Taevas Vargamäe kohal

Augustikuu kaheksateistkümnes õhtu oli maagiline. Maagiliselt ilus. Postituse pilt on ainult üks kümnetest, mis tol õhtul tehti. Mõned said pildialbumisse kataloogi Võrgutav Vargamäe. Minge kiigake kindlasti.

Jah, me lubame neid kasutada, aga ainult viidates autorile.

Eraldi albumis on üleval ka Võistutantsimise pilte, teiste seas on ka pilt auhinnast nimega Rändav Pastel, samuti osalenud rühmadest, publikust, žüriist ja vähemalt üks Untsakas on ka pildile jäänud.

Järgmisel nädalal läheb ilmselt ralliks - ekskursioonide kirja panemise ralliks. Sellega on nagu ikka - varasematele broneerijatele soovitud aeg. Arvestage siis ikka ekskursioonile poolteist tundi. Julgustame ka kõiki klõpsama teemat Koolipäev muuseumis. Rõhutan siinkohal veel kord, et tunniplaanis olevad tunnid valmistatakse ette muuseumis ja tundi annavad muuseumitöötajad, seega õpetaja(te)l on ainult kaasa tulemise rõõm. Kool ning õpilased saavad aga transpordi võrra vähemalt õueõppetunnid soodsamalt.

Moosikeetjatel aga soovitame pohlale minna, sest käesoleva aasta konkurss Tammsaare Moos 2011 läheneb - see on siis 2. oktoobril ja sel korral on korraldustoimkonda kaasatud ka Põltsamaa Felix. Täpsemalt konkursist aga juba septembri alguses. Tuletame siis meelde, et kirjanikuhärra lemmikmoos oli õuna-pohlamoos, mida ta ka ise keetis, aga mille retsepti (sh õunte-pohlade suhet) pole säilinud. Parim moos selgub rahvahääletuse tulemusena.

Samal päeval toimub ka Mahevahetus, kus saab siis aiasaadusi-hoidiseid omavahel vahetada. Seega aia-, põllu-ja metsasaadused purki ning 2. oktoobril Vargamäele!

Et mihklipäevast ainult söömapidu ei kujuneks, siis pakume teile kuulamiseks-vaatamiseks ka Albu valla tublisid kodu-uurijaid, kes samal päeval oma töid ette kannavad.

Palju tantsurõõmu

On asju, mida ei saa ega tohigi rahasse ümber arvutada, sest neid ei saa raha eest osta.
Jah, kuigi jaapani pulmades on palgalised sugulased ja muud säärast, aga Vargamäe Võistutantsimisel olid emotsioonid ausad. Oli siirast rõõmu, oli üllatust, võib-olla pisut pettumust, kui žürii antud punktid ei olnud ootuspärased, aga neid südamlikke tänusõnu, mida te korraldajatele ütlesite, ei unusta me kunagi. See annab jõudu ja paneb unustama takistusi, mida kogesime üritust ette valmistades.
Aitäh, teile, maailma esimesel Vargamäe Võistutantsimisel oma tantse esitanud rühmad:
Koigi-Sargvere "Vallatsi"
"Kindakiri" ja "Juhukse" Tallinnast, Albu "Kakerdaja" ja "Tuurit-Tuurit" Pärnumaalt!
Aitäh, "Untsakad"!
Aitäh ka publiku sellele osale, kes korraldajaid austasid ja pileti ostsid. Oli ka neid, kes korduvat meeldetuletust ei kuulnud või seda lihtsalt eirasid.

