See ju lausa seatemp!

Ilmselt oleks õige kasutada mitmuse vormi ja lisada, et metssigade. Tundub küll, et metsanotsud on olnud möödunud laupäevase jahimeeste retke järel pisut segaduses, sest saunikute elamise juures ning Kultuurihiies avanev vaatepilt küll teab, mis kena ei ole. Kui poleks sügis, võiks lausa mõelda kartulite maha paneku peale, sest kohati on maapind üles küntud 10 sentimeetri sügavuselt. Täna muuseumit külastanud Šveitsi kodanik noogutas ja ütles, et jah, üsna tuttav pilt - neil on sama lugu. Järgmisel nädalal teeme siis kolmekesi talgupäeva ja hakkame seda murukamarat peale tagasi panema - muud valikut ei ole. Kes soovib appi tulla, siis võib julgesti märku anda - tuleb pikk ja porine päev.

Aga need kaks inimest on vaprad - pärast muuseumikülastust tõmbasid nad jalga kummikud ning suundusid Kodru rabasse. Vahva, et eestlased on leidnud üles Eestimaalt selle, mida mujal ei ole, aga mis annab väliskülalisele aimu, milline on Eestimaa ja miks eestlased mõtlevad teinekord nii nagu nad mõtlevad ning miks sügismasendus kui hingedeajaga kaasas käiv nähtus on justkui meisse kodeeritud - mõtle sa sellele või püüa seda eirata. Ka erinevad mardi-ja kadripäevatraditsioonid on ju selle hingedaja rännakuga seotud ega erinegi oma põhiolemuselt praegu suuremat kõlapinda omavast kõikide pühakute ööst halloweenist. Täpsuse huvides olgu mainitud, et Vargamäel jooksevad ringi mardid ja kadrid ning kõrvitsaid me tühjaks ei õõnestanud, sest vanad eestlased toiduga ei mänginud. Selle unka-augu pildi panin siia selleks, et meelde tuletada, et kratid ja puuslikud ning "muu rahvas" tuli hoonesse ja läks välja just unka-augu kaudu, olgu selleks hooneks siis toidu-või vilja-ait või rehetare ise. Rehetare unka-auku läks Hansenite poistel ka vaja: siis kui isa keelust üle astudes peo pealt hiljem saabudes avastati, et isa ukse lukku oli pannud, ronis üks poistest unka-augu kaudu majja ja tegi teistele ukse lahti.


Päikesekiir muidu hallis päevas aga oli hommikul - kui veel Järva-Madisel tibas vihma, siis hommikune Vargamäe tervitas sinitaeva ja päikesepaistega. Seda polnud aga kauaks, sest kui Ivo Avisionist tuli nende ettevõtte tegemisi üles pildistama (need on need vahvad tehnilised lahendused meie muuseumis), tibutas juba vihma. Tuul on selline, et tekib tunne, nagu oleks mere ääres. Sügis. Päris sügis. Aga elumaja soojad ahjud ning väljapanek paneb õues toimuva unustama, paneb ennast muuseumisse unustama....

Kes suve või talve või värvilist sügist soovib meenutada, siis kerige julgesti lehekülge allapoole või otsige Picasast üles meie album - seal on jälle uusi pilte. Homme ilmuvad sinna ka metssigade tembutuste ülesvõtted - siis on selge pilt, mitmekümnel ruutmeetril nad kaevetöid teostasid.