Kolmapäev, 30. jaanuar 2013

RAHVUSVAHELINE HANSENIST TAMMSAARENI LUGEMISKETT


Lugemiskett on jätkuks X „Hansenist Tammsaareni“ võistulugemisele, mis toimus Albu mõisakoolis 25. jaanuaril 2013. Võistulugemisel on osalenud 10 aasta jooksul 783 õpilast, kes on kokku lugenud peast Tammsaaret umbes 65 tundi. Lugemiskett toimub Tammsaare sünni- ja surma-aastapäeva vahelisel perioodil 30. jaanuarist 1. märtsini, et tähistada ka Tammsaare 135. sünniaastapäeva.



  1. H. Tammsaare sünnipäeval, 30. jaanuaril avab kultuuriminister Rein Lang Vikerraadios15.30
rahvusvahelise „Hansenist Tammsaareni“ lugemisketi. Teatepulga võtab üle kirjaniku sünnimaakonnast Järva maavanem Tiina Oraste, kes loeb katkendi Tammsaare loomingust KUMA- raadios, andes teatepulga üle Albu valda. Tammsaare aforisme saab lugeda ka Elektriraudtee AS rongides, moodustades ka ühe osa lugemisketist.
Üleskutse
Albu vald kutsub kõiki eestimaalasi ja väliseestlasi osa võtma rahvusvahelisest lugemisketist kirjaniku sünni- ja surma-aastapäeva vahelisel perioodil. Eesmärgiks on meie esiproosakirjaniku loomingu väärtustamine ja populariseerimine. Osavõtjatel tuleb ennast registreerida Albu Põhikooli kodulehel kool.albu.ee. Ketiga saab liituda veebruarikuu jooksul. Ketis osalemiseks on vaja lugeda maksimaalselt 5-minutiline katkend (võib olla ka mõni aforism) kirjaniku loomingust.  Ühislugemisteks võib koguneda lasteaedadesse, koolidesse, raamatukogudesse, muuseumidesse, pensionäride klubidesse  jne. Lugemisaega on võimalus ise valida. Palume lugemisest teