Nii võiks ju mõelda küll, et päeva tegemised ja toimetused viivad eesmärkidele vähemalt sadakond meetrit lähemale. Meil ja ka meie tulevastel külastajatel - ehk siis loodetavasti teil seal teispool ekraani - paranes Vargamäe elu lausa 4 kilomeetrit. Päris valmis veel ei ole, aga vallavanema kõnelused majandus-ja kommunikatsiooniministriga on lõpuks ometi vilja kandnud - endine kruusakattega tee Järva-Madiselt Vargamäele on juba peaaegu musta katte all. Eile ja täna on veetud teele freesitud asfalti ja peale tuleb ka pigi ja kildu. Seega jääb asfaldi ja Vargamäe vahele veel ainult 2 kilomeetrit kruusakattega teed, mis on nagunii tolmuvabaks tehtud. Suvi on muudatuste aeg ja meile siin Vargamäel on see suvi toonud palju positiivseid muutusi. Muidugi ei saa me ainult ennast kiita, vaid meil on palju sõpru ja toetajaid, on inimesi, kes meisse ja meie tegemistesse usuvad ning aitavad ellu viia unistusi, mida meie siin soode ja rabade vahel ei ole julgenud kõva häälega väljagi öelda. Aitäh neile kõigile - te ise teate, kes te olete!
Palju toredaid inimesi
Eelmisest postitusest saati on palju vett rabast jõkke voolanud ning oleks ju aus, kui ma nüüd lühikese ülevaate annaks. "Suveniir" tõi meile huvilisi juurde küll ja tegelikult oli see päris tore lugu. Täienduseks veel niipalju, et neid "Tõe ja Õiguse" tsitaate jagame me ikka käimasoleva lugemisaasta puhul, et kõik A. H. Tammsaare muuseumi külastajad oleksid lugemisaasta puhul Tõde ja Õigust lugenud.
Aga muidu oli kõik õige ja ilus.
Hea on näha inimesi vaimustumas ja üllatumas. Tore on vaadata nende õhinat, kui teatad, et puuloomad on turnimiseks ja et 25kroonise tagakülg on meil vaadeldav. Olgu mainitud, et pilt rahatähe tagaküljel on ligi 90 aastat vana - seega erinevusi on küllaga. Ilmselt on saunikute juurest alt üles vaadates nii mõnelegi esmakordne kogemus nii lähedalt ja tähelepanelikult seda rahatähte silmitseda.
Tänagi olid meil noored külas - juba hommikul kell 9 oli 50 inimest bussiga kohal. Kokku käis neid järgemööda 3 bussitäit ehk siis umbes 150 inimest. N-ö juhukülastajad nagunii - neid käib päeva jooksul umbes paarkümmend ja nädalavahetustel rohkemgi.
Praegu me oleme vihma ootel. Kaks päeva on kõvasti müristanud ja pilvitanud, aga võib öelda, et tulemusteta. See-eest nägin täna aidakatuse kohal paradiisi väravat - teravalt välja joonistunud sinihõbedased äikesepilved olid jätnud endi keskele uksekujulise avause, kuhu pilvede tagantküljest kiirgas kuldset päikesevalgust, mis pani seesmised pilveservad eredalt sätendama - pidi ikka silmi kissitama. Just sellisena on paljudel piltidel seda paradiisi väravat kujutatud ja need, kes oskasid vaadata, nägid sama pilti. Imeilus!
Arvamusi seinast seina
Nüüd siis on esimesed kolm etendust ära olnud, esimesed arvustused ilmunud ning eelmüügi piletid kõik välja müüdud. Arvamusi on seinast seina - nagu ikka. On kiitvaid -
yksainus.blogspot.com/2010/07/vargamae-varjus-sundis-jalle-teatriime.html
või siis veel rohkem arvamust põhjendavaid - danzumees.blogspot.com/2010/08/vargamae-varjus-albu-projekt.html
ja siis on ajalehearvustused, mille puhul vist lauskiitust loota polegi mõtet. Ei saanud kiita ka Emajõe Suveteatri Tammsaare Vanapagan ja ka Vargamäe Mari loole antud arvustused ei kiida etendust taevani. Eesti Päevalehe arvustuses on isegi faktivigu - mis siis muust rääkida.
Neile, kes kostüüme põhjendatuks ei pea või väidavad kostüümikunstniku ebaõnnestumist, peaks tulema etendust uuesti vaatama - te lihtsalt ei saanud aru. Või ei oska kaasa mõelda. Tsiteerides Tammsaare Vanapaganat, siis "Kui tahad, siis saad aru. Kui ei taha, siis ei saa."
Hea on muidugi soovitada, et tulge vaatama, aga ainus võimalus selleks praegu on helistada ruttu-ruttu etenduse produtsendile Kalju Kertsmikule ja broneerida koha peal müüdavast 16nest piletist mõni endale. Igale etendusele müüakse kohapeal 16 piletit ja üldiselt rohkem ei müüda, sest rehealune pole kummist ning lõpmatuseni inimesi sinna ei pane. Kokku mahub rehealusesse istuma 216 inimest. Piletil olev soovitus tulla kohale varem ei tähenda võimalust varakult endale istekohta hõivata, vaid peidab endas sõbralikku soovitust tutvuda Hansenite elukorralduse ja kirjanikku inspireerinud paigaga. Lause - ma alles eelmine suvi käisin siin - ei ole "vabandus". Ka nende jaoks on midagi uut. Siin on alati midagi uut, nagu ütles mulle üks tänane külastaja.
Istekohtadest rääkidest, siis praeguseks on palju elevust tekitanud asjaolu, et etenduspaik avatakse alles 15 minutit enne etenduse algust. Põhjusi on mitu - esiteks pole vajadust varem sisse minna, sest absoluutselt igalt kohalt on etendus väga hästi jälgitav. Teiseks põhjuseks on see, et palavate ilmade korral võib lihtsalt esimese vaatuse lõpuks hakata väga palav. Pealegi - veerand tunniga jõuavad ilusti kõik leida omale sobiva koha ning kellelgi pole vajandust edasi-tagasi uksest välja kõndida - saab kohe alustada. Seega - tulge varem kohale ning vaadake meil ringi - küsige küsimusi, kasvõi rumalaid, sest mõnikord on see ainus viis targaks saada - ning nautige iseenesele või oma lähedastele võetud aega. Nautige Vargamäe aega!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar