Neljapäev, 23. detsember 2010

Vargamäe jõulumuinasjutud

Jõuluprogrammid võeti sel aastal hästi vastu. Isegi nii hästi, et ühel õhtul olime siin ka pärast südaööd. Kokku viisime jõuluprogramme läbi kümnele grupile ning perepäev "Jõulud Vargamäel" toimus Monika (ikka see lumetorm) tõttu kahes jaos.
Üks turismiettevõtja, kes meile ikka külastajaid toonud on, sai aga klientidelt nii positiivset tagasisidet, et paari kuu pärast ootavad meid ees (ja neid ka) vastlapäevaprogrammid.

Talvepuhkusele me siiski ei lähe, sest ka järgmisse nädalasse on juba planeeritud külastusi, lisaks on oodatud kõik, kes talvepuhkust naudivad ja lubatud jõulutuisu järel liikuma pääsevad.

Mõned soovitused meie poolt ka, mida pühade ajal teha, et jõulud ei kujuneks vaid telerikeskseks.

- Jõuluõhtul tuleb süüa seitse korda, siis oled uuel aastal terve ja tugev. (Nojah, see, kes 7 korda õhtu jooksul süüa jaksab, peab olema hea tervisega!)
- Jõuluõhtul tuleb laud koristamata jätta - siis ei lõpe uuel aastal toit otsa. (Hurraa! Nõusid ei pea ka pesema. Välja arvatud juhul, kui sinu kass sööb hapukurki, nagu ütles üks laps. Lapsesuu teatavasti ei valeta.)

Jõuluõhtul toidu lauale jätmist seostavad paljud hingede söömaajaga, kuid see on hoopis hingedepäeva komme. Jõuluajal vastupidi - kaeti aknad kinni, et surnute hinged ei pääseks elavate tegemisi segama. Sestap polnud ka soovitav öösel kaevule minna - siis käisid seal surnud joomas.

Jõuluõhtul minge õue ja kuulake hääli. Kuigi vanasti ennustati selle abil vana-aastaõhtul tulevikku, siis see on lihtsalt tore viis ja võimalus end lookas laua tagant püsti upitada ning jõuluilma nautida - olgu see siis, milline tahes. Põnevaid hääli kostab igal juhul. Vana-aastaõhtul ei ole ju mõtet - siis kostab ühtlaselt ebaühtlast paugutamist...

Otsige oma või ema nööbisahtlist välja erineva suuruse ja erineva aukude arvuga nööpe. Mitte väga palju, aga mitte ka väga vähe. Need tuleb kinnisilmi õigetesse hunnikutesse sorteerida - nööbiaukude järgi. Kel läheb kõige kiiremini-paremini, sel ka järgmisel aastal õnne rohkem.
Mäng tundub lihtsam, kui see tegelikult on. Muuseumi jõuluprogrammi külastajates tekitas see rohkesti elevust!

Lõpetuseks ka üks jõulujuttudest, millesarnaseid võite kodudeski teha ja sel moel olemist lõbusamaks muuta. Vaja läheb paberit, pliiatsit ja head fantaasiat. Igaüks kirjutab paberile ühe rea (mitte lause, vaid rea, st servast servani). Jutt võib alata sõnapaariga ELAS KORD...
Igale kirjutajale on nähtav ainult 1 st eelnev rida. See tähendab, et esimene kirjutaja ei voldi, teine voldib esimese kirjutaja rea, kolmas teise jne.
Sel moel valmis ka jõulujutud Vargamäe muuseumi jõuluprogrammide raames. Meie perepäeva külastanute jutt ilmub siia pärast jõule. Praegu aga jutuke, mille jätsid meile meid samuti 19. detsembril külastanud grupp.

Elas kord üks vana saabas ja oli vaatamata kõrgele eale veel täitsa kobe. Otsis oma ilusa uhke saani välja. Tee peale kaasa võttis leiba, teed ja piparkooke. Kõndis kolm tundi enne, kui kohale jõudis, siis hakkas lund kühveldama tee pealt, et maja ukseni jõuaks. Pärast tegi endale sooja teed ja kohupiimakooki. Võttis seljast väikse vesti ja puges sooja teki alla magama. Ja siis tulid päkapikud ja panid talle sussi sisse kommi. Hommikul tõusis tüdruk üles ja vaatas sussi ning suss oli täis kõiki neid soove ja asju, mida ta oli endale alati tahtnud.

Ilusaid jõulupühi kõigile!

Teisipäev, 14. detsember 2010

Pisut lund ja kergelt tuisku

Kalendri järgi on talv alles tulemata, aga Vargamäe muuseumi õuel võivad lasteaialapsed rahumeeli peitust mängida - lumetunnelid on neil üle pea. Karjatee on aga äärmiselt kunstipäraselt kinni tuisanud - ole mees ja mine rinnuni hangedest läbi, kui saad. Aga me arvame, et ei saa. Mõningaid pilte lumisest Vargamäest on näha ka meie veebialbumis. (Keri lehte allapoole.)

See, et Monika-nimeline lumetorm teed läbimatuks muutis, pole enam mingi uudis. Sellele järgnenud lumesadu kasvatas aga lumekihi nõnda paksuks, et kuigi laupäeval tee Vargamäele lahti lükati, sai pühapäeva hommikul Aune oma sõiduautoga taas lumesahka mängida ning õuele lumest tunneleid kaevata. Ühiselt jõudsime otsusele, et 12. detsembril kavas olnud perepäev tuleb edasi lükata. Kõik need 12 inimest, kes 12ndal kell 12 tulla tahtsid (huvitav numbrimaagia, kas pole?), võiksid nüüd sõbrad kaasa kutsuda ja tulla uuesti 19. detsembril kell 13.00.
Ehk siis, kuna projekt on ikkagi hasartmängumaksu nõukogu toetuse saanud, siis teeme teise katse veel. Seega- olete oodatud 19. detsembril kell 13-15.00. Metsa lõket me küll ei tee ja seal maarohtudest teed ei keeda, aga sooja teed pakume ikka (pliidil keedetud) ning osalust kõikides õpitubades, olgu selleks siis meisterdamine (jõulukaardid, kingitused, küünlad, ehted vms), jõukatsumised ja mängud või ilma ja tuleviku ennustamine ning jõulumaagiast rääkimine.
Metsaloomadele on ka võimalik jõululaud katta, aga selleks tuleb auto (või hobune) enne soosilda kinni pidada, kus tee metsa alla läheb. Üle kraavi me ei soovita hüpata soosillal, sest ilmselt ei ole see vesi seal läbi jäätanud.

Kuidas me siin Vargamäel muidu elame? Eks nii nagu igal pool mujal - tuba tuleb soojaks kütta, siis on ka külalistel rõõmsam olla. Külalisi jätkub meile aga lausa igaks päevaks - tundub, et jõuluprogrammid on hästi vastu võetud ning lusti jätkub nii lastele kui ka täiskasvanutele. Aitüma lugemast ja huvi tundmast!

Kolmapäev, 8. detsember 2010

Jonkadi-jonkadi....

Jõulud on tuppa toodud ehk jõuluprogrammid said eile väärika avalöögi, kui Koeru Keskkooli vahvad noored karjatallis ligi 3 tundi lustisid. Vana aja kommetele kohaselt on õled (loe: põhud) tuppa toodud ning kuusk lakke riputatud. Jajah. Õige puha - vanasti riputati kuusk lakke. pealegi on nõnda turvalisem - ei lähe trallimise käigus ümber ning kuuse alla mahub ka rohkem kingitusi.

Elumajas, Hansenite elutoas on teine kuusk - ehitud muu hulgas kommide ja käbidega. Igaüks võib mõistatada, kuidas said männikäbid kuuse otsa. Juuresolev pilt ongi siis elumaja kuusest, mis ei ole lakke riputatud, vaid hoopis ühe vana ja väärika kuusejala sees.

Hansenite elutoa aknast avanes aga järjekordne maaliline vaade. Praegu on Vargamäe väga maaliline. Teed on ka kenasti lahti lükatud, seega pole ka karta, et ei pääse imetlema.



Mis aga jõuluprogrammidesse puutub, siis need kestavad meil praeguse seisuga 21. detsembri südaööni. Siis lõpeb programm muuseumi püsiklientideks olnud ettevõttel. Lasteprogrammid on muidugi päevasel ajal, aga tundub, et täiskasvanutele meeldib mõte pimedas metsa minna ja seal lõkke ääres varbaid soojendada ja vaadata, kuidas lumi sajab. Pühapäeval olete aga kõik oodatud perepäevale. Jõulumaagiline aeg 12.12. kell 12.oo

Just praegu sündis aga koostööna üks ilus mõte: jõulukaardi saatmise asemel võiks igaüks tulla Vargamäele ja kirjutada oma jõulusoovid lumele - siis saaniga taevas sõitvad päkapikud näevad ja toimetavad edasi! Jõulusoove näevad ka kõik teised külastajad.

Reede, 3. detsember 2010

Hommikune jalutuskäik soosillal

Soosillal jalutasid seekord noored metskitsed. Kolmekesi. Igasugused oleksid fotoaparaadi kasutamisest jätan seekord välja ütlemata.
Loomateema lõpetuseks nii palju, et metssead on jälle liikvel - olid teised ükspäev saunikute taga kolamas. Eks seda näeb kevadel, kas ja kui palju nad seekord üles tuhnisid.

Tore on see, et Tallinna muuseumist (ikka Tammsaare omast) jõudis meile Põrgupõhja uue Vanapagana teemaline näitus. Selle sätime nüüd varsti üles ja siis on jälle põhjust või ettekäänet (kellel neid siiatulekuks napib) muuseumi väravast sisse astuda.

Tegelikult on neid põhjuseid muidugi palju ja eelkõige on need igaühe enda sees, aga nende põhjuste üles leidmiseks pakume me võimalust 12. detsembril kella 12st kella 16ni nautida tõelisi jõule iseenda sees. Nimelt toimub perepäev "Jõulud Vargamäel", kus saab mängida ja meisterdada (küünlaid, kaarte, kingitusi jpms), ennustada ilma ja tulevikku, aga eelkõige võtta aega iseenda ja oma lähedaste jaoks. See tuleb ilmselt kõige paremini koos jõulumõtetega välja siis, kui me kella 14 paiku metsa läheme - metsloomadele jõulupuud ehtima - selle tarbeks võtke kaasa kodust kas juurvilju, kuivanud leiba, saia või kel heinad omast käest, siis võib ju kilekotiga sületäie heinu ka lumele raputada - kitsed on kindlasti tänulikud. Ka need Soosillal jalutajad.

Perepäevale sissepääs on muuseumi pileti eest. Seega - praktiliselt muidu. Selle raha eest saab meisterdatud asjad kaasa võtta ja metsas lõkke ääres sooja teed juua ning endal kaasa võetud võileibu nautida. Lisaks on kõigil ainulaadne võimalus osaleda ühise jõulujutu kirjutamises. Täpsem info kohapeal! :)

Kel aga lasteseltskonna või töö-kollektiivi jõulud planeerimata, siis 18. detsembrini pakume jõuluprogramme. Lastele ja täiskasvanutele on eraldi programmid ning nendega on kõige parem tutvuda meie koduleheküljel www.tammsaare.albu.ee Programmid tuleks kindlasti ette tellida, sest mõned on juba ette jõudnud ning kõik kuupäevad-kellaajad ei pruugi olla enam vabad.