga hea moos. Hea verivorsti juurde.

Täname kõiki moosikeetjaid ja osalejaid. Taaskohtumiseni Vargamäel!

Laupäev, 25. september 2010

Võrrand tundmatutega ehk väike hall kassipoeg

Kuidas teha ekskursioone, kui kolmest inimesest üks on täiesti haige, teine teeb väga koledat häält ja kolmas peaks olema hoopis kuskil mujal? Tuleb abi paluda. Nii me ka tegime - siinkohal AITÄH Karinile ja Silvile, kes meid hädast välja aitasid. Ekskursioonide sügisene kõrghooaeg on käes, mis tähendab "Tõe ja Õiguse" laenutuste arvu kasvu raamatukogudes ning õpilastest külastajate arvu suurenemist meil. Kuigi seekordne soe ja päikseline nädalavahetus on toonud meile ka juhukülastajaid. Hommikul kell 10 - ehk juba tund enne muuseumi ametlikku avamist - olid esimesed külastajad kohal ning päev algas kähehäälse ekskursiooniga 21. Kooli õpilastele. Nad vaprad käisid eelmisel õhtul juba Kodru rabas kunagise taliteega tutvumas ning veetsid siis õhtu Simisalus.

Tagasivaatena nädalale võib öelda, et kuigi teisipäev on ametlikult muuseum suletud, siis jätkus meil külastajaid igasse päeva umbes sada. Neljapäeval võtsime mitte-ametlikult osa emakeele-ja kirjanduse õpetajatele mõeldud infopäevast, jagades neile registreerumise ajal teavet oma programmidest ja võimalustest. Loodetavasti õnnestub saada ka lisavahendeid ning osta tarvilikud asjad tundide läbiviimiseks - et järgmisel aastal, s.o 2011 saaks lapsed klassiruumist väljaspool ka ainet õppida.

Kui praegu väisavad muuseumi pensioniealised külastajad, kellele Aune ekskursiooni teeb, siis veerandtunni pärast alustab ekskursiooni neljas grupp - koorilauljad. Siis võib tänase päeva lõppenuks kuulutada.

Mis puudutab 21. Kooli ja halli kassipoega, siis kui olin lõpetanud kella 12.30 paiku ekskursiooni, kuulsin muuseumi väravas tite nuttu - aialippide vahel oli üksik, pisike kassipoeg - nii umbes kuu vanune. Peaaegu oleks ta leidnud endale uue pere, kuid kuna ees ootas veel pikk autosõit, ei saanud nad seda kiisukest kuidagi kaasa võtta. Kui keegi soovib endale pisikest halli kiisupoissi, siis andke teada - kuigi ula peale ta ei jää, vaid saab endale kasuvennad ja õed kindlasti.

Lõpetuseks üks ilus sügisene pilt meie parklast. Ja homme - kõik mihklipäevatama! Kell 15.00 hakkab. Lambalihamüüja ütles küll eile meile ära, et tema ikka ei tule, aga tulge Tammsaare lemmikmoosi maitsma ja oma kaupa vahetama! Mina tahan küll enda kurgipurki kellegi marineeritud seente vastu vahetada!

Pühapäev, 19. september 2010

Sabinad ja sebimised

Seda, et sügis pole veel kalendri järgi alanud, ei tule õues olles meeldegi. Õues on just selline ilm, mis sügisega seostub - päike ei soojenda enam ning käib oluliselt madalamalt ning aeg-ajalt kastab külm vihm koos lõikava tuulega üdini märjaks. Kultuurihiis on aga tõeline seeneralli asupaik - kuuseriisikate kõrval laiutavad oma kübaraid puravikudaamid ning isaste isenditena edevad kärbseseened. Mururohelisest on saanud vahtralehevärviline.
Külma vihma said ka reedel muuseumi ja raba külastanud Kivilinna gümnaasiumlased. Ka eelmine neljapäev oli täis tegusid - ekskursioone ja vihjemängu. Reedel ja laupäeval meie muuseumivara uuendanud konservaatorid on aga minu silmis tõelised kangelased - ja mitte seepärast, et vanadelt asjadelt nüüd tolm süvitsi maha pestud, vaid see, kuidas asjadele uus elu antakse - imeline! Meie muuseumis karjatalli õppekeskuses on ka üleval näitus nende tegemistest. Tõeline Aja Lugu.

Sel kuul tahame esitada Hasartmängumaksu nõukogule projekti, et lõpuks ometi saaks kevadel hakata lapsed õues õppima - loomulikult meie muuseumi õues. Kooliprogramme ja aineid, mida õppida saab, leiab ka koduleheküljelt - programmide alt.

Järgmine nädal on täis tihedalt ekskursioone - vaid neljapäev on seni vaba. Siis aga ootab meist ühte ehk sõit Tartusse - turundustööd tegema. Positiivset vastust infopäeva korraldajatelt veel pole, kuid oleme selleks valmis. Kolmapäev on sünnipäevapäev ka. Saab head sööki.
Järgmisel nädalal oleme valmis ka selleks, et kell 15 saame muuseumi sulgeda vaid neljapäeval, sest oleme populaarsed ka laupäeval ning pühapäeval tähistame ju mihklipäeva! Õnneks on Tammsaare moosi keetmise huvilisi üsna mitu ning võime loota, et saab mekkida maitsvaid õuna-pohlamoose. Ah, et millest ma räägin?
Vihje: vaata vanemaid postitusi...

Reede, 10. september 2010

Värviline vaikus

Loodus muutub iga ööga üha värvilisemaks - kased Soosillal on täiesti kollased ning õuepealsetest vahtratest saavad punamütsikesed. Raba lõhnab jõhvikate ja metsaalune seente järele. Õuna-aias, kust naabritädi vanasti riisikaid korjas, neid enam ei leia - vist on liiga külastatav koht. Puu alt on raske õunugi leida - see on kährikute toidulaud. Üldse on saanud viimasel ajal sagedaseks traditsiooniks käia läbi kõik prügikasti-ümbrused. Kui sinna midagi eelmisel päeval visatud on, siis võib enam-vähem kindel olla, et kährikud ka selle välja tuustivad. Muidugi oleks lahendus kõik prügikastid samal õhtul tühjendada, kuid see oleks jälle keskkonnavaenulik - prügikottide kasutamise mõttes.

Tiit Leito autoriõhtu pildid said nüüd ka üles.
Ikka need "Olemise olekud". Ikka juhtub, et just siis, kui tekib aeg, et hakkaks nüüd neid pilte üles laadima, siis otsustab näiteks Internet küla peale minna.

See nädal on tegelikult üsna vaikne olnud - ja mitte ainult seepärast, et üks meist on puhkusel ning kaks pead ei ole sugugi sama, mis kolm, vaid ka koolitöö alles kogub tuure ning meie sügisene õpilaste-hooaeg algab järgmisel nädalal. Külastajaid jagub muidugi igasse päeva, kuid need päevad, mil õhtuks hääled pisut pikast rääkimisest kärisevad, on alles ees.

Samas on praegune nädal olnud hea võimalus valmistada inimesi ja ka iseend ette 26ndaks septembriks, mil peaks lõpuks ometi selguma maailma parim A.H. Tammsaare lemmikmoos. Lisaks on selgemaks saanud nii mõnegi projekti seni ähmased piirjooned ning praegu veel kalevi all olevad ideed hakkavad teostuseni jõudma. Neist mõni juba sügisel, mõni järgmisel aastal.

Teisipäev, 7. september 2010

Vanad naised Vargamäel


Niisiis on jõudnud vananaistesuvi ka Vargamäele, sest täna oli küll selline hommik, kus õues oli soojem kui toas. Sai siis käidud kährikute pahandusi likvideerimas - nad ju ronivad prügikastidesse ja tuustivad kõik prahi välja. Kindlasti on nad meile pahased, et me selle prahi sinna jälle tagasi topime ja nende toiduotsinguid sellega raskendame. Kiigeplatsil käimisest oli muidugi kasu ka - saime homseks seenesousti jagu kuuseriisikaid, puravikke ja muid söögiseeni.


Eelmise kuu külastajad on nüüd ka kokku löödud - neid oli umbes 1200, millele lisanduvad veel teatrikülastajad. Aitäh kõigile, kes enda külastuse piletit ostes on registreerinud - muudate meie statistilise töö lihtsamaks. Mitte ainult - see on ka väga hea tõendusmaterjal meie külastatavusest, mille numbrid on mõnikord oluliseks kriteeriumiks projektiraha taotlemisel.


