Kolmapäev, 21. juuli 2010

"Ma tulin ainult natukeseks ajaks... "

Usun, et umbes niimoodi võis mõelda see turvafirma tehnik, kes tuli meile suitsuandureid kontrollima. Nii umbes poole kümne paiku hommikul ta saabus ja asus tasakesi nokitsema. Lae all põhiliselt. Lahkus ta aga alles paarkümmend minutit tagasi, öeldes: "Nüüd ma küll lähen ära!" Tundus teine pisut räsitud - pole ka ime kui sa pead ronima rehetare laka peal ja mitte ühe, vaid mitu korda, tuvastamaks MIKS üks asi ühendust annab ja siis jälle ei anna. Aga nagu me teame, siis hiirtele maitsevad elektrijuhtmed väga ning ka seekord olid just nemad need tõenäolised maiustajad. Seebisööjad on nad nagunii - teate küll, reheköögi seep on nagu luksuslik korall - augud sees ja puha.
Igal juhul võime olla nüüd kindlad, et meie suitsuandurid on töökorras. Ja kaamera number 1 näitab ka udukogude asemel kenasti karjatalli-esist ning karjateed, mis enam ei olegi üks suur ja pikk kraav - elektripoisid ajasid täna kraavi kinni! Üks samm parematele elektritingimustele jälle lähemal.
Mustsõstra-ja rabarberimahl sai ka purki. Tuli teine mõnusalt mahe ja värskendav. Näitlejad küll arvasid, et see ei sobi veel juua, et see ei ole veel käärima läinud, aga ilmajaam pakub meile püsivalt sooja ilma - kaua see käärima minek sellise soojaga ikka aega võtab. Kannatust, kallid rahvakunstnikud, pisut kannatust.
Mis kultuurilist tegevust puudutab, siis me oleme mõnikord siin arutlenud, et ilmselt on just Vargamäel kõige kultuursemad pääsukesed - nii palju teatrietendusi kui nemad, on näinud vähesed rahvuslinnud. Ka sel etendusel on nad osa muusikalisest kujundusest nagu ka parmu-tapu-plaksud.

Üks onu käis meil veel. Onu Tiit Muinsuskaitseametist. Ta vaatas üle meie ilusa laastukatuse ja tõi meile lühidalt öeldes katusetõrvamiseõpiku. Vähetõenäoline, et me ise tõrvanäppudeks hakkame, aga siis me teame vähemalt all targutada ja töömeeste kallal võtta, kui nad lausa käkki keerama kipuvad. Pisut on meil veel selle materjali läbi töötamiseks aega, sest täna katuselt kopsimist ei kosta ja katuse lõpliku valmimiseni läheb veel aega. Nii umbes 12. augustini kui kõik toimib lepingujärgselt.

Kui kõik läheb plaanide päraselt, siis saavad külastajad varsti ise endale suveniire tegema hakata. Laastumaali näiteks. Kes isetegija ei ole, siis muuseumi poes on vahvaid asju, mille autoriteks siinkandi nokitsejad.

Meilt küsitakse üsna sageli, et kas siin ikka külastajaid käib. Aus vastus, et käib ikka. Ei saa just öelda, et käib küll, aga ikka liigub. Praegu on meil muuseumis 4 külastajat, kelles tekitas tõelist elevust Tammsaare tsitaatide lugemine, mida neile piletit ostes lugemisaasta puhul jagati. Üldse on jäänud mulle mulje, et me oleme suutnud inimesi positiivselt üllatada - muuseum kui sõna seostub inimestele igavuse, kulunud stendide ja katsumiskeeluga (teate ju küll, need asjad on ainult vaatamiseks). Meil nii ei ole. Tohib ja on ka soovitav katsuda, ronida, istuda, lehitseda. Keskkoolinoored ütlevad, et see on "päris äge". Lapsevanemad ütlevad, et "oi, kui vahva". Eakad vangutavad päid ja imestavad, et "uskumatu". Tegelikult on aga uskumatult vahva ja äge see, et meil jätkub külluses ideid, mille jaoks projektidest raha taotleda, et meil on külastajaid, kes ikka ja jälle tulevad ja tahavad üllatuda.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar