Teisipäev, 28. september 2010

Vargamäe varanduse otsimine

Sellist pealkirja kannab ka üks meie programmis olevatest mängudest, kuigi seekord võiks tinglikult nimetada varanduse otsimiseks ka pühapäeval toimunud mihklipäeva tähistamist koos moosikonkursiga.

Ilm oli sügisene - tuuline, vihmane ja üha jahenev. Sellest hoolimata (või selle kiuste, kes teab) võttis mihklipäeva tähistamisest osa üle paarikümne huvilise erinevas vanuses. Kahe ja poole tunni vältel oli osalejail võimalik Silvia juhendusel villa kraasida, kedervarrega ja vokiga kedrata ja lõnga korrutada. Seda võimalust kasutati usinalt - eriti hästi tuli ketramine välja tüdrukutel. Samuti jagasime soovitusi, mida mihklipäeval ilma ennustades tähele panna.

Praeguse ilmaprognoosi järgi ennustades peaks talv tulema lühike ja vähese lumega, kuid sügis on jahedavõitu. Kuna viimase ööpäeva torm on ka puud üsna paljaks teinud, siis võib loota, et jüripäevaks hakkavad puud juba lehte minema.

Mõistatasime mõistatusi ja jagasime näpunäiteid toidulaua katmise osas. Uue omaniku leidis ka nii mõnigi hoidis ja aiasaadus.

Tammsaare moosikonkursile esitati 4 õuna-pohlamoosi, mille seast tuli pimemaitsmise teel oma lemmik valida ning valikut ka põhjendada. Pikka aega oli kolmel moosil ühepalju hääli, kuid lõpuks edestas teisi moose Claire Miljukova keedetud õuna-pohlamoos vaniljega. Claire Miljukova esitas konkursile kaks moosi - ilma vaniljeta keedetud õuna-pohlamoos said võrdselt hääli Lea Aasa keedetud moosiga ning need jagasid teist-kolmandat kohta. Neist jäi omakorda kahe häälega maha muuseumi juhataja Aune Suve keedetud õuna-pohlamoos.

Õuna-pohlamoos oli A.H. Tammsaare lemmikmoos. Kahjuks pole säilinud retsepti, mille järgi kirjanik seda keetis. Teadmata on, oli seal rohkem õunu või pohli ja milliseid lisasid-maitseaineid ta kasutas. Ajendatuna soovist pakkuda ka muuseumi külastajatele võimalust mekkida Tammsaare lemmikmoosi ka konkurss korraldati. Järgmine õuna-pohlamoosi konkurss toimub juba aastal 2011. Mis saab nendest moosidest, mis maitsmisest üle jäid? No mõned mõtted meil on ja küllap te nendest ka peagi kuulete. Siis kui on õige aeg. Pildid mihklipäevast lubas Aune ka peagi veebialbumisse panna - olge valvel.

Maitsjate kommentaarid Claire Miljukova võidumoosi kohta: Väga hea ja magus. Tip-top moos. Väga põneva maitsega. Huvitav.

Kommentaarid Claire Miljukova teise moosi kohta (ilma vaniljeta): Parajalt mõrkjas jõuluvorstimoos. Vana hea pohlamoos. Väga hea moos.

Kommentaarid Lea Aasa moosi kohta: See sobib pannkoogi peale. Mõnus õuna-kaneeli(?) maitse. Hää ja mahe koogile.

Kommentaarid Aune Suve moosi kohta: Mulle maitseb hapu pohlamoos. Väga hea moos. Hea verivorsti juurde.

Täname kõiki moosikeetjaid ja osalejaid. Taaskohtumiseni Vargamäel!

Laupäev, 25. september 2010

Võrrand tundmatutega ehk väike hall kassipoeg

Kuidas teha ekskursioone, kui kolmest inimesest üks on täiesti haige, teine teeb väga koledat häält ja kolmas peaks olema hoopis kuskil mujal? Tuleb abi paluda. Nii me ka tegime - siinkohal AITÄH Karinile ja Silvile, kes meid hädast välja aitasid. Ekskursioonide sügisene kõrghooaeg on käes, mis tähendab "Tõe ja Õiguse" laenutuste arvu kasvu raamatukogudes ning õpilastest külastajate arvu suurenemist meil. Kuigi seekordne soe ja päikseline nädalavahetus on toonud meile ka juhukülastajaid. Hommikul kell 10 - ehk juba tund enne muuseumi ametlikku avamist - olid esimesed külastajad kohal ning päev algas kähehäälse ekskursiooniga 21. Kooli õpilastele. Nad vaprad käisid eelmisel õhtul juba Kodru rabas kunagise taliteega tutvumas ning veetsid siis õhtu Simisalus.

Tagasivaatena nädalale võib öelda, et kuigi teisipäev on ametlikult muuseum suletud, siis jätkus meil külastajaid igasse päeva umbes sada. Neljapäeval võtsime mitte-ametlikult osa emakeele-ja kirjanduse õpetajatele mõeldud infopäevast, jagades neile registreerumise ajal teavet oma programmidest ja võimalustest. Loodetavasti õnnestub saada ka lisavahendeid ning osta tarvilikud asjad tundide läbiviimiseks - et järgmisel aastal, s.o 2011 saaks lapsed klassiruumist väljaspool ka ainet õppida.

Kui praegu väisavad muuseumi pensioniealised külastajad, kellele Aune ekskursiooni teeb, siis veerandtunni pärast alustab ekskursiooni neljas grupp - koorilauljad. Siis võib tänase päeva lõppenuks kuulutada.

Mis puudutab 21. Kooli ja halli kassipoega, siis kui olin lõpetanud kella 12.30 paiku ekskursiooni, kuulsin muuseumi väravas tite nuttu - aialippide vahel oli üksik, pisike kassipoeg - nii umbes kuu vanune. Peaaegu oleks ta leidnud endale uue pere, kuid kuna ees ootas veel pikk autosõit, ei saanud nad seda kiisukest kuidagi kaasa võtta. Kui keegi soovib endale pisikest halli kiisupoissi, siis andke teada - kuigi ula peale ta ei jää, vaid saab endale kasuvennad ja õed kindlasti.

Lõpetuseks üks ilus sügisene pilt meie parklast. Ja homme - kõik mihklipäevatama! Kell 15.00 hakkab. Lambalihamüüja ütles küll eile meile ära, et tema ikka ei tule, aga tulge Tammsaare lemmikmoosi maitsma ja oma kaupa vahetama! Mina tahan küll enda kurgipurki kellegi marineeritud seente vastu vahetada!

Pühapäev, 19. september 2010

Sabinad ja sebimised

Seda, et sügis pole veel kalendri järgi alanud, ei tule õues olles meeldegi. Õues on just selline ilm, mis sügisega seostub - päike ei soojenda enam ning käib oluliselt madalamalt ning aeg-ajalt kastab külm vihm koos lõikava tuulega üdini märjaks. Kultuurihiis on aga tõeline seeneralli asupaik - kuuseriisikate kõrval laiutavad oma kübaraid puravikudaamid ning isaste isenditena edevad kärbseseened. Mururohelisest on saanud vahtralehevärviline.
Külma vihma said ka reedel muuseumi ja raba külastanud Kivilinna gümnaasiumlased. Ka eelmine neljapäev oli täis tegusid - ekskursioone ja vihjemängu. Reedel ja laupäeval meie muuseumivara uuendanud konservaatorid on aga minu silmis tõelised kangelased - ja mitte seepärast, et vanadelt asjadelt nüüd tolm süvitsi maha pestud, vaid see, kuidas asjadele uus elu antakse - imeline! Meie muuseumis karjatalli õppekeskuses on ka üleval näitus nende tegemistest. Tõeline Aja Lugu.

Sel kuul tahame esitada Hasartmängumaksu nõukogule projekti, et lõpuks ometi saaks kevadel hakata lapsed õues õppima - loomulikult meie muuseumi õues. Kooliprogramme ja aineid, mida õppida saab, leiab ka koduleheküljelt - programmide alt.

Järgmine nädal on täis tihedalt ekskursioone - vaid neljapäev on seni vaba. Siis aga ootab meist ühte ehk sõit Tartusse - turundustööd tegema. Positiivset vastust infopäeva korraldajatelt veel pole, kuid oleme selleks valmis. Kolmapäev on sünnipäevapäev ka. Saab head sööki.
Järgmisel nädalal oleme valmis ka selleks, et kell 15 saame muuseumi sulgeda vaid neljapäeval, sest oleme populaarsed ka laupäeval ning pühapäeval tähistame ju mihklipäeva! Õnneks on Tammsaare moosi keetmise huvilisi üsna mitu ning võime loota, et saab mekkida maitsvaid õuna-pohlamoose. Ah, et millest ma räägin?
Vihje: vaata vanemaid postitusi...

