Laupäev, 17. september 2011

Meie rebane

Sellise pealkirjaga novell on Anton Hansen Tammsaarel täitsa olemas. Selline tore noorte-jutustus.
Miks see järsku päevakajaliseks muutus on see, et viimase nädala jooksul on muuseumi külastajad kohanud meie rebast. Üks rebasekutsikas tunneb end üsna koduselt - maiustab õunaaias kuldrenettidega ja vaatab meid, justkui need oleks tema õunad. Täna hommikul aga jahtis ta taas põllul putukaid. Eks te vaadake ise.


Jutustuse huvilistele olgu ära toodud katkend:
"Selliste mõtetega Kirep kõndis mööda põlenud maad mustunud noorte tüvede vahel. Ta kõndis siin kaua, kõndis veel siiski, kui selleks polnud enam mingit tarvidust. Ilm kiskus juba videvikule, aga metsavaht Kirep ei saanud tulemaalt ikkagi veel minema. Ja kuigi ta viimaks seadis sammud kodu poole, jäi ta veel mitu korda seisatama, et tagasi vaadata.

Lõpuks ometi jõudis ta põlemata metsa alla, suurte mändide vahele. Aga siin ta kuulis äkki heledat kiunumist, mis kostis põlenud maa-ala poolt. Mis see küll võiks olla? Kirep kuulatas. Nüüd kostis selgesti, et ei häälitse mitte üks, vaid mitu looma.

Kirep hakkas minema häälte sihis. Ta läks tasa ja targu, seisatades ja kuulatades. Kui kiunumine kostis üsna lähedalt, ta jäi hoopis seisma, et jõuda otsusele, kas see läheneb või kaugeneb. Nähtavasti tulid kiunujad lähemale, metsavahile vastu, nagu loodaksid nad temalt abi ja armu. Ja et neid mitte hirmutada, jäi Kirep paigale ja ei liigutanud oimugi. Silmadki surus ta pilukile, sest ta teadis, et nende elavat läigetmärkavad metsloomad kõige kergemini.

Nõnda kulus ehk minutit kümme. Siis Kirep pani tähele, et mustal põlenud maapinnal liigub midagi punakaspruuni. „Rebasepoeg,“ lausus metsavaht endamisi ja muutus peaaegu puupostiks. „Tähendab, ema on tule tõttu pojad maha jätnud. Siin peab kusagil olema rebaseauk.“

Kirep laskis kiunuja rebasepoja üsna ligi tulla ja kargas teda siis kinni võtma. Aga sel olid juba üsna väledad jalad. Nagu väike kera veeres ta mustunud männitüvede ja küngaste vahel. Kirep jõudis talle küll jooksul järele, kuid selle ajaga, kus ta kummardus loomakest kinni võtma, oli see ikka käte vahelt läinud. Mitmed korrad laskus Kirep käpuli ja isegi kõhuli, nii et määris enda üleni tahmaseks, aga rebasepoeg vilas ikka veel tihenevas videvikus."

Mis juhtus enne ja mis pärast, otsige üles.

Kolmapäev, 7. september 2011

Minge metsa!

Ausalt! Sest konkurss Tammsaare Moos 2011 läheneb ja selleks, et oleks õuntele lisaks ka pohlad, mida kirjanikuhärra lemmikmoosi sisse panna, tuleb ju metsa minna!
Me oleme siin püüdnud ise mõistatada ja ka targematega konsulteerinud, aga ega me päris täpselt välja pole mõelnud, kas see peaks olema pohlamoos õuntega või õunamoos pohladega. Pohlade seedimist soodustav toime on teada, aga lihtsalt pohlamoos oli ehk maohaigele härra Hansenile liig hapu? Faktid puuduvad.
Moosikeetjate motiveerimiseks olgu lisatud, et sel aastal oleme moosikonkursile kampa saanud AS Põltsamaa Felixi. Kui kõik läheb nii hästi, nagu me tahaksime, siis võiks 2013. aastal osta A.H. Tammsaare lemmikmoosi, mis keedetud tänapäevase retsepti järgi.
Aitäh Felix'ile meiega kaasa mõtlemast!

Ja MAHEVAHETUS tuleb ka. Ikka 2. oktoobril. Kell 12 hakkab ja 15ni kestab. Ehk siis samal ajal moosikonkursiga.
Eelmisel aastal vahetati näiteks puuvilju, hoidiseid (seened, kurgid, suvikõrvits jpm) ravimtaimi, mett, mahla, moosi ja muudki.

Mullu pärtlipäeval alguse saanud ettevõtmise käigus saab vahetada hoidiseid, aia-ja metsa-ande ning põllusaadusi. Igaüks võib tuua kohale oma magusaid ja soolaseid hoidised ning neid teistega vahetada. Vahetuses osalevad hoidised peavad olema arusaadavate siltidega, kus on kirjas nii hoidise koostis kui ka valmimisaeg. Vahetusse minevaid saadusi peab olema vahetaja soovi korral võimalik kaaluda ning pakendada.

Kes toovad konkursile moosi või kohale vahetuskaupa, need saavad meie mohklipäevahõngulistel tegemistel osaleda tasuta, teistel on võimalus saada pileti (ja hää kraami võrra) rikkamaks.

Sügisene ekskursiooniralli on ka alanud ja palume ikka endast teada anda kui olete suurema grupiga tulemas. Et ei juhtuks nii nagu ükspäev juhtus, kus broneeritud ekskursioone polnud võimalik kvaliteetselt läbi viia, sest ühe kooli õpetajad viisid ette teatamata ja iseseisvalt läbi ekskursioone oma kooli õpilastele. Kahju oli nii nendest õpilastest, aga eriti neist, kes juba kevadel meie teenused ette broneerisid.