kolmapäev, 28. juuli 2010

Suveniiri otsides

Tegelikult leidis Suveniir hoopis meid. Tegemist on siis ETV saatega, mis meil täna külas käis. Mida nad tegid ja nägid - seda näeb juba homses - s.o 29.juuli saates.
Uut ekspositsiooni vaatasid nad ka ning pidasid seda atraktiivseks ning huvipakkuvaks.
Üht-teist sai selgemaks ning võetud sai lubadus, et nad etendusele ikka aegsasti kohale tuleks - et jõuaks vaadata ning lähemalt tutvuda - kasvõi Tõe ja Õiguse lemmik-kohti üle lugeda.

Ühe suveniiri said nad ka kaasa - killukese isiklikku Tõde ja Õigust. Kes ei tea, siis olgu teile veel üks põhjus, miks meile tulla: Et olete lugemisaastal võtnud vaevaks või rõõmuks külastada A.H. Tammsaare muuseumi Vargamäel, siis tahame olla kindlad, et te vähemalt lugemisaastal olete Tõde ja Õigust lugenud. Kasvõi ühe lause. Sestap on välja otsitud romaanisarja kõigi viie osa parimaid ütlemisi, need ürikutena kokku rullitud ja külastajaile jagatud. Mis iganes lauset te ka ei saaks - see on teie isiklik tõde ja õigus - olgu ta siis lõppeva suve moto või hoopis uueks alguseks koos sügisega - teie endi otsus.
Seni on tagasiside olnud ühtmoodi: "Täiesti õige lause. Täpselt minule!"

Aga nüüd me läheme jõu-ja ilunumbreid tegema - tõstame ühe näituse natuke ümber, et ajutisel suvekohvikul oleks natuke ruumi. Aga teie tulge meile külla - meil on piisavalt tuult ning ka jahedaid ruume, kus päike liiga ei tee ja vihm märjaks ei kasta. Põnev on siin nagunii!

Vargamäel on nüüd veelgi turvalisem

Nimelt on peaaegu valmis Vargamäe maa-aluste elektrikaablite vahetamine, mis sai teoks koostöös Albu valla ja Empower AS-iga.

Vajadus suurema elektritarbimise järele tekkis muuseumis 2008. aastal seoses teatriprojektidega. Tol korral lahendati mure Hollandist toodud suurte generaatoritega, kuid muuseumit haldava sihtasutuse nõukogu esimees Kalju Kertsmik pakkus välja idee leida võimalused luua muuseumi juurde paremad elektrikasutuse võimalused - eelkõige just tuleviku projekte arvestades. Mõne aja pärast hakkas mõte ka realiseeruma, kui selgus, et Empower AS soovis kultuuri toetada muuseumile abikäe ulatamine oli selleks väga hea võimalus. Töid planeerima hakates otsustati lisada elektritarbimis-võimsust ning parendada muuseumis juba olemasolevaid süsteeme.

Koostöös AS Eesti Energiaga sai kokku lepitud järgmised tegevused:
*alajaama võimsuse suurendamine kuni 200 A ja 0,4 kV maakaabli läbilaskevõimsuse suurendamine;
*väliselektrivarustuse projekteerimine ja renoveerimine;
*saunikute ja Kultuurihiie siseelektrivõrgu projekteerimine

Tänaseks võime rõõmuga teatada, et muuseumis liigub elekter palju turvalisemalt mööda uusi ja tänapäevaseid kaableid nii alajaamast muuseumi peakilpi kui sealt edasi saunikute juurde ja kiigeplatsile. Viimase üle tunneme eriti suurt rõõmu, sest sealsete kultuurisündmuse korraldamine muutub palju lihtsamaks – ning Järvamaa Kultuurihiis on saanud taas võimaluse võrra rikkamaks.