Reede, 10. september 2010

Värviline vaikus

Loodus muutub iga ööga üha värvilisemaks - kased Soosillal on täiesti kollased ning õuepealsetest vahtratest saavad punamütsikesed. Raba lõhnab jõhvikate ja metsaalune seente järele. Õuna-aias, kust naabritädi vanasti riisikaid korjas, neid enam ei leia - vist on liiga külastatav koht. Puu alt on raske õunugi leida - see on kährikute toidulaud. Üldse on saanud viimasel ajal sagedaseks traditsiooniks käia läbi kõik prügikasti-ümbrused. Kui sinna midagi eelmisel päeval visatud on, siis võib enam-vähem kindel olla, et kährikud ka selle välja tuustivad. Muidugi oleks lahendus kõik prügikastid samal õhtul tühjendada, kuid see oleks jälle keskkonnavaenulik - prügikottide kasutamise mõttes.

Tiit Leito autoriõhtu pildid said nüüd ka üles.
Ikka need "Olemise olekud". Ikka juhtub, et just siis, kui tekib aeg, et hakkaks nüüd neid pilte üles laadima, siis otsustab näiteks Internet küla peale minna.

See nädal on tegelikult üsna vaikne olnud - ja mitte ainult seepärast, et üks meist on puhkusel ning kaks pead ei ole sugugi sama, mis kolm, vaid ka koolitöö alles kogub tuure ning meie sügisene õpilaste-hooaeg algab järgmisel nädalal. Külastajaid jagub muidugi igasse päeva, kuid need päevad, mil õhtuks hääled pisut pikast rääkimisest kärisevad, on alles ees.

Samas on praegune nädal olnud hea võimalus valmistada inimesi ja ka iseend ette 26ndaks septembriks, mil peaks lõpuks ometi selguma maailma parim A.H. Tammsaare lemmikmoos. Lisaks on selgemaks saanud nii mõnegi projekti seni ähmased piirjooned ning praegu veel kalevi all olevad ideed hakkavad teostuseni jõudma. Neist mõni juba sügisel, mõni järgmisel aastal.

Teisipäev, 7. september 2010

Vanad naised Vargamäel


Niisiis on jõudnud vananaistesuvi ka Vargamäele, sest täna oli küll selline hommik, kus õues oli soojem kui toas. Sai siis käidud kährikute pahandusi likvideerimas - nad ju ronivad prügikastidesse ja tuustivad kõik prahi välja. Kindlasti on nad meile pahased, et me selle prahi sinna jälle tagasi topime ja nende toiduotsinguid sellega raskendame. Kiigeplatsil käimisest oli muidugi kasu ka - saime homseks seenesousti jagu kuuseriisikaid, puravikke ja muid söögiseeni.


Eelmise kuu külastajad on nüüd ka kokku löödud - neid oli umbes 1200, millele lisanduvad veel teatrikülastajad. Aitäh kõigile, kes enda külastuse piletit ostes on registreerinud - muudate meie statistilise töö lihtsamaks. Mitte ainult - see on ka väga hea tõendusmaterjal meie külastatavusest, mille numbrid on mõnikord oluliseks kriteeriumiks projektiraha taotlemisel.


Reedel oli siis Tiit Leito autoriõhtu, kus Tiit rääkis oma elust ja tegemistest, seletas lahti seda näitust ning tutvustas seni ilmunud raamatuid. Külliki luges ette mõtisklusi ja mõttekatkeid raamatust "Olemise olekud" ning Alar mängis kitarril ja laulis. Külmast sügisvihmast hoolimata või selle kiuste kohale tulnud paarikümnele inimesele meeldis õhtu väga ning Vargamäe aiast korjatud piparmündi tee andis sooja.


Õhtu lõpuks nähtud pildiprogramm Hiiumaast Astrid Böningi muusika saatel tõestas veelkord, et kui oskad vaadata, siis näed. Pildid ilmuvad ka varsti meie veebialbumisse.


Selle nädala lõpuks saab rehealune siis taas sellisesse seisukorda, et sinna on võimalik lubada külastajaid. See tähendab, et teatri-atribuutika on ära viidud ning rehealuse keskel olnud lava saab talviseks hooajaks koduks senisele rehetare väljapanekule. Eks kui järgmine nädal või näiteks mihklipäeva tähistamisele tulete, siis näete. Seniks söögiseeni teie pannile ja jõhvikaid teie marjakorvi!