Olgu veelkord öeldud, et ürituse korraldaja oli A.H. Tammsaare muuseum Vargamäel, kes tegi koostööd Albu vallaga, mis võimaldas tantsijatel (nii Vargamäe Võistutantsimisel kui ka TeateTantsul osalejatele) vaadata etendust "Vargamäe voonake" soodushinnaga. Jällegi suur tänu!
Me tegime ka koostööd TeateTantsu meeskonnaga, kuid Vargamäe Võistutantsimine oli siiski eraldi üritus. Tegime koostööd just selles osas, et inimesed saaksid n-ö "kolm kärbest ühe hoobiga" ja säästaksid seega transpordilt. Korraldajate jaoks oli kummaline kuulda ka väiteid, et "me ei tulnud simmanile, me tulime ainult eeskava vaatama". Me ei tea ühtki pidu, kus müüdaks eraldi pileteid eeskavale ja ansamblile...

Täname ka ettevõtteid, kes meie soovidele kiirelt reageerisid ja tegid sellega võimalikuks ürituse toimumise.
Võrdse rahalise panuse ürituse eelarvesse andsid HMN, Kultuurkapitali Järvamaa ekspertgrupp ja kohalik ettevõte Tammsaare OÜ. Suur tänu!

Korraldajate eriline tänu aga järgmistele inimestele - meie suurtele abilistele: Kaupo, Jaak, Meelis, Leho, Imre, Triin, Mirjam, Malle - ilma teieta oleks olnud võimatu!

Suur tänu ka Sulle, Tiit! Sinu juhitud õhtu oli sujuv, meeldivalt meeldjääv ja huumor sõbralik!

Ja minu idee oleks jäänudki ideeks, kui Aune ja Siiri poleks seda toetanud ja ellu viia aidanud.

Pildid üritusest ilmuvad varsti ka meie veebialbumisse - hoidke silma peal!
Tulemustest siis nii palju, et I Vargamäe Võistutantsimise võitis ja Rändava Pastla haldajaks sai Pärnumaa rühm Tuurit-tuurit, kes žürii hinnangu järel oli küll II kohal, kuid võitis ülekaalukalt publiku hääletuse ja sellega ka kogu võistluse. Lisaks said nad Untsakate eripreemia, milleks oli 2 nädalat "vana" plaat.
Žüriis olid sel korral rahvatantsujuht ja tantsulooja Ülle Jääger, Peetri naisrühma tantsija Külli Majori ja Untsakas Margus Põldsepp. Iga žürii liige hindas esitust vahetult pärast tantsu ning pärast kõikide tantsude nägemist andis hinde 10-punkti süsteemis. Seega oli võimalik maksimaalselt saada žüriilt 30 punkti. Seejärel sai publik oma sõna öelda - enim publikult hääli saanud rühm sai juurde 30 punkti, seejärel 20 ja kolmanda publiku häälte arvuga rühm 10 punkti. Kusjuures publiku arvamus mõnevõrra erines - žüriilt enim punkte saanud Vallatsi oli publikuhääletusel Juhuksega üsna võrdne. Samamoodi oli täpselt võrdselt hääli Kindakirjal ja Kakerdajal.
Tantsud olid meie arvates kõik suurepärased ja ausalt öeldes mina ei oskagi öelda, kuidas žürii nii suured punktivahed suutis tekitada. Aga võib-olla oli nende eesmärk hoopis motiveerida rahvast oma lemmikut valima? Nii-öelda intriigi tekitada! Igal juhul hääletas oma lemmiku poolt ligi 150 inimest.

Meie üritust jõudis külastama-kajastama ka TeateTantsu meeskond eesotsas idee autori Kalev Järvelaga. Väike videolõikki sai üles võetud! Aitäh ka ERRSile ürituse kajastamise eest teie kodulehel! Sügisel saame ehk kokku ja mõtleme järgmise aasta peale, sest osalenud tantsurühmad avaldasid soovi tagasi tulla - pealegi on meil ju Rändav Pastel, mis on otsaga Pärnumaal ja tahab järgmisel aastal jälle rännata! Läheb teine muidu kopitama, nagu Aune oma kõnes ütles.

Järgmiste kohtumisteni!

P.S Kellel on veel vahvaid pilte, siis saatke kas lingid või pildid aadressile programmid(ätt) albu.ee

"Ega me muuseumisse tulegi. Me niisama vaatame."