Reedel oli siis Tiit Leito autoriõhtu, kus Tiit rääkis oma elust ja tegemistest, seletas lahti seda näitust ning tutvustas seni ilmunud raamatuid. Külliki luges ette mõtisklusi ja mõttekatkeid raamatust "Olemise olekud" ning Alar mängis kitarril ja laulis. Külmast sügisvihmast hoolimata või selle kiuste kohale tulnud paarikümnele inimesele meeldis õhtu väga ning Vargamäe aiast korjatud piparmündi tee andis sooja.


Õhtu lõpuks nähtud pildiprogramm Hiiumaast Astrid Böningi muusika saatel tõestas veelkord, et kui oskad vaadata, siis näed. Pildid ilmuvad ka varsti meie veebialbumisse.


Selle nädala lõpuks saab rehealune siis taas sellisesse seisukorda, et sinna on võimalik lubada külastajaid. See tähendab, et teatri-atribuutika on ära viidud ning rehealuse keskel olnud lava saab talviseks hooajaks koduks senisele rehetare väljapanekule. Eks kui järgmine nädal või näiteks mihklipäeva tähistamisele tulete, siis näete. Seniks söögiseeni teie pannile ja jõhvikaid teie marjakorvi!

Neljapäev, 2. september 2010

Septembrikuu sagimised

Igal juhul on need septembrikuu sagimised nüüd alanud. Justkui krooniks suvele, mil muuseumi avastasid eestlastega kampa löönud välismaalased, oli eilne päev - suvesoojust meenutav, kuid sügiseselt karge hommikuga 1. september. Ei saa rohkemat öelda, kui et käisime nendega koos rabas, tegime ekskursiooni ja päeva lõpetasid nad seiklusrajal oma meeskonnatööoskusi prooovile pannes. Tegu siis ühe Eestis asuva saatkonna töötajatega, kes (taas)tutvusid Eesti kultuuri-ja kirjandusloo pärandiga. Igal juhul said nemadki sõltumata oma rahvusest kaasa killukese eestikeelset tõde ja õigust - jutt ikka nendestsamadest tsitaatidest, mida me külastajatele lugemisaasta puhul jagame. Pildid eilsest Kodru rabast tulevad ka peagi galeriisse üles.

Täna muidugi rabas ilmselt nii ilus ei olnud- oli üsna vihmane, kuid vaprad Vanalinna Hariduskolleegiumi õpilased vaatasid kaunist Vibujärve ning tutvusid perekond Hanseni karjamaade ja marjamaadega. Hea on teha ekskursiooni, kui lihtsalt ei kuulda, vaid kuulatakse ning küsitakse lisagi! Tüdrukud said muidugi häbematusega hakkama - reheköögis oli üks unine hiireke, kes siis infarktieelses seisundis jalge vahel sibas ega kuskile minna osanud.
Täna on üldse päris mitu inimest käinud - päeva alustasime enam kui 60 Keila õpilasega, kellele naabrimehe veised "ebainimlikku häält" tegid. Õnneks soosis ilm niivõrd, et päris lausvihmas ei pidanud me ühtegi ekskursiooni läbi viima. Koos õpetajatega on siis tänase päeva skoor 150 inimest - polegi paha, arvestades üsna sügisest ilma.

28ndale augustile pean aga veel ühe tagasivaate tegema - pole just palju neid, kes lisaks külalisteraamatu sissekandele võtavad vaevaks meile kirjutada ja meid pakutu eest tänada. Seekord oli neid aga ühes grupis lausa kaks - te ise teate, kes te olete - muuseum ja ka teile giidiks olnud isik on selle tagasiside eest ütlemata tänulikud. See oli äärmiselt armas!

Lisaks tänase päeva statistikale, tooksin välja veel mõned numbrid - sai vaadatud natuke selle veebilogi postitust ning meile üllatuseks on meil lugejaid ka teistpool Atlandi ookeani - tervitused teile sinna Kanadasse, Ameerika Ühendriikidesse ja muidugi ka teispoole Läänemerd - Rootsi!
Mõned väliskülastused on ka Iirimaalt, Venemaalt, Soomest ning Itaaliast - parimad soovid teilegi ja tulge jälle!

Jälle on kõigil põhjust tulla juba homme - kell 18.00 õhtul on siis Tiit Leito autoriõhtu. Sissepääs täiesti tasuta. Kes pole loodusfoto huviline, aga on loodusehuviline, siis 26. septembri, ehk mihklipäeva tähistamise programm võtab täpsemat kuju. Pakume lambaliha kaasaostmisvõimalust ja saab ka kohapeal mekkida; näeb, kuidas villast saab lõng; räägime, kuidas mihklipäeval ilma ennustada ning mängime mihklipäeva mänge. Sissepääsuks vajalik lunastada muuseumi pilet, kuid kõigile neile, kes osalevad Tammsaare moosikonkursil või tulevad oma aia-, põllu-, metsa-, talusaadusi vahetama, on sissepääs prii! Pohlad on juba valmis ning ma tean ka mitut, kes moosikonkursist seekord kindlasti osa võtavad. Mõned ideed vahetajatele:
- köögivili - nii värske kui ka hoidistatud
- seened, marjad - värskena või hoidistatud
- ravimtaimed
- puuviljad - värsked, kuivatatud või hoidistatud
- koduvein
- koduõlu
- leib
- kanamunad
- mesi
- lillesibulad, istikud
Ühesõnaga - vahetada võib kõike, millel on nii-öelda oma näpu maitse juures. Me kõik hoidistame natuke teistmoodi ning oleks ju põnev proovida uusi maitseid - vahetada kogemusi! Meie loome võimaluse - teie tulge kohale! Ega muidu elu paremaks ei lähe, kui ise härjal sarvist ei haara. :)

Loodame, et see tormituul, mis tasapisi pead tõstab, miskit ei murra ega minema vii. Kohtume siis silmast silma homme või hiljemalt 26ndal septembril. Seniks - kirjutamisteni!

Laupäev, 28. august 2010

Augusti viimane laupäev

Jutt on siis augustikuust, mitte mehest nimega August, kes vaatas august....

Esimene osa päevast hakkab peagi ühele poole saama ja "siis algab teine osa". Esimene osa ehk pärtlipäeva tähistamine on nüüdseks täiesti möödas - isegi pildid on juba albumis. Kel pole aega tervet albumit vaadelda, siis pildike siiagi. Kogu mahevahetuse kohta võib kokkuvõtvalt öelda, et kes käisid, jäid rahule. Vahetada toodi nii õunu-ploome kui ka kärjemett, hoidistest marineeritud saadusi, mitmesugust letšot, mahla, moosi, ravimtaimi ja isegi koduveini. Tagasihoidlikumad olid tulnud raha vahetama, kuid said teistelt osalejatelt noomida, et loobusid koduõlle või muude saaduste kaasa võtmisest. Igal juhul lepiti kokku, et selline mahevahetus võiks saada traditsiooniks - järgmine kord saadakse kokku mihklipäeva tähistamisel -26. septembril kell 15.00. Siis saab ka lambaliha maitsta, õpetame mihklipäeva ilmaennustamist, mängime mänge ning näeme päriselt, kuidas saab lambavillast lõng. Kõik, kel on aga selleks ajaks saadusi kogunenud, siis võtke kaasa - vahetada võib kõike, millel oma "näpu maitse" juures on. Küll oli tänastel osalejatel kahju, et seda leiba ainult maitsmiseks on. Võib ka öelda, et kui viimased vahetajad kohale jõudsid, oli osa kaupa juba omanikku vahetanud.

Moosikonkurss lükkus samuti mihklipäevale, sest selliseid pohlakoguseid, millest moosi valmistada, pole veel metsas saadaval. Aga maha me seda Tammsaare moosi mõtet matnud ei ole.

Siis tulid pärtlipäeva kosjad - osades meie oma muuseumi ning ümberkaudsed inimesed. Materjal ise kokku otsitud ja kirjutatud ning ise selgeks õpitud. Tundus, et publikule meeldis - millegagi meid ei visatud ning naljakohtadel naerdi ka.
Pärtlipäeva lõpetuseks (tegelikult oli pärtlipäev 24.08.) olgu öeldud, et pärast seda muutus ilm sügiseseks ja kapsad keerasid päid.

Seltskond, kellele peagi hakkame ekskursiooni tegema, on esialgu veel vist rabas. Sügisene raba on ilus, selles pole mõtet kahelda, eriti sellise mõnusa sügisese ilmaga nagu täna - parasjagu päikest ja parasjagu pilvi.