Neljapäev, 2. september 2010

Septembrikuu sagimised

Igal juhul on need septembrikuu sagimised nüüd alanud. Justkui krooniks suvele, mil muuseumi avastasid eestlastega kampa löönud välismaalased, oli eilne päev - suvesoojust meenutav, kuid sügiseselt karge hommikuga 1. september. Ei saa rohkemat öelda, kui et käisime nendega koos rabas, tegime ekskursiooni ja päeva lõpetasid nad seiklusrajal oma meeskonnatööoskusi prooovile pannes. Tegu siis ühe Eestis asuva saatkonna töötajatega, kes (taas)tutvusid Eesti kultuuri-ja kirjandusloo pärandiga. Igal juhul said nemadki sõltumata oma rahvusest kaasa killukese eestikeelset tõde ja õigust - jutt ikka nendestsamadest tsitaatidest, mida me külastajatele lugemisaasta puhul jagame. Pildid eilsest Kodru rabast tulevad ka peagi galeriisse üles.

Täna muidugi rabas ilmselt nii ilus ei olnud- oli üsna vihmane, kuid vaprad Vanalinna Hariduskolleegiumi õpilased vaatasid kaunist Vibujärve ning tutvusid perekond Hanseni karjamaade ja marjamaadega. Hea on teha ekskursiooni, kui lihtsalt ei kuulda, vaid kuulatakse ning küsitakse lisagi! Tüdrukud said muidugi häbematusega hakkama - reheköögis oli üks unine hiireke, kes siis infarktieelses seisundis jalge vahel sibas ega kuskile minna osanud.
Täna on üldse päris mitu inimest käinud - päeva alustasime enam kui 60 Keila õpilasega, kellele naabrimehe veised "ebainimlikku häält" tegid. Õnneks soosis ilm niivõrd, et päris lausvihmas ei pidanud me ühtegi ekskursiooni läbi viima. Koos õpetajatega on siis tänase päeva skoor 150 inimest - polegi paha, arvestades üsna sügisest ilma.

28ndale augustile pean aga veel ühe tagasivaate tegema - pole just palju neid, kes lisaks külalisteraamatu sissekandele võtavad vaevaks meile kirjutada ja meid pakutu eest tänada. Seekord oli neid aga ühes grupis lausa kaks - te ise teate, kes te olete - muuseum ja ka teile giidiks olnud isik on selle tagasiside eest ütlemata tänulikud. See oli äärmiselt armas!

Lisaks tänase päeva statistikale, tooksin välja veel mõned numbrid - sai vaadatud natuke selle veebilogi postitust ning meile üllatuseks on meil lugejaid ka teistpool Atlandi ookeani - tervitused teile sinna Kanadasse, Ameerika Ühendriikidesse ja muidugi ka teispoole Läänemerd - Rootsi!
Mõned väliskülastused on ka Iirimaalt, Venemaalt, Soomest ning Itaaliast - parimad soovid teilegi ja tulge jälle!

Jälle on kõigil põhjust tulla juba homme - kell 18.00 õhtul on siis Tiit Leito autoriõhtu. Sissepääs täiesti tasuta. Kes pole loodusfoto huviline, aga on loodusehuviline, siis 26. septembri, ehk mihklipäeva tähistamise programm võtab täpsemat kuju. Pakume lambaliha kaasaostmisvõimalust ja saab ka kohapeal mekkida; näeb, kuidas villast saab lõng; räägime, kuidas mihklipäeval ilma ennustada ning mängime mihklipäeva mänge. Sissepääsuks vajalik lunastada muuseumi pilet, kuid kõigile neile, kes osalevad Tammsaare moosikonkursil või tulevad oma aia-, põllu-, metsa-, talusaadusi vahetama, on sissepääs prii! Pohlad on juba valmis ning ma tean ka mitut, kes moosikonkursist seekord kindlasti osa võtavad. Mõned ideed vahetajatele:
- köögivili - nii värske kui ka hoidistatud
- seened, marjad - värskena või hoidistatud
- ravimtaimed
- puuviljad - värsked, kuivatatud või hoidistatud
- koduvein
- koduõlu
- leib
- kanamunad
- mesi
- lillesibulad, istikud
Ühesõnaga - vahetada võib kõike, millel on nii-öelda oma näpu maitse juures. Me kõik hoidistame natuke teistmoodi ning oleks ju põnev proovida uusi maitseid - vahetada kogemusi! Meie loome võimaluse - teie tulge kohale! Ega muidu elu paremaks ei lähe, kui ise härjal sarvist ei haara. :)

Loodame, et see tormituul, mis tasapisi pead tõstab, miskit ei murra ega minema vii. Kohtume siis silmast silma homme või hiljemalt 26ndal septembril. Seniks - kirjutamisteni!