Tööde teostamist toetab Empower AS kokku 328 800 krooniga. Meie siirad tänusõnad Empower AS-ile, et olid valmis meie ettevõtmisi sellises osas toetama. Samuti oleme äärmiselt tänulikud nõukogu esimehele Kalju Kertsmikule, kes oma järjekindluses leidis võimaluse, millega sai muuseum jälle ühe suure sammu edasi astuda.

reede, 23. juuli 2010

Mitte lihtsalt muuseum vaid külastuskeskus

Kui EASi hindajad täna tulid projektirahastusest tehtud üle vaatama ja küsisid, et kas me ise ka mingeid probleeme näeme, siis isegi kui ma püüdsin mingit probleemi ette kujutada, ei tulnud mulle pähe muud, kui et me ei suuda kõiki tekkinud võimalusi operatiivselt ära kasutada. Mullu 4. septembril avatud püsiekspositsioon ning praegused uuendustööd on loonud ja loovad suurepärased eeltingimused peaaegu ükskõik mille korraldamiseks. Muidugi - niisama ei teki midagi ja talv otsa ning ka kevadel ja suvel on tehtud tööd selle nimel, et panna sellele suurepärasele "kehale" nii-öelda "riided selga" ehk siis luua võimalusi ära kasutavad programmid ja tegevused, mis ühtlasi nähtut-kuuldut toetavad ning tekitavad inimestest soovi tagasi tulla, sest midagi jäi proovimata, aga soov seda kogeda on ikkagi olemas. Ilmselt võtab ka aega, et inimeste teadvusse jõuaks info, et A. H. Tammsaare muuseumis võib veeta terve päeva ilma, et igav hakkaks. Ole sa siis kooliõpilane või pensioniealine. Muidugi "keerab meile käru" praegu meie kodulehekülg, mida me pole saanud viimased kuu aega uuendada, sest me lihtsalt ei saa seda inimest kätte, kes sellega tegeleb. Nii et heade turvasüsteemidega arvutiomanikud ei pääse üldse ligi, mõnel õnnestub leheküljele pääseda, aga meil puudub võimalus lehel infot uuendada. Palume vabandust ja teeme omalt poolt kõik, et see viga ruttu-ruttu saaks parandatud.

Mis veel EASi hindajate külaskäiku puudutab, siis oli äärmiselt südantsoojendav kuulata, kui hindajad ekspositsiooniga tutvudes nentisid: "Nüüd ma hakkan vaikselt aru saama, miks te selle muuseumiroti pälvisite." Arvestades seda, et nende hindamiskäigu ajal oli meil elektri-remonditööde tõttu ka elektrikatkestus, mistõttu ei saanud nad pooltki kogeda sellest, mida külastajad, siis oli see suur tunnustus. Muuseas - muuseumirott ootab külastajaid elumajas Tõe ja Õiguse toas. Meie muuseumirott on väga paimaias. Seevastu kirjanikuhärrale ei meeldi silitamine. Nojah, kellele meist niiväga ikka meeldib kui tänaval võõras inimene juurde astub ka patsutama või pintsaku alla pugema hakkab. Millegipärast on aga just kirjanikuhärra vahakuju paljude noorte kirjandussõprade jaoks vastupandamatu... Ärge mõistke mind valesti - pildistada võib temaga küll, aga külge löömist härra Hansen ei kannata. Ta oli ikkagi terve oma eluaja korralik pereisa ja ka pärast siitilmast lahkumist ei ole ta oma häid kombeid minetanud.

Eilne päev

Eile sai siis ka pisut kunstiga tegeldud. Aune arvas, et meist kolmest olen just mina see, kes karjapoisi raja graveeringute üle värvimisega kõige paremini hakkama saab. Noh - nii karjapoisi kirjaoskuse tasemel tuli see välja ka. Teate küll - maa külmand ja kärss kärnas ehk siis vedel värv ja pehme pintsel ja kitsad pilud, mida värvida... Lepime kokku, et väga lähedalt keegi neid tähti uurima ei hakka, eksju? :)

Olin jõudnud eilse postituse juba üles sättida, kui toimus veelgi kolm kohtumist, kus tuli jutuks meie 25-kroonine vaade. Külastajad olid saunikute tare juures ja mina sealt just möödumas. Tekkis vestlus stiilis - kes siin elasid ja siis ma muidugi ei saanud jätta küsimata, et kas nad ikka vaatasid 25-kroonist vaadet. Ja oh seda üllatust ja imestust ja ahhetamist. Minule jäi sisse hea tunne, nagu ma oleks mingi hiiglasliku heateo teinud - näiteks aidanud pimeda vanatädi üle tiheda liiklusega ristmiku. Muidugi sellise, kes tahtis üle ristmiku minna... :)

Tänasida toimetusi

Vaikus on hea. Vahelduseks on mõnus, kui oled elektriga seotud hüvedest ära lõigatud. Meie siis ka otsisime ennelõunal sellise vaikse paiga, kus elektrikatkestusest paanikasse sattunud tuletõrjesignalisatsioon ei pinisenud ja nautisime vahelduva pilvisusega ilma. Kord pimestavalt päikseline, siis tormieelne vaikus ja vihmapiisad. Ning madalalt-madalalt lendavad pääsukesed.
Mis elektritöödesse veel puutub, siis kaevikud on kadunud - ka saunikute peasissepääs on nüüd avatud ning mullakamakad omal kohal. Töömehed riisusid kenasti veel karjatee ka siledaks, et oleks parem kõndida. Nüüd sajab ka vihmake, mis rohu uuesti kasvama paneb. Päris ühel pool veel töödega pole - mingi ühendusjuhe on kuskil puudu, aga need väljakaevamised algavad pärast 2. augustit ja võtavad ühe tööpäevakese. Ühesõnaga - lõpp juba paistab.

Näitlejad said täna kingituseks peegli - siis neil on hea etenduse ajal vuntse kleepida.

neljapäev, 22. juuli 2010

Hommik täis elevust

Nii minul kui külastajatel, kes olid saabunud ja meid ka eelnevalt informeerinud ekskursioonisoovist. Ekskursioonide puhul olen täheldanud, et on kolm kõige enam elevust tekitavat hetke - see, kui nad saavad lugemisaasta puhul kätte oma killukese tõde ja õigust ehk tsitaadi romaani mõnelt leheküljelt, siis kohtumine kirjanikuhärra vahakujuga ning 25-kroonine vaade, mida ilmselt saame pakkuda veel vaid napi pool aastat või veelgi vähem. Mis tsitaatidesse puutub, siis kuidagi juhtub ikka nii, et inimestele juhtuvad need tõesed ja õiged lausekatked ehk just nende mõtlemise ja ellusuhtumisega sobivad - olgu teemaks siis abielu, mured ja vaevad,lõbutsemine või vastassugupool. Ütle siis veel, et Tammsaare looming pole tänapäeval aktuaalne! Kuna täna olid grupis valdavalt naised (kui üks alaealine noormees välja arvata), siis sai ka juttu räägitud lähtuvalt sellest, mida tegid naised ja kui raske nende elu siis oli. Ei mingit emapuhkust ega automaatpesumasinaid, väljamäe supermarketitest rääkimata.
Kui grupiga Kultuurihiide jõudsin, tundsin uimastavat metsmaasikalõhna. See tundus seda kummalisem, et metsmaasika-aeg on asendumas juba metsvaarika-ajaga. Aga kuuskede vahel kõndides tõi tuul ikka ja jälle metsmaasikalõhna ninasõõrmeisse.

Kühvlitäis kuivanud kärbseid

Nii palju neid siiski ei olnud. Aga uskumatult palju küll, arvestades seda, kui väiksed on elumaja aknalauad. Ühesõnaga - meil oli täna suurpuhastus. Kuna homsest hakkab vihma sadama, siis lihtsalt tegime elumaja poriseks ajaks puhtaks. Umbes samamoodi nagu peseme autot enne vihmasaju algust. Ka lillepeenrad ja kõnniteed on nüüd võilillevabad. Võite vaatama tulla. :)

Vaatasin siis katuse ka üle - jah - üks pool on uute laastudega kaetud. Nüüd on meil siis pool-uus elumaja katus. Tundub, et ka need ehitustööd on külastajatele osaline vaatamisväärsus, mis kompenseerib ebamugavused nagu tolmune karjatee ja tellingutes hoone ning suletud rehealune. Karjatee on peaaegu kõndimiskõlbulik aga saunikute elamusse pääsemiseks tuleb endiselt kasutada n-ö varuväljapääsu ehk saunikute rehealust.

Aga rehetare rehealusest kostis täna ilusat muusikat ning ukse vahelt sisse vaadates ei näinud midagi, sest prožektorid pimestasid. Täna on siis proov valguse ja heliga. Homme hommikul on meil aga voolukatkestus, sest elektritööd jõuavad sellisesse faasi, kus mingiks hetkeks on tarvis elekter eemaldada. Lubati ikka tagasi ka anda.
Homme on üldse palju asju juhtumas, aga ärme rutta sündmustest ette.

Kindel on see, et talvel saame palju piparmünditeed juua. Meie suvetüdruk - tulevane etnoloog Liina - korjas piparmünti ja laotas need ilusti ajalehele kuivama. Ning sellise soojaga nagu täna osutus meie pisikese töömesila seltskonnas uskumatult värskendavaks mustsõstra-rabarberi mahlast tehtud morss. Peab ikka vist teised mustsõstrapõõsad ka üle käima enne kui vihm need suured ja ilusad marjad maha peksab. Kui teil kodus musti sõstraid ei ole, siis me lubame teil meie põõsaste kallal maiustada. Ämbritega just tulla ei maksa, aga mõnusa maitse saab suhu küll!

kolmapäev, 21. juuli 2010

"Ma tulin ainult natukeseks ajaks... "

Usun, et umbes niimoodi võis mõelda see turvafirma tehnik, kes tuli meile suitsuandureid kontrollima. Nii umbes poole kümne paiku hommikul ta saabus ja asus tasakesi nokitsema. Lae all põhiliselt. Lahkus ta aga alles paarkümmend minutit tagasi, öeldes: "Nüüd ma küll lähen ära!" Tundus teine pisut räsitud - pole ka ime kui sa pead ronima rehetare laka peal ja mitte ühe, vaid mitu korda, tuvastamaks MIKS üks asi ühendust annab ja siis jälle ei anna. Aga nagu me teame, siis hiirtele maitsevad elektrijuhtmed väga ning ka seekord olid just nemad need tõenäolised maiustajad. Seebisööjad on nad nagunii - teate küll, reheköögi seep on nagu luksuslik korall - augud sees ja puha.
Igal juhul võime olla nüüd kindlad, et meie suitsuandurid on töökorras. Ja kaamera number 1 näitab ka udukogude asemel kenasti karjatalli-esist ning karjateed, mis enam ei olegi üks suur ja pikk kraav - elektripoisid ajasid täna kraavi kinni! Üks samm parematele elektritingimustele jälle lähemal.
Mustsõstra-ja rabarberimahl sai ka purki. Tuli teine mõnusalt mahe ja värskendav. Näitlejad küll arvasid, et see ei sobi veel juua, et see ei ole veel käärima läinud, aga ilmajaam pakub meile püsivalt sooja ilma - kaua see käärima minek sellise soojaga ikka aega võtab. Kannatust, kallid rahvakunstnikud, pisut kannatust.
Mis kultuurilist tegevust puudutab, siis me oleme mõnikord siin arutlenud, et ilmselt on just Vargamäel kõige kultuursemad pääsukesed - nii palju teatrietendusi kui nemad, on näinud vähesed rahvuslinnud. Ka sel etendusel on nad osa muusikalisest kujundusest nagu ka parmu-tapu-plaksud.