Kella 17st läheb aga lahti tõeline pulmapidu - nii-öelda naaber-soosaare elanikud on katnud pulmalaua meie karjatall-õppekeskusse ning tähistavad oma abiellumist siin. Mis on neist ütlemata tore. Meie muuseumirahvaga anname omalt poolt parima, et muuseumikülastajatest kontvõõraid neile sinna eriti ei satuks. Välistada seda ju ei saa, sest õhtu lõpeb muinastulede ööga ning retkelised jõuavad siia pisut pärast 20t. Kell 21.30 süüdatakse lõke Kultuurihiies. Järvamaal on muinastulede ööd ikka aastaid tähistatud - lihtsalt sellise mõõtme on ta saanud teist aastat järjest.
Homme on aga Mari ja Liina - meie suilised- viimast päeva tööl.

Reede, 27. august 2010

Vargamäe krutskid

Justnimelt Vargamäe krutskitega tuli rinda pista ka täna muuseumi külastanud pruudil-peiul ja nende külalistel. "Kompensatsiooniks" said nad muidugi killukese tõde ja õigust ka kaasa. Ning pruutpaarile sai kingitud käsitööna valminud leib koos õpetussõnadega hoida leiba terve pulmapeo aja lahtilõikamata laual - see toob perele õnne ning hoiab leivamured eemal.

Pruudile antud ülesanne näitas, et abielurada on neil lai ning üsna tugev - pehmeid kohti oli vähe. Ka jagamisega said nad ilusti hakkama. Peigmees sai kenasti hakkama temale antud ülesandega muuseumi suvisele heinateole kaasa aidata rehapulga voolimise näol.
Nii pruudi kui ka peigmehe võistkond (parimad abilised eluteel) said proovida Vargamäe seitsmevõistlust, millest jätsime alles peokleidi ja ülikonnasõbralikud alad. Pildigalerii
peaks andma natuke ka ülevaadet. Aitäh Egonile ja Meerile, et lubasite oma rõõmu teistega jagada.

Üks ekskursioon on meil veel täna eesootamas. Suviline Mari andis oma parima Tammsaare-armastuse levitamisel ning täna on oodata siis tema organiseeritud seltskonda. Vahva!

Homme aga ootab meid kõiki tegus päev - mahevahetus, moosimaitsmine ja kosjaloo ülevaatus! Nii, et kel veel Tammsaare lemmikmoos keedetud pole või saadused-hoidised homseks valmis vaatamata, siis on tagumine aeg!
Kohtume homme!

Kolmapäev, 25. august 2010

Madalalt lendavad pääsukesed

"Mitmendad pojad teie pääsukestel on? Teised või kolmandad?" Olematu linnuteadlane minus vaikis. Suvi on oma tegemistega kuidagi ruttu mööda saanud, et polegi olnud mahti jälgida, millises pesas mitmendad pojad on. Küll aga jättis eilsele eakate grupile elamuse, kui nad nägid pääsuema oma poega noka vahelt toitmas. Viimased kaks päeva on pääsukesed väga madalalt lennanud. Kui on üldse lennanud - padusadu on jõudnud Vargamäelegi. Täna kõmistas kõugi, aga nüüdseks sajab juba teist või lausa kolmandat tundi. Täiesti vastupidine ilm - eile klaaris lõuna paiku selgemaks, täna hakkas ladistama. Nii et pääsukesed peavad ka pesas püsima.

Meie rehetare rookatus on korda tehtud! Ilus! Veel ilusam oli vaadata, kuidas vihmapiisad päikese käes mööda rookõrsi allapoole veeresid. Tsilk! ja järgmisele kõrrele. Niimoodi alla välja.

Puhkuste hooaeg on läbi saamas ning üksik-külastajate asemel hakkavad tooni andma ekskursioonid, mida viimastel päevadel on usinasti tellima asutud. Ei saa öelda, et ainult koolid - on kõiki. Pühapäeval lähenesime ka Lääne-Virumaa õpetajatele - andsime neile teada oma võimalustest ning pakutavatest teenustest. Loodame, et nii mõnigi leiab koos lastega tee (taas) Vargamäele. Sel laupäeval ootame siis kõiki kas mahevahetama või moosikonkursil osalema või lihtsalt vaatama üht toredat kosjalugu Alburahva Teatri ja Vargamäe muuseumi koostöös.

Tartumaa õpetajad on meid ka varsti külastamas ning tahame enda poolt parima anda selleks, et neil oleks vähemalt 5 põhjust tagasi tulla - kas siis koos õpilaste, pere või sõpruskonnaga.
Tore oleks ka, kui suudaksime sel sügisel murda Järvamaa õpetajate eelarvamuse nagu poleks neil mõtet klassidega meie juurde tulla, sest "Järvamaa lapsed käivad Vargamäel nagunii". Isegi kui nad käiksid "nagunii", poleks see ikkagi see, sest perega tehakse üht, klassikaaslastega hoopis teisi asju. Küll me jõuame. Tasa ja targu.

Aeg-ajalt leiab netiveergudelt nurinat, nagu figureeriks A.H.Tammsaare muuseum Vargamäel liiga palju ajakirjanduses. Ütleme selle kohta nii, et lõpliku valiku avaldamise osas langetab meediavaälja-anne ning ju siis ületab meie tegevus uudisväärtuse künnist sagedamini kui mõne teise meelelahutusuudise oma. Või - me oleme piisavalt julged oma tegevusest inimesi teavitama. Eestimaal toimub väga palju vahvaid asju, sageli lihtsalt peljatakse sellest rääkida, sest mõeldakse - "keda see ikka huvitab". Nii aga juhtub, et pead sind huvitavat teavet lausa tikutulega taga otsima. Näiteks Muinastulede öö Järvamaal, mis seekord haarab maakonna kirjanduslikke paiku ja süütab lõkke just Järvamaa Kultuurihiies, A.H. Tammsaare muuseumis. Kes sellest nüüd alles esimest korda teada saab, siis meie koduleheküljel saab küll täpsemalt lugeda.

Mõtlesime siin kambakesi, et kui vanasti pärtlipäeval kosjas käidi, siis kaasnesid ka vastlapäeva paiku pulmad... On ehk keegi vabatahtlik pruutpaar, kes oleks nõus end vanade kommete kohaselt laskma paari panna?

Reede, 20. august 2010

Vabaduse taastamise päev

Maailma kõige ilusamat värvi lipp - sinimustvalge - oli täna ka meie puiduse lipumasti vardas. On praegugi, mil teatrikülastajad kogunevad. Tuleb taas täismaja, aga lohutuseks kõigile neile, kel see imearmas, südamlik ja hingeminev etendus sel suvel pileti-, aja- või mõne muu asja puudusel nägemata jääb, siis - järgmine suvi jälle! Vähemalt praegu on küll asjade seisud nii, et Vargamäe varjus tuleb mängimisele ka suvel 2011. Lähemat infot oskab etenduse produtsent Kalju Kertsmik jagada.

Tegelikult oleks pidanud täna muuseum suletud olema - oleme ju riigipühadel suletud olnud. Aga kuidagi juhtus nii, et keegi meist (ilmselt oli see Aune) võttis mingil kevadisel hetkel vastu tellimuse ekskursiooniks 20. augustil kell 11. Tallinna Keskraamatukogust pidi tulema 50 inimest. Kohale jõudis neid 49 ja ekskursiooni nad said ning Kiigeplatsil ka piknikku pidada. Küsimusi oli neil omajagu ja kingituseks meile raamat, kus sees üht-teist Tammsaarestki, kel teatavasti oli olemas ka Keskraamatukogu võti, et ta saaks omale sobival ajal seal töötamas käia. Suur-suur kommikarp ka, millega me pole jõudnud veel maiustama hakata. Aitäh!
Lisaks Tallinna Keskraamatukogu inimestele oli meil täna päris palju külastajaid - nii 50+ jalgrattureid kui ka lihtsalt peresid, kes siia veel sattunudki polnud. Ütlemata tore siiski, et meil seekord riigipühal muuseum avatud oli - saime palju inimesi rõõmsamaks ja kogemuse võrra rikkamaks teha!
Suur aitäh ka Helmut Einpaulile, kelle saadetud raamat meile kenasti pärale jõudis. Varsti saab Hansenite elutoas näha ka väljapanekut raamatutest, mida on muuseumile kingitud. Neid on palju ja neid võib lehitseda. 95-aastane härra Einpaul käis eelmisel nädalal meil etendust vaatamas ning tema isa ja Anton Hansen olid Väike-Maarjas koolivennad - ühe vankriga neid viidi ja toodi.
Katus on nüüd ka peaaegu valmis - põhjapoolne külg on tõrvamata, see töö ootab ees järgmisel suvel. Katusetöid meenutavad veel peenikesed puupilpad, mida reha haarata ei suuda. Aga küll nendegagi aja jookul hakkama saab.
Ettevalmistused 28nda kuupäeval toimuvateks pärtlipäeva kosjadeks jõudsid samuti täna uude faasi - tegime proovi, et kõik läheks nii kui peab. Loodetavasti toimub kodudes ka usin hoidistamine ja saaduste kogumine, et mahevahetusel vahetada üle olevat kraami selle vastu, mida puudu on. Ärgem unustagem ka maailma parima õuna-pohlamoosi konkurssi ehk selgub parima A.H. Tammsaare lemmikmoosi keetja.
Kellele meeldib aga teistmoodi fotograafia, siis on paras aeg tulla uudistama Tiit Leito näitust MINEVIKUMÄLESTUSED, mida tänasest meie muuseumi karjatallis-õppekeskuses näha saab. Ütlemata põnev lugu, millest saab lähemalt kuulda juba 3. septembril, mil on Tiit Leito autoriõhtu. Olete kõik teretulnud, nagu ikka!