Seekordne postituse pealkiri on jällegi elust enesest ja võtab kokku meie suure mure. Sõidavad inimesed autoga parklasse, kiiguvad Kultuurihiies, peavad seal piknikku, käivad seiklusrajal, kasutavad tualette, jalutavad õuelt läbi, turnivad loomade seljas ja kuulavad selgitusi muusuemi kohta ja - lahkuvad piletit ostmata. Lausa põgenevad mõnikord. Oleks siis, et pileti hind on teab, mis hirmutav - 1.60 ehk vanas rahas 25 krooni. Õpilastele ja eakatele veelgi soodsam - 1 euro.
Meie arvame, et asi on suhtumises. Tahaks väga teada, kas need inimesed tellivad kohvikus prae ja loobuvad maksmast, sest ega "me ei tervet praadi ei tahagi, me ainult maitseme" või lähevad enne vabaõhukontserdi algust 1 aega kohale ja teatavad korraldajatele, et ega nad ei tulnudki kontserdile, vaid lihtsalt jalutavad ja ajavad sõpradega juttu.
Üsna sagedasti on olnud ka selliseid olukordi, kus sõidetakse kohale tund aega enne avamisaega ja lahkutakse siis, kui töötaja saabub (et ikka ei peaks maksma) või vastupidi - autod saabuvad parklasse pool tundi pärast sulgemisaega, lootuses, et muuseumitöötaja(d) on lahkunud.
Me mõistame, et masu on jätnud inimeste sissetulekutesse augu, aga tasuta asju ei ole olemas - keegi kuskil maksab selle eest. Meil ei ole võimalik pakkuda teile arhailisi Vargamäe vaateid, investeerida karjaaedade remonti või uutesse tualettidesse, niita Kultuurihiit - korrastada seiklusrada või pakkuda uusi teenuseid, kui meile ei teki omaosalust, et taotleda projektidest selleks raha. Iga pileti ostnud inimene toetab otseselt muuseumi tegevust, toetab ja tagab selle, et me võiksime seda kõike pakkuda ka järgmisel ja ülejärgmisel korral. Ühtlasi annate pileti ostuga justkui märku,et teile meeldib siin.
Seda arusaamatumad on olukorrad, kus piletiostust põiklevad seltskonnad teatavad solvunult, et "nad on korduvalt siin tasuta käinud ajal, kui muuseum on suletud".
Me mõistame, et Vargamäe on nii tuntud, et paljude jaoks on enesestmõistetavad nii korras väljamägi ja õueala. Paraku ei tule see niisama.
Me oleme mõelnud, kuidas selliseid olukordi vältida - kuidas teha inimestele juba parklas selgeks, et muuseumi pilet on see, mis annab õiguse viibida nii välisterritooriumil kui sa hoonetes sees. Meil on olemas seal muuseumi kaart, kus on kirjas, mis kuskil asub, meil on juures piletite hinnad. Mida veel peaksime tegema?
Neile, kes hakkavad rääkima, et "kui palju selliseid inimesi ikka on", vastan, et ikka on. Ainuüksi sel suvel - alates mai keskpaigast kuni praeguseni, on neid olnud rohkem kui 30. Lisaks veel need, kellega me isiklikult ei kohtu, kes "hiilivad" muuseumisse enne või pärast sulgemisaega.
Meile tõesti ei meeldi, kui asjad lähevad inetuks ja peame parkimisplatsile järele jooksma piletiraha küsima ja selgitama, miks ma küsin piletit selle eest, et kasutati tualette ja muid muuseumi pakutud teenuseid, mis on saadaval väliterritooriumil, olgu selleks siis meie uusim kirjanike karikatuuride näitus või Kiigeplats, kus on tore kiikuda ja piknikku pidada. Meile ausalt ei meeldi seda teha, aga me usume, et need inimesed ei oleks siia tulnud, kui tualetid oleksid mustad, haisvad, neis poleks paberit, ohakad oleksid õuel rinnuni ning hooned lagunenud.
Ühtlasi täname kõiki neid sadu ja tuhandeid inimesi, kes on piletiostuga meie tööd tunnustanud!