Üks onu käis meil veel. Onu Tiit Muinsuskaitseametist. Ta vaatas üle meie ilusa laastukatuse ja tõi meile lühidalt öeldes katusetõrvamiseõpiku. Vähetõenäoline, et me ise tõrvanäppudeks hakkame, aga siis me teame vähemalt all targutada ja töömeeste kallal võtta, kui nad lausa käkki keerama kipuvad. Pisut on meil veel selle materjali läbi töötamiseks aega, sest täna katuselt kopsimist ei kosta ja katuse lõpliku valmimiseni läheb veel aega. Nii umbes 12. augustini kui kõik toimib lepingujärgselt.

Kui kõik läheb plaanide päraselt, siis saavad külastajad varsti ise endale suveniire tegema hakata. Laastumaali näiteks. Kes isetegija ei ole, siis muuseumi poes on vahvaid asju, mille autoriteks siinkandi nokitsejad.

Meilt küsitakse üsna sageli, et kas siin ikka külastajaid käib. Aus vastus, et käib ikka. Ei saa just öelda, et käib küll, aga ikka liigub. Praegu on meil muuseumis 4 külastajat, kelles tekitas tõelist elevust Tammsaare tsitaatide lugemine, mida neile piletit ostes lugemisaasta puhul jagati. Üldse on jäänud mulle mulje, et me oleme suutnud inimesi positiivselt üllatada - muuseum kui sõna seostub inimestele igavuse, kulunud stendide ja katsumiskeeluga (teate ju küll, need asjad on ainult vaatamiseks). Meil nii ei ole. Tohib ja on ka soovitav katsuda, ronida, istuda, lehitseda. Keskkoolinoored ütlevad, et see on "päris äge". Lapsevanemad ütlevad, et "oi, kui vahva". Eakad vangutavad päid ja imestavad, et "uskumatu". Tegelikult on aga uskumatult vahva ja äge see, et meil jätkub külluses ideid, mille jaoks projektidest raha taotleda, et meil on külastajaid, kes ikka ja jälle tulevad ja tahavad üllatuda.

teisipäev, 20. juuli 2010

Mustsõstralõhn

Täna muuseumi aias mustsõstarde korjamisküpsust proovides jõudsin tõdemusele, et mul tuleb ikka oma julguseriismed kokku korjata ja paluda Aunet, et ta hakkaks mõtlema rappa mineku peale. Et mitte täna ja kohe, aga umbes siis, kui pohlad punastavad. Lihtsalt muuseumi õunapuude otsas on üsna mitu õuna ja kuna me nii suurejooneliselt otsime maailma parimat Anton Hansen Tammsaare lemmikmoosi, mis oli teadupärast õuna-pohlamoos, siis tärkas minus salakaval mõte esitada Pärtlipäeva mahevahetuse moosikonkursile ka muuseumi poolt üks õuna-pohlamoos. Ja oleks ju eriti tore, kui selle moosi jaoks oleks kasutatud Tammsaare kodu-raba pohlasid ja kodupaiga õunapuude õunu... Mh ah?
Aga mustsõstraid korjasin ka. Need viskasin nüüd koos rabarberitega aurutajasse ja seal nad nüüd semmivad. Kui saab maitsev ja muuseumil tekivad piisavad varud, siis pakume mahevahetusel millegi muu vastu ka purgikese või paar.
Täna olid näitlejatel proovis riided ka seljas - NEED riided, millega neid etenduse käigus näeb, muidugi. Ainult üks lause märksõnaks - mini pole moes! :) Tegelikult on huvitavad kostüümid ja päev-päevalt suureneb minus isu kuuldemängu asemel ka NÄHA, mis asja nad seal rehealuses ikkagi kokku panevad. Aune muudkui õmbleb, ütleb, et on vaja. Etenduse jaoks.
Suuremad kaevikud olid õue pealt tänaseks kadunud - karjatee on siiski veel kasutuskõlbmatu. Saunikute juurde pääsemiseks tuleb kasutada karjatalli tagust heinamaad. Nii et praegu oleks paras tulla muuseumisse just neil, kes otsivad turvalise jalutamise asemel põnevust ja üle kraavide hüppamist - nagu Andres ja Pearu kaevasid kraave - nii meiegi! :)
Elumaja katuselammutus ja ehitus jätkub ka - vähemalt mulle tundub, et uut katust on juba natuke rohkem kui vana.
Ja need infotelefonid, mis ütlevad, et me pole teisipäeval avatud - valetavad. Suvehooajal puhkame ainult esmaspäeval, mis teatavasti on siniste pükste värvimise päev. Kes rohkem tahab teada, uurib ise veebiavarustest järele. :)
Kohtumisteni!