Kolmapäev, 18. august 2010

Imelised õhtud

Nüüd on need pildid, mis sai lubatud vaatamiseks täitsa olemas. Võib juba albumist uurima minna ja kui keegi tunneb end pildi peal ära, siis võib rahumeeli ka endale arvutisse salvestada.
Olgu siinkohal veel lisatud üks pilt imeilusa 13nda augusti õhtust - päikeseloojang Tammsaare soosaarelt vaadatuna.
Nädalavahetusel sai veel pingutatud KIKi projekti kirjutada - et saaks ikka lapsed kevadel koolipingist välja ning et nad õpiksid loodust mitte ainult umbses klassitoas vaid ikka looduses. Programme võib juba meie veebikodust uudistada - lisaks loodusainetele oleme valmis jagama teadmisi ka teistes valdkondades.

Mööduvale suvele tagasi vaadates jäävad kindlasti meelde ka 6. ja 7. august, mil siin toimusid kahe lapse sünnipäevad. Lõbusad mängud, savist voolimine ja maalimine - kogu programm oli üllatuseks sünnipäevalastele endile ning mida võiksimegi meie korraldajatena rohkem tahta, kui et lastele see päev meeldis ja nad peo kulgemisega rahul olid. Vanematelgi oli ilmselt lihtsam - lastel polnud igav ning nemad ei pidanud laste lõbustamiseks sel korral midagi ette valmistama. Meile jäi jagamisrõõm - see kõige suurem neist.

15. august oli ka üks eriline pühapäev - külas oli 19 noort Inglismaalt Devoni kandist, kellele sai antud siis ülevaade "meie oma Shakespeare'ist". Neile pakkusid huvi illustratsiooni "Põrgupõhja uuest Vanapaganast", seega sai räägitud ka sellest teosest ning asjaolust, et veel on võimalik kirjutada romaanile 2. osa...
Oli huvitavaid küsimusi, rõõmsaid äratundmisi (saapasulane on veel nii mõneski tänapäeva Inglise kodus olemas) kui ka üllatusmomente (25-kroonine vaade - "How cool is that, we are really here!").


Muuseumipäev algas küll tugeva ja pika äiksevihmaga, kuid keskpäevaks piilus juba päike. Päev oli mõnusalt soe ja isegi veidi lämbe, aga õhtu pakkus hingematvalt ilusaid vaateid. Et teatrietendus just lõppes, siis oli pildistajaid rohkesti. Tegin isegi pisikese kaameraga mõned pildid.

Laupäev, 14. august 2010

Tammsaare jälgedes

Praegu, kui Tammsaare väljamäge katavad tumedad vihmapilved ning pikemat aega kõmistab kõu, on paras aeg vaadata korraks eilsesse päikselisse ja sooja päeva, mil ligi 40 huvilist said lähemalt teada kirjanik A. H. Tammsaare elust ja loomingust. Algas see kõik ennelõunal Tallinnas, Kadriorus asuvast majamuuseumis, kus Maarja Vaino andis härra Hanseni elust põneva ülevaate ning kõigil oli võimalus uudistada perekond Hanseni korterit, kujutleda töölaua taga istuvat ning sulega kribivat kirjanikku või istuda verandal ning lugeda 15-aasta tagust Eesti Naist, kus kirjas sajandi armastusloona Anton ja Käthe Hanseni lugu.
Jätkus see bussisõiduga Koitjärvele, Piibe maantee 29nda kilomeetriposti juurest ära keerates ei olnud me aga sugugi kindlad, et me sinna ka jõuame - eks ikka 8. augusti tormile mõeldes, mis Piibe maantee ääres ikka ohtrasti puid oli murdnud. Aga oh-imet! Vaid ühel korral väljusid bussijuht ja retkel Anton Hansenit lahti mõtestanud Toomas Haug bussist, et puuoksi eemaldada. Nagu Toomas Haug nentis: "Eks need olid need Vargamäe omad!". Jutt siis kunagi Vargamäel redutanud ja tegutsenud teeröövlitest, kes koormate sõidu takistuseks justnimelt puid teele langetasid.
Koitjärvel said soovijad kõndida pihlakavõssa kasvanud Jüri Hanseni talu vundamendil ning jalutada sillal, millise oli kunagi ehitanud metsavahina töötanud Jüri. Nüüdne on muidugi hilisem ja RMK Oru lõkkeplats on täpselt kunagise Oru metsavahitalu hoovil. Ilus koht täis ajalugu ja kirjaniku samme.
Ja siis - pärast peatust Šarlottendorfi jaamas - Vargamäele, kus möödus kirjaniku lapsepõlv ja nooruki-iga. Ekskursioon talus ning jalutuskäik Kultuurihiies valmistasid vaimselt ette teatrietenduseks, kus sai tunda õlg-õla kõrval istumist. Tunne, et oled koos, mitte üksinda on ju tegelikult meile kõigile tähtis...
Oli huvitav, et pool grupist olid kas praegused või endised emakeeleõpetajad. Neil oli ilmselt eriti põnev saada teavet muuseumi haridusprogrammidest, samuti sellest, et õpilaste külaskäik ei pea päädima ainult ekskursiooninga, vaid oleme teadmiste kinnistamiseks ning analüüsivõime tõstmiseks leidnud teisigi võimalusi.
Pildid eilsest sõidust ilmuvad homse päeva jooksul ka veebialbumisse.

Neljapäev, 12. august 2010

Olemise olekud

Olemise olekud ja mineviku mälestused jõuavad Vargamäele taasiseseisvumispäeval, see on 20. augustil. erinevalt tavalistest riigipühadest, mil muuseum on suletud, on sel korral nii, et tegemist on rohkemgi kui mõnel teisel päeval.
Kui praegu saab muuseumi karjatallis vaadata Viljandi Kultuuriakadeemia rahvusliku käsitöö eriala tudengite näitust, siis 20. augustist on üleval Tiit Leito näitus "Mineviku mälestused". Täna käis Tiit Leito ka ise kohapeal ning pakkus välja huvitava mõtte autoriõhtust, kus ta turvustab oma viimast raamatut "Olemise olekud" ning räägib lähemalt ka selle näituse materjali saamisloost. Tõotab tulla üks põnev õhtu, mis mõtestab lahti meie kõigi oma lugu. Aitäh ka osalisele, kes meie inimlikele eksimustele tähelepanu juhtis. Püüame olla edaspidi paremad.

Muidu on olnud päev nagu iga teinegi - mõõdukalt külastajaid ning parasjagu ideede paberile panemist ning vormistamist. Esmaspäevaks tuleb esitada üks projekt, millest sõltub suures osas ka meie järgmise aasta programmiline tegevus. Võib öelda küll, et selle õnnestumisse on praegu kõik oma panuse andnud.

Koduleheküljel on mitmeid uuendusi - üleval on külastaja küsitlus, millega saate anda oma panuse parema Vargamäe sünniks ning ka lingid videotele, mis muuseumi tegevustega seotud. Kes soovib pildigaleriid vaadata, siis lisaks koduleheküljele on üht-teist üleval ka Picasas.

Kõik õpetajad aga võiksid kodulehekülje programme uudistada selle mõttega, et tuua lapsed koolipingist välja, sest Tammsaare muuseum pakub mitmekülgseid õues-õppe tunde. Nojah, õpilased võiksid ka vaadata - siis oskate nõuda! :)

Kolmapäev, 11. august 2010

Tormist ei pääse ei üle ega ümber

Kuigi siinkandis vist pääsesime - ilmselt jäime kuskile tormituulte serva. Vaatamata sellele kulges pühapäevaõhtune etendus üsnagi tormiliselt - katuseroogu just ei lennanud, aga mõned rookillud pudenesid küll. Meeldejäävast õhtust saab rohkem lugeda näiteks Järva Teatajast http://www.jt.ee/?id=297223

Praeguseks on oksasodi koristatud ja muuseum on saanud juurde ka pisut puid, mida saab Kiigeplatsil ära kasutada. Praegu tundub küll, et reedestele teatrikülastajatele on pühapäevasest tormist näidata ainult pisut sasitud rehetare katust ja koht, kus see suur vahtraoks kunagi oli.
Tõenäoliselt tuleb see vaher siiski maha võtta, sest see võib mõne teise tormi ajal ohtlikuks osutuda.