Häid lambaid...

Sellist plakatit tasub hakata otsima kuulutusetulpadelt.
Need ligi 30 inimest, kes on juba 20. augustiks ostnud etendusele Vargamäe voonake pileti, võtku aga teadmiseks, et etendus algab samal õhtul kell 17.00 (mitte kell 19.00 nagu vahepeal maha öeldi ja kirja pandi).

Kes aga veel kahtleb, kas tulla vaatama või mitte, siis annan paar linki, kus etenduse kohta muljetatakse.

Danzumees annab etendusele oma veebilogis hindeks 4+.

Postimehes arvustab etendust Heili Sibrits ja Olev Kenk ERRist tegi ka väga ilusa loo.
Arvustusi on ilmunud ka Äripäevas ning Vikerraadio Uudis+ saates edastas esmaspäeval oma 2. tunnis muljeid ja intervjuusid tegijatega Piret Rist. Sedagi lõiku saate järelkuulata. Aga kes guugeldada ei viitsi, siis lingi ühe postitusega panen veel siia - see oli üks esimesi arvustusi, mis ilmus.
Aitäh kõigile, kes on juba vaatamas käinud. Teisi julgustan tulema. Need, kes on Tõde ja Õigust lugenud ja teavad üht-teist ka Tammsaare enda kohta, neile annab etendus edasi ühe loo, aga neile, kes suurt midagi ei tea, neile ilmselt hoopis teistsuguse.
Mõtlevale inimesele on see etendus küll. Seega - need, kes tulevad otsima janti või laipu laval, need ilmselt pettuvad.
Natuke sarnane mullusega - selleks, et kõikidele trikkidele ja märkidele pihta saada, peab etendust mitu korda vaatama. Või siis lugema erinevate inimeste nägemusi.
Tundub, et Piret Ristil võib isegi õigus olla, kui ta nimetas Tammsaaret Eesti da Vinci koodiks. Arvestades selle tohutuid tõlgendamisvõimalusi, mis aitavad klassikat hoida elavana.
Mulle tõesti meeldis. Vaatasin kell 14 päeval alanud läbimängu. Oli palav, päike paistis näkku ja tuult ei olnud. Aga mul ei tulnud kordagi mõttesse, et ei suuda/taha/viitsi. Põnev oli. Iga tegelase lavale tulekuga omandasid eelmisel korral antud märgid ja ütlused uue tähenduse, omandasid sügavama mõtte. Näiteks see, et armastusel on nimi, aga kannatus kolab nimetuna mööda maailma ringi. Kes on näinud, saavad aru.

Avastades Vargamäed ehk innovaatiline arhailisus

Just sellise pealkirjaga tekst ilmus meist suvise Reisimaailma numbris. Me arvame, et see oli üks ilus tekst, mille me kokku kirjutasime. Pisut kohendatud (loe: kaasajastatud versioon) saab nüüd siia ka üles. Hääd lugemist! Ühtlasi täname kõiki, kes meie uusima näituse kajastamiseks ruumi leidsid!

A.H. Tammsaare muuseum Vargamäel on õige paik neile, kes on oma ringreisides muuseumeid seni vältinud, sest „muuseum on ju üks lõpmatult igav paik“ ning lõbus ei saa seal küll kuidagi olla. Vargamäel polegi nagu päris muuseum, pigem on see külastuskeskus, kus vana aja lugu ja kirjanduslikud aarded, mille Anton Hansen Tammsaare on eestlastele pärandanud, on sõna otseses mõttes muudetud käega katsutavateks.