reede, 16. juuli 2010

Algus

Tegelikult on kõik juba ammugi alanud. Proloog oli siis, kui Ann ja Peeter Hansen tulid Tammsaare-Põhja tallu elama. Varsti sündis poeg, siis teine, kolmas ja neljaski. Seda neljandat teab iga haritud eestlane, sest Antonist sai kuulus kirjanik, kes kodutalu järgi võttis endale kirjanikunime - Tammsaare.
Anton Hansen Tammsaare sai hakkama vägitükiga, millega igaüks meist ei saa - andis oma raamatus nime kohale, mida teataksegi nüüd rohkem selle kirjandusliku nime kui nii-öelda päris-nimega.
Meid siin muuseumis on praegu kolm - juhataja Aune, teadur Siiri ja kõige värskem veri - programmijuht Birgit. Kaks suvist abilist on meil ka - Liina ja Kristiina ja Rene käib muru niitmas.

Meie veebikodus - www.tammsaare.albu.ee on palju olulist kirjas, aga meil toimub ikka peaaegu iga päev muuseumis midagi, mis meie meeli elevil hoiab. Kasvõi mõni huvitav grupp või tore vahejuhtum. Sestap jäime kindlaks, et tore oleks ka blogi vahendusel teid kõiki kursis hoida.

Praegu on muuseum kui üks suur väljakaevamiste ja remonditööde paik - elumajal vahetatakse laastukatust, mistõttu kostab aeg-ajalt nii kõva kopsimist, et tekib tunne nagu tahaks mõni mees läbi katuse tuppa tulla. Rehetaresse ning saunikute elamusse pääsemiseks tuleb ka fantaasiat rakendada - mehed kaevasid kaabli jaoks kraavi. Ühesõnaga ja ilma irooniata - ainult suurepärased uudised, sest katusetööd tähendavad seda, et varsti ei saja enam elumaja katus läbi nagu 2 viimast aastat ning tänu vallavanem Kalju Kerstmiku tõhusale tööle laienevad muuseumi võimalused oluliselt - just elektritööde tõttu. Kui ma olen asjadest õigesti aru saanud, siis sponsorite abiga rajatakse uus alajaam ning vahetatakse juhtmestik-kilp ka saunikute juures ning elekter jõuab ka kiigeplatsile ehk Kultuurihiide, kus varem elektrit ei olnud.
Kõik positiivsed asjad eeldavad mõningaid ajutisi ebamugavusi. Kannatame ja siis naudime!
Ja kes ei ole nautinud veel varsti aasta avatud olnud uut püsiekspositsiooni, siis vuta-vuta Vargamäe poole teele! Siis jõuate enne etendust "Vargamäe varjus" ära vaadata ka kõik selle, mis meil uut on. Etendused algavad 30. juulist ja kokku mängitakse lugu 12 korda!