Kultuurihiies ja seiklusrajal on samuti tuul puid langetanud. Kokku ligi paarkümmend puud. Päris hea küttepuude varu on meil nüüd. Kohe mitmeks aastaks.

Üks andekas ja tasane mees

Tormikahjudest suuremgi kaotus aga selgub, kui avada tänase Postimehe veebikülg, kus on artikkel sellest, et pühapäeval hukkus etenduse "Vargamäe varjus" kunstnik Mihkel Ehala. http://www.postimees.ee/?id=298386 Meil kõigil on temaga seoses omad mälestused ja rehealuses olev teatrilava on ka tema looming. Avaldame muuseumi poolt lähedastele kaastunnet.

Pilt: Mihkel oma loomingu osa konsulteerimas etenduse produtsendi ja muuseumi juhatajaga. Pildistanud Claire Miljukova.



Mis veel uudist?


Suure tänu tahaks siinkohal edasi öelda Ants Leppojale, kes meil reedel kaameraga ringi jalutas ning eile uue video valmimisest teavitas. Seda saab nüüd ka Youtube keskkonna vahendusel vaadata. http://www.youtube.com/watch?v=vqltHaEMjpQ

Kes veel ei ole mõelnud, kas 28ndal augustil tulla meile mahevahetusele või mitte, siis igal juhul võiks tulla. Kui pole saaduste ega hoidiste vahetuseks lusti, siis ühed toreda pärtlipäeva kosjaloo tunnistajateks saate ikkagi olla. Lähemad tingimused ja imfo siis ilusti muuseumi koduleheküljel üleval. Saate sealt piiluda - ei hakka siia ümber tõstma.

Vaadates veel korraks tagasi pühapäeva, siis 8. augustil allkirjastati ka koostööleping Albu valla, SA A.H.Tammsaare Muuseum Vargamäel, Empower AS ja Elero AS vahel. Lepingu järgi toetavad elektrifirmad Tammsaare muuseumi väliselektrivõrkude renoveerimist 328 800 krooniga. Lähemalt saab lugeda ka Albu valla koduleheküljelt.
Näiteks siit: http://www2.jarvamv.ee/albuvv/index.php?id=7121
Ka siin blogis on meil nendest elektritöödest juttu olnud, nii et kes ei tea, millest jutt, siis võite mälu värskendamiseks vanemaid postitusi uurida. Karjatee juba haljendab ning varsti pole enam jälgegi sellest, et vahepeal oli karjatee asemel üks hiigelpikk kraav. Mis viga ajutisi ebamugavusi taluda, kui tead, et tulemus on igal juhul seda väärt ning mitte ainult lühemas vaid ka kaugemas tulevikus. Peagi lõpevad ka katusetööd, kuid praegu saame nii meie kui ka külastajad nautida tõrvalõhnalist augusti. Ka meie puust loomad ootavad tõrvamist - võtame selle kindlasti ühel kenal tullevaiksemal päeval ette.

Meil on nüüd ka külastajaküsitlus - eesmärgiks on välja selgitada Vargamäe etenduste mõju Albu vallale tervikuna - ehk siis, kas käiakse vaatamas ainult etendust või ka midagi muud. Küsimuste autoriks meie suviline Mari. Nii temale oleks tema koolitöös kui meile meie igapäevatöös suuresti abiks kui te meile külla tulles võtaksite mõne lisaminuti, et küsitlusele vastata.

Neljapäev, 5. august 2010

Kus teil siin see Jussi kuusk on?

See on üks paljudest küsimustest, millele Vargamäelt vastust otsitakse. Nüüd on meil võimalus näidata Jussi kuuske, sest Indrek kinkis meile Jussi kuuse, mille me täna koos Mariga maha istutasime. :)
Pisut lahti selgitatuna siis: pisikese kuuseistiku kinkis meile lavastuse "Vargamäe varjus" Jussi ja Indreku osatäitja Indrek Saar ning augusti lõpuni on meil ka praktikant Mari. Kõik koos me selle puukese saunikute tare taha täna ka istutasime.



Mis teetöödesse veel puutub, siis need, kes kardavad, et Soosild kunagi ära asfalteeritakse, võivad kergendunult hingata - seda ei juhtu ilmselt kunagi, sest Soosild on muinsuskaitse all. On üsna tõenäoline, et see 2 kilomeetrit kruusateed, mis Eeru ristist muuseumini on, jääbki kõvakatteta - osa sellest teest on asfaldi jaoks liig kitsas ja Soosild nagu öeldud on muinsuskaitsealune. Aga varsti on nagunii enamik Eesti teedest asfaldi all nii et tulles sellisesse arhailisse kohta nagu Vargamäe ehk Tammsaare-Põhja talu seda on, peab olema ka natuke arhailist teed.

Aga tänase päeva parim uudis on see, et meie kodulehekülg toimib jälle sajaprotsendiliselt! On viirusevaba ja uuendatud infoga! Hoidke ka meie kodukal silma peal - seal on rohkem pilte ja vajalikku infot. Nii et www.tammsaare.albu.ee on tänu headele abimeestele taas teile kättesaadav. Aitäh ja tere tulemast!

Kolmapäev, 4. august 2010

Iga päev sada meetrit paremuse poole

Nii võiks ju mõelda küll, et päeva tegemised ja toimetused viivad eesmärkidele vähemalt sadakond meetrit lähemale. Meil ja ka meie tulevastel külastajatel - ehk siis loodetavasti teil seal teispool ekraani - paranes Vargamäe elu lausa 4 kilomeetrit. Päris valmis veel ei ole, aga vallavanema kõnelused majandus-ja kommunikatsiooniministriga on lõpuks ometi vilja kandnud - endine kruusakattega tee Järva-Madiselt Vargamäele on juba peaaegu musta katte all. Eile ja täna on veetud teele freesitud asfalti ja peale tuleb ka pigi ja kildu. Seega jääb asfaldi ja Vargamäe vahele veel ainult 2 kilomeetrit kruusakattega teed, mis on nagunii tolmuvabaks tehtud. Suvi on muudatuste aeg ja meile siin Vargamäel on see suvi toonud palju positiivseid muutusi. Muidugi ei saa me ainult ennast kiita, vaid meil on palju sõpru ja toetajaid, on inimesi, kes meisse ja meie tegemistesse usuvad ning aitavad ellu viia unistusi, mida meie siin soode ja rabade vahel ei ole julgenud kõva häälega väljagi öelda. Aitäh neile kõigile - te ise teate, kes te olete!

Palju toredaid inimesi

Eelmisest postitusest saati on palju vett rabast jõkke voolanud ning oleks ju aus, kui ma nüüd lühikese ülevaate annaks. "Suveniir" tõi meile huvilisi juurde küll ja tegelikult oli see päris tore lugu. Täienduseks veel niipalju, et neid "Tõe ja Õiguse" tsitaate jagame me ikka käimasoleva lugemisaasta puhul, et kõik A. H. Tammsaare muuseumi külastajad oleksid lugemisaasta puhul Tõde ja Õigust lugenud.
Aga muidu oli kõik õige ja ilus.
Hea on näha inimesi vaimustumas ja üllatumas. Tore on vaadata nende õhinat, kui teatad, et puuloomad on turnimiseks ja et 25kroonise tagakülg on meil vaadeldav. Olgu mainitud, et pilt rahatähe tagaküljel on ligi 90 aastat vana - seega erinevusi on küllaga. Ilmselt on saunikute juurest alt üles vaadates nii mõnelegi esmakordne kogemus nii lähedalt ja tähelepanelikult seda rahatähte silmitseda.
Tänagi olid meil noored külas - juba hommikul kell 9 oli 50 inimest bussiga kohal. Kokku käis neid järgemööda 3 bussitäit ehk siis umbes 150 inimest. N-ö juhukülastajad nagunii - neid käib päeva jooksul umbes paarkümmend ja nädalavahetustel rohkemgi.

Praegu me oleme vihma ootel. Kaks päeva on kõvasti müristanud ja pilvitanud, aga võib öelda, et tulemusteta. See-eest nägin täna aidakatuse kohal paradiisi väravat - teravalt välja joonistunud sinihõbedased äikesepilved olid jätnud endi keskele uksekujulise avause, kuhu pilvede tagantküljest kiirgas kuldset päikesevalgust, mis pani seesmised pilveservad eredalt sätendama - pidi ikka silmi kissitama. Just sellisena on paljudel piltidel seda paradiisi väravat kujutatud ja need, kes oskasid vaadata, nägid sama pilti. Imeilus!