Käega katsutavad teadmised

Kirjanduslikud aarded muutusid käega katsutavaks alates 2009. aasta septembrist, kui muuseumis valmis EASi toel uus püsiekspositsioon ning karjatallist sai moodne õppekeskus. Vana aja lugu muutub käega katsutavaks ekskursiooni käigus, kus igal soovijal võimalik näiteks kaelkookudega kõndida. Rõhk on mängulisel, läbi isikliku kogemuse toimuval õppel. Olemas on lausa tunniplaan õueõppeks kooliastmete kaupa, võimaldamaks veeta tervet koolipäeva muuseumis. Selles, et loodusaineid õues õpitakse, pole uut enam midagi, aga et ka matemaatikat ja ajalugu õues õpitakse, pole veel eriti levinud. Vargamäel on selleks nii võimalused kui ka vahendid. Eelkooliealistelegi on mõeldud ning muuseumirahvas on aldis pakkuma paindlikke lahendusi nii isiklike ürituste korraldamiseks kui ka lihtsalt läbisõidul olijatele, kelle jaoks Vargamäe vaid üks kild päevas.

Lapsepõlve muretud mängud

Seda, et kõigis meis on alles lapselikku lustimis-ja seiklushimu, näeb ja kogeb Eesti esimesel kirjanduslikul seiklusrajal, mis kannab nime „Karjapoisi kombel üle kraavide“. Madalseiklusraja kõik 13 elementi on inspireeritud A.H. Tammsaare lapsepõlvest ja romaani „Tõde ja Õigus“ I osast. Sel rajal viiakse koos juhendajatega läbi meeskonnatöökoolitusi kõigile, kes tunnevad, et tahaksid natuke paremini teineteisest aru saada – olgu need siis klassid, koolid, töökollektiivid või perekonnad-sõpruskonnad. Terve raja korrektseks läbimiseks kulub 4-5 tundi. Ka tühja kõhu või öömaja puudumise pärast pole vaja väga muretseda – piisab sellekohase soovi eelnevast mainimisest ning toit tellitakse kohale ja antakse juhiseid, kuhu väsinud rändur võiks ööbima minna. Söömiseks-magamiseks ei pea kaugele sõitma – teenusepakkujaid jätkub ka Albu valda. Kes soovib konkreetset paketti ega leia seda muuseumi koduleheküljel olemasolevate hulgast, siis soovide täpsustamisel see pakett või programm valmib. Nii on sündinud ja käiku läinud mitu sünnipäevaprogrammi ja läbi viidud ettevõtete ühisüritusi suvel ja talvel.

Teatrit, tantsu ja tralli

Kes aga suviseid suursündmusi mööda käib, siis neid jätkub ka Vargamäele ning igale maitsele. Neile, kes planeerivad suveteatri külastust, on Vargamäel juulis ja augustis lausa kaks etendust. Rahvatantsu-ja –muusikasõpradele on aga 20. august tõeline pidupäev – toimub täiskasvanute segarühmadele võistutantsimine, millele järgneb simman, kus koos ansambli Untsakad saatel saab jalad soojaks tantsida igaüks, et minna ja osaleda TeateTantsul, mis samal ööl Albu valda läbib. Sügisel - mihklipäeva tähistamise raames, on aga taas tulemas Tammsaare moosikonkurss ning novembri alguses tähistame raamatu "Tõde ja Õigus" esmailmumise 85. aastapäeva ühe korraliku kirjandi kirjutamise konkursiga gümnasistidele. Septembrini on aga kõigil võimalus esitada oma nägemus sellest, millised võiksid olla Tõe ja Õiguse illustratsioonid. (Konkursi tingumused on üleval nii muuseumi koduleheküljel kui ka veebilogi märtsikuu postituses.)

Ajal, mil Lõuna-Eesti ja Lääne-Eesti koos saartega on suvisel ajal ülerahvastatud ning sõit sinna võib võtta mitu tundi, on paras võtta rohkem aega iseendale ning jätta vähem aega auto-või bussisõidule ning jääda Järvamaale.