Arvamusi seinast seina

Nüüd siis on esimesed kolm etendust ära olnud, esimesed arvustused ilmunud ning eelmüügi piletid kõik välja müüdud. Arvamusi on seinast seina - nagu ikka. On kiitvaid -
yksainus.blogspot.com/2010/07/vargamae-varjus-sundis-jalle-teatriime.html
või siis veel rohkem arvamust põhjendavaid - danzumees.blogspot.com/2010/08/vargamae-varjus-albu-projekt.html
ja siis on ajalehearvustused, mille puhul vist lauskiitust loota polegi mõtet. Ei saanud kiita ka Emajõe Suveteatri Tammsaare Vanapagan ja ka Vargamäe Mari loole antud arvustused ei kiida etendust taevani. Eesti Päevalehe arvustuses on isegi faktivigu - mis siis muust rääkida.
Neile, kes kostüüme põhjendatuks ei pea või väidavad kostüümikunstniku ebaõnnestumist, peaks tulema etendust uuesti vaatama - te lihtsalt ei saanud aru. Või ei oska kaasa mõelda. Tsiteerides Tammsaare Vanapaganat, siis "Kui tahad, siis saad aru. Kui ei taha, siis ei saa."
Hea on muidugi soovitada, et tulge vaatama, aga ainus võimalus selleks praegu on helistada ruttu-ruttu etenduse produtsendile Kalju Kertsmikule ja broneerida koha peal müüdavast 16nest piletist mõni endale. Igale etendusele müüakse kohapeal 16 piletit ja üldiselt rohkem ei müüda, sest rehealune pole kummist ning lõpmatuseni inimesi sinna ei pane. Kokku mahub rehealusesse istuma 216 inimest. Piletil olev soovitus tulla kohale varem ei tähenda võimalust varakult endale istekohta hõivata, vaid peidab endas sõbralikku soovitust tutvuda Hansenite elukorralduse ja kirjanikku inspireerinud paigaga. Lause - ma alles eelmine suvi käisin siin - ei ole "vabandus". Ka nende jaoks on midagi uut. Siin on alati midagi uut, nagu ütles mulle üks tänane külastaja.
Istekohtadest rääkidest, siis praeguseks on palju elevust tekitanud asjaolu, et etenduspaik avatakse alles 15 minutit enne etenduse algust. Põhjusi on mitu - esiteks pole vajadust varem sisse minna, sest absoluutselt igalt kohalt on etendus väga hästi jälgitav. Teiseks põhjuseks on see, et palavate ilmade korral võib lihtsalt esimese vaatuse lõpuks hakata väga palav. Pealegi - veerand tunniga jõuavad ilusti kõik leida omale sobiva koha ning kellelgi pole vajandust edasi-tagasi uksest välja kõndida - saab kohe alustada. Seega - tulge varem kohale ning vaadake meil ringi - küsige küsimusi, kasvõi rumalaid, sest mõnikord on see ainus viis targaks saada - ning nautige iseenesele või oma lähedastele võetud aega. Nautige Vargamäe aega!

Kolmapäev, 28. juuli 2010

Suveniiri otsides

Tegelikult leidis Suveniir hoopis meid. Tegemist on siis ETV saatega, mis meil täna külas käis. Mida nad tegid ja nägid - seda näeb juba homses - s.o 29.juuli saates.
Uut ekspositsiooni vaatasid nad ka ning pidasid seda atraktiivseks ning huvipakkuvaks.
Üht-teist sai selgemaks ning võetud sai lubadus, et nad etendusele ikka aegsasti kohale tuleks - et jõuaks vaadata ning lähemalt tutvuda - kasvõi Tõe ja Õiguse lemmik-kohti üle lugeda.

Ühe suveniiri said nad ka kaasa - killukese isiklikku Tõde ja Õigust. Kes ei tea, siis olgu teile veel üks põhjus, miks meile tulla: Et olete lugemisaastal võtnud vaevaks või rõõmuks külastada A.H. Tammsaare muuseumi Vargamäel, siis tahame olla kindlad, et te vähemalt lugemisaastal olete Tõde ja Õigust lugenud. Kasvõi ühe lause. Sestap on välja otsitud romaanisarja kõigi viie osa parimaid ütlemisi, need ürikutena kokku rullitud ja külastajaile jagatud. Mis iganes lauset te ka ei saaks - see on teie isiklik tõde ja õigus - olgu ta siis lõppeva suve moto või hoopis uueks alguseks koos sügisega - teie endi otsus.
Seni on tagasiside olnud ühtmoodi: "Täiesti õige lause. Täpselt minule!"

Aga nüüd me läheme jõu-ja ilunumbreid tegema - tõstame ühe näituse natuke ümber, et ajutisel suvekohvikul oleks natuke ruumi. Aga teie tulge meile külla - meil on piisavalt tuult ning ka jahedaid ruume, kus päike liiga ei tee ja vihm märjaks ei kasta. Põnev on siin nagunii!

Vargamäel on nüüd veelgi turvalisem

Nimelt on peaaegu valmis Vargamäe maa-aluste elektrikaablite vahetamine, mis sai teoks koostöös Albu valla ja Empower AS-iga.

Vajadus suurema elektritarbimise järele tekkis muuseumis 2008. aastal seoses teatriprojektidega. Tol korral lahendati mure Hollandist toodud suurte generaatoritega, kuid muuseumit haldava sihtasutuse nõukogu esimees Kalju Kertsmik pakkus välja idee leida võimalused luua muuseumi juurde paremad elektrikasutuse võimalused - eelkõige just tuleviku projekte arvestades. Mõne aja pärast hakkas mõte ka realiseeruma, kui selgus, et Empower AS soovis kultuuri toetada muuseumile abikäe ulatamine oli selleks väga hea võimalus. Töid planeerima hakates otsustati lisada elektritarbimis-võimsust ning parendada muuseumis juba olemasolevaid süsteeme.

Koostöös AS Eesti Energiaga sai kokku lepitud järgmised tegevused:
*alajaama võimsuse suurendamine kuni 200 A ja 0,4 kV maakaabli läbilaskevõimsuse suurendamine;
*väliselektrivarustuse projekteerimine ja renoveerimine;
*saunikute ja Kultuurihiie siseelektrivõrgu projekteerimine

Tänaseks võime rõõmuga teatada, et muuseumis liigub elekter palju turvalisemalt mööda uusi ja tänapäevaseid kaableid nii alajaamast muuseumi peakilpi kui sealt edasi saunikute juurde ja kiigeplatsile. Viimase üle tunneme eriti suurt rõõmu, sest sealsete kultuurisündmuse korraldamine muutub palju lihtsamaks – ning Järvamaa Kultuurihiis on saanud taas võimaluse võrra rikkamaks.

Tööde teostamist toetab Empower AS kokku 328 800 krooniga. Meie siirad tänusõnad Empower AS-ile, et olid valmis meie ettevõtmisi sellises osas toetama. Samuti oleme äärmiselt tänulikud nõukogu esimehele Kalju Kertsmikule, kes oma järjekindluses leidis võimaluse, millega sai muuseum jälle ühe suure sammu edasi astuda.

Reede, 23. juuli 2010

Mitte lihtsalt muuseum vaid külastuskeskus

Kui EASi hindajad täna tulid projektirahastusest tehtud üle vaatama ja küsisid, et kas me ise ka mingeid probleeme näeme, siis isegi kui ma püüdsin mingit probleemi ette kujutada, ei tulnud mulle pähe muud, kui et me ei suuda kõiki tekkinud võimalusi operatiivselt ära kasutada. Mullu 4. septembril avatud püsiekspositsioon ning praegused uuendustööd on loonud ja loovad suurepärased eeltingimused peaaegu ükskõik mille korraldamiseks. Muidugi - niisama ei teki midagi ja talv otsa ning ka kevadel ja suvel on tehtud tööd selle nimel, et panna sellele suurepärasele "kehale" nii-öelda "riided selga" ehk siis luua võimalusi ära kasutavad programmid ja tegevused, mis ühtlasi nähtut-kuuldut toetavad ning tekitavad inimestest soovi tagasi tulla, sest midagi jäi proovimata, aga soov seda kogeda on ikkagi olemas. Ilmselt võtab ka aega, et inimeste teadvusse jõuaks info, et A. H. Tammsaare muuseumis võib veeta terve päeva ilma, et igav hakkaks. Ole sa siis kooliõpilane või pensioniealine. Muidugi "keerab meile käru" praegu meie kodulehekülg, mida me pole saanud viimased kuu aega uuendada, sest me lihtsalt ei saa seda inimest kätte, kes sellega tegeleb. Nii et heade turvasüsteemidega arvutiomanikud ei pääse üldse ligi, mõnel õnnestub leheküljele pääseda, aga meil puudub võimalus lehel infot uuendada. Palume vabandust ja teeme omalt poolt kõik, et see viga ruttu-ruttu saaks parandatud.

Mis veel EASi hindajate külaskäiku puudutab, siis oli äärmiselt südantsoojendav kuulata, kui hindajad ekspositsiooniga tutvudes nentisid: "Nüüd ma hakkan vaikselt aru saama, miks te selle muuseumiroti pälvisite." Arvestades seda, et nende hindamiskäigu ajal oli meil elektri-remonditööde tõttu ka elektrikatkestus, mistõttu ei saanud nad pooltki kogeda sellest, mida külastajad, siis oli see suur tunnustus. Muuseas - muuseumirott ootab külastajaid elumajas Tõe ja Õiguse toas. Meie muuseumirott on väga paimaias. Seevastu kirjanikuhärrale ei meeldi silitamine. Nojah, kellele meist niiväga ikka meeldib kui tänaval võõras inimene juurde astub ka patsutama või pintsaku alla pugema hakkab. Millegipärast on aga just kirjanikuhärra vahakuju paljude noorte kirjandussõprade jaoks vastupandamatu... Ärge mõistke mind valesti - pildistada võib temaga küll, aga külge löömist härra Hansen ei kannata. Ta oli ikkagi terve oma eluaja korralik pereisa ja ka pärast siitilmast lahkumist ei ole ta oma häid kombeid minetanud.

Eilne päev

Eile sai siis ka pisut kunstiga tegeldud. Aune arvas, et meist kolmest olen just mina see, kes karjapoisi raja graveeringute üle värvimisega kõige paremini hakkama saab. Noh - nii karjapoisi kirjaoskuse tasemel tuli see välja ka. Teate küll - maa külmand ja kärss kärnas ehk siis vedel värv ja pehme pintsel ja kitsad pilud, mida värvida... Lepime kokku, et väga lähedalt keegi neid tähti uurima ei hakka, eksju? :)

Olin jõudnud eilse postituse juba üles sättida, kui toimus veelgi kolm kohtumist, kus tuli jutuks meie 25-kroonine vaade. Külastajad olid saunikute tare juures ja mina sealt just möödumas. Tekkis vestlus stiilis - kes siin elasid ja siis ma muidugi ei saanud jätta küsimata, et kas nad ikka vaatasid 25-kroonist vaadet. Ja oh seda üllatust ja imestust ja ahhetamist. Minule jäi sisse hea tunne, nagu ma oleks mingi hiiglasliku heateo teinud - näiteks aidanud pimeda vanatädi üle tiheda liiklusega ristmiku. Muidugi sellise, kes tahtis üle ristmiku minna... :)

Tänasida toimetusi

Vaikus on hea. Vahelduseks on mõnus, kui oled elektriga seotud hüvedest ära lõigatud. Meie siis ka otsisime ennelõunal sellise vaikse paiga, kus elektrikatkestusest paanikasse sattunud tuletõrjesignalisatsioon ei pinisenud ja nautisime vahelduva pilvisusega ilma. Kord pimestavalt päikseline, siis tormieelne vaikus ja vihmapiisad. Ning madalalt-madalalt lendavad pääsukesed.
Mis elektritöödesse veel puutub, siis kaevikud on kadunud - ka saunikute peasissepääs on nüüd avatud ning mullakamakad omal kohal. Töömehed riisusid kenasti veel karjatee ka siledaks, et oleks parem kõndida. Nüüd sajab ka vihmake, mis rohu uuesti kasvama paneb. Päris ühel pool veel töödega pole - mingi ühendusjuhe on kuskil puudu, aga need väljakaevamised algavad pärast 2. augustit ja võtavad ühe tööpäevakese. Ühesõnaga - lõpp juba paistab.

Näitlejad said täna kingituseks peegli - siis neil on hea etenduse ajal vuntse kleepida.

Neljapäev, 22. juuli 2010

Hommik täis elevust

Nii minul kui külastajatel, kes olid saabunud ja meid ka eelnevalt informeerinud ekskursioonisoovist. Ekskursioonide puhul olen täheldanud, et on kolm kõige enam elevust tekitavat hetke - see, kui nad saavad lugemisaasta puhul kätte oma killukese tõde ja õigust ehk tsitaadi romaani mõnelt leheküljelt, siis kohtumine kirjanikuhärra vahakujuga ning 25-kroonine vaade, mida ilmselt saame pakkuda veel vaid napi pool aastat või veelgi vähem. Mis tsitaatidesse puutub, siis kuidagi juhtub ikka nii, et inimestele juhtuvad need tõesed ja õiged lausekatked ehk just nende mõtlemise ja ellusuhtumisega sobivad - olgu teemaks siis abielu, mured ja vaevad,lõbutsemine või vastassugupool. Ütle siis veel, et Tammsaare looming pole tänapäeval aktuaalne! Kuna täna olid grupis valdavalt naised (kui üks alaealine noormees välja arvata), siis sai ka juttu räägitud lähtuvalt sellest, mida tegid naised ja kui raske nende elu siis oli. Ei mingit emapuhkust ega automaatpesumasinaid, väljamäe supermarketitest rääkimata.
Kui grupiga Kultuurihiide jõudsin, tundsin uimastavat metsmaasikalõhna. See tundus seda kummalisem, et metsmaasika-aeg on asendumas juba metsvaarika-ajaga. Aga kuuskede vahel kõndides tõi tuul ikka ja jälle metsmaasikalõhna ninasõõrmeisse.

Kühvlitäis kuivanud kärbseid

Nii palju neid siiski ei olnud. Aga uskumatult palju küll, arvestades seda, kui väiksed on elumaja aknalauad. Ühesõnaga - meil oli täna suurpuhastus. Kuna homsest hakkab vihma sadama, siis lihtsalt tegime elumaja poriseks ajaks puhtaks. Umbes samamoodi nagu peseme autot enne vihmasaju algust. Ka lillepeenrad ja kõnniteed on nüüd võilillevabad. Võite vaatama tulla. :)

Vaatasin siis katuse ka üle - jah - üks pool on uute laastudega kaetud. Nüüd on meil siis pool-uus elumaja katus. Tundub, et ka need ehitustööd on külastajatele osaline vaatamisväärsus, mis kompenseerib ebamugavused nagu tolmune karjatee ja tellingutes hoone ning suletud rehealune. Karjatee on peaaegu kõndimiskõlbulik aga saunikute elamusse pääsemiseks tuleb endiselt kasutada n-ö varuväljapääsu ehk saunikute rehealust.

Aga rehetare rehealusest kostis täna ilusat muusikat ning ukse vahelt sisse vaadates ei näinud midagi, sest prožektorid pimestasid. Täna on siis proov valguse ja heliga. Homme hommikul on meil aga voolukatkestus, sest elektritööd jõuavad sellisesse faasi, kus mingiks hetkeks on tarvis elekter eemaldada. Lubati ikka tagasi ka anda.
Homme on üldse palju asju juhtumas, aga ärme rutta sündmustest ette.

Kindel on see, et talvel saame palju piparmünditeed juua. Meie suvetüdruk - tulevane etnoloog Liina - korjas piparmünti ja laotas need ilusti ajalehele kuivama. Ning sellise soojaga nagu täna osutus meie pisikese töömesila seltskonnas uskumatult värskendavaks mustsõstra-rabarberi mahlast tehtud morss. Peab ikka vist teised mustsõstrapõõsad ka üle käima enne kui vihm need suured ja ilusad marjad maha peksab. Kui teil kodus musti sõstraid ei ole, siis me lubame teil meie põõsaste kallal maiustada. Ämbritega just tulla ei maksa, aga mõnusa maitse saab suhu küll!

Kolmapäev, 21. juuli 2010

"Ma tulin ainult natukeseks ajaks... "

Usun, et umbes niimoodi võis mõelda see turvafirma tehnik, kes tuli meile suitsuandureid kontrollima. Nii umbes poole kümne paiku hommikul ta saabus ja asus tasakesi nokitsema. Lae all põhiliselt. Lahkus ta aga alles paarkümmend minutit tagasi, öeldes: "Nüüd ma küll lähen ära!" Tundus teine pisut räsitud - pole ka ime kui sa pead ronima rehetare laka peal ja mitte ühe, vaid mitu korda, tuvastamaks MIKS üks asi ühendust annab ja siis jälle ei anna. Aga nagu me teame, siis hiirtele maitsevad elektrijuhtmed väga ning ka seekord olid just nemad need tõenäolised maiustajad. Seebisööjad on nad nagunii - teate küll, reheköögi seep on nagu luksuslik korall - augud sees ja puha.
Igal juhul võime olla nüüd kindlad, et meie suitsuandurid on töökorras. Ja kaamera number 1 näitab ka udukogude asemel kenasti karjatalli-esist ning karjateed, mis enam ei olegi üks suur ja pikk kraav - elektripoisid ajasid täna kraavi kinni! Üks samm parematele elektritingimustele jälle lähemal.
Mustsõstra-ja rabarberimahl sai ka purki. Tuli teine mõnusalt mahe ja värskendav. Näitlejad küll arvasid, et see ei sobi veel juua, et see ei ole veel käärima läinud, aga ilmajaam pakub meile püsivalt sooja ilma - kaua see käärima minek sellise soojaga ikka aega võtab. Kannatust, kallid rahvakunstnikud, pisut kannatust.
Mis kultuurilist tegevust puudutab, siis me oleme mõnikord siin arutlenud, et ilmselt on just Vargamäel kõige kultuursemad pääsukesed - nii palju teatrietendusi kui nemad, on näinud vähesed rahvuslinnud. Ka sel etendusel on nad osa muusikalisest kujundusest nagu ka parmu-tapu-plaksud.

Üks onu käis meil veel. Onu Tiit Muinsuskaitseametist. Ta vaatas üle meie ilusa laastukatuse ja tõi meile lühidalt öeldes katusetõrvamiseõpiku. Vähetõenäoline, et me ise tõrvanäppudeks hakkame, aga siis me teame vähemalt all targutada ja töömeeste kallal võtta, kui nad lausa käkki keerama kipuvad. Pisut on meil veel selle materjali läbi töötamiseks aega, sest täna katuselt kopsimist ei kosta ja katuse lõpliku valmimiseni läheb veel aega. Nii umbes 12. augustini kui kõik toimib lepingujärgselt.

Kui kõik läheb plaanide päraselt, siis saavad külastajad varsti ise endale suveniire tegema hakata. Laastumaali näiteks. Kes isetegija ei ole, siis muuseumi poes on vahvaid asju, mille autoriteks siinkandi nokitsejad.

Meilt küsitakse üsna sageli, et kas siin ikka külastajaid käib. Aus vastus, et käib ikka. Ei saa just öelda, et käib küll, aga ikka liigub. Praegu on meil muuseumis 4 külastajat, kelles tekitas tõelist elevust Tammsaare tsitaatide lugemine, mida neile piletit ostes lugemisaasta puhul jagati. Üldse on jäänud mulle mulje, et me oleme suutnud inimesi positiivselt üllatada - muuseum kui sõna seostub inimestele igavuse, kulunud stendide ja katsumiskeeluga (teate ju küll, need asjad on ainult vaatamiseks). Meil nii ei ole. Tohib ja on ka soovitav katsuda, ronida, istuda, lehitseda. Keskkoolinoored ütlevad, et see on "päris äge". Lapsevanemad ütlevad, et "oi, kui vahva". Eakad vangutavad päid ja imestavad, et "uskumatu". Tegelikult on aga uskumatult vahva ja äge see, et meil jätkub külluses ideid, mille jaoks projektidest raha taotleda, et meil on külastajaid, kes ikka ja jälle tulevad ja tahavad üllatuda.

Teisipäev, 20. juuli 2010

Mustsõstralõhn

Täna muuseumi aias mustsõstarde korjamisküpsust proovides jõudsin tõdemusele, et mul tuleb ikka oma julguseriismed kokku korjata ja paluda Aunet, et ta hakkaks mõtlema rappa mineku peale. Et mitte täna ja kohe, aga umbes siis, kui pohlad punastavad. Lihtsalt muuseumi õunapuude otsas on üsna mitu õuna ja kuna me nii suurejooneliselt otsime maailma parimat Anton Hansen Tammsaare lemmikmoosi, mis oli teadupärast õuna-pohlamoos, siis tärkas minus salakaval mõte esitada Pärtlipäeva mahevahetuse moosikonkursile ka muuseumi poolt üks õuna-pohlamoos. Ja oleks ju eriti tore, kui selle moosi jaoks oleks kasutatud Tammsaare kodu-raba pohlasid ja kodupaiga õunapuude õunu... Mh ah?
Aga mustsõstraid korjasin ka. Need viskasin nüüd koos rabarberitega aurutajasse ja seal nad nüüd semmivad. Kui saab maitsev ja muuseumil tekivad piisavad varud, siis pakume mahevahetusel millegi muu vastu ka purgikese või paar.
Täna olid näitlejatel proovis riided ka seljas - NEED riided, millega neid etenduse käigus näeb, muidugi. Ainult üks lause märksõnaks - mini pole moes! :) Tegelikult on huvitavad kostüümid ja päev-päevalt suureneb minus isu kuuldemängu asemel ka NÄHA, mis asja nad seal rehealuses ikkagi kokku panevad. Aune muudkui õmbleb, ütleb, et on vaja. Etenduse jaoks.
Suuremad kaevikud olid õue pealt tänaseks kadunud - karjatee on siiski veel kasutuskõlbmatu. Saunikute juurde pääsemiseks tuleb kasutada karjatalli tagust heinamaad. Nii et praegu oleks paras tulla muuseumisse just neil, kes otsivad turvalise jalutamise asemel põnevust ja üle kraavide hüppamist - nagu Andres ja Pearu kaevasid kraave - nii meiegi! :)
Elumaja katuselammutus ja ehitus jätkub ka - vähemalt mulle tundub, et uut katust on juba natuke rohkem kui vana.
Ja need infotelefonid, mis ütlevad, et me pole teisipäeval avatud - valetavad. Suvehooajal puhkame ainult esmaspäeval, mis teatavasti on siniste pükste värvimise päev. Kes rohkem tahab teada, uurib ise veebiavarustest järele. :)
Kohtumisteni!

Reede, 16. juuli 2010

Algus

Tegelikult on kõik juba ammugi alanud. Proloog oli siis, kui Ann ja Peeter Hansen tulid Tammsaare-Põhja tallu elama. Varsti sündis poeg, siis teine, kolmas ja neljaski. Seda neljandat teab iga haritud eestlane, sest Antonist sai kuulus kirjanik, kes kodutalu järgi võttis endale kirjanikunime - Tammsaare.
Anton Hansen Tammsaare sai hakkama vägitükiga, millega igaüks meist ei saa - andis oma raamatus nime kohale, mida teataksegi nüüd rohkem selle kirjandusliku nime kui nii-öelda päris-nimega.
Meid siin muuseumis on praegu kolm - juhataja Aune, teadur Siiri ja kõige värskem veri - programmijuht Birgit. Kaks suvist abilist on meil ka - Liina ja Kristiina ja Rene käib muru niitmas.

Meie veebikodus - www.tammsaare.albu.ee on palju olulist kirjas, aga meil toimub ikka peaaegu iga päev muuseumis midagi, mis meie meeli elevil hoiab. Kasvõi mõni huvitav grupp või tore vahejuhtum. Sestap jäime kindlaks, et tore oleks ka blogi vahendusel teid kõiki kursis hoida.

Praegu on muuseum kui üks suur väljakaevamiste ja remonditööde paik - elumajal vahetatakse laastukatust, mistõttu kostab aeg-ajalt nii kõva kopsimist, et tekib tunne nagu tahaks mõni mees läbi katuse tuppa tulla. Rehetaresse ning saunikute elamusse pääsemiseks tuleb ka fantaasiat rakendada - mehed kaevasid kaabli jaoks kraavi. Ühesõnaga ja ilma irooniata - ainult suurepärased uudised, sest katusetööd tähendavad seda, et varsti ei saja enam elumaja katus läbi nagu 2 viimast aastat ning tänu vallavanem Kalju Kerstmiku tõhusale tööle laienevad muuseumi võimalused oluliselt - just elektritööde tõttu. Kui ma olen asjadest õigesti aru saanud, siis sponsorite abiga rajatakse uus alajaam ning vahetatakse juhtmestik-kilp ka saunikute juures ning elekter jõuab ka kiigeplatsile ehk Kultuurihiide, kus varem elektrit ei olnud.
Kõik positiivsed asjad eeldavad mõningaid ajutisi ebamugavusi. Kannatame ja siis naudime!
Ja kes ei ole nautinud veel varsti aasta avatud olnud uut püsiekspositsiooni, siis vuta-vuta Vargamäe poole teele! Siis jõuate enne etendust "Vargamäe varjus" ära vaadata ka kõik selle, mis meil uut on. Etendused algavad 30. juulist ja kokku mängitakse lugu 12 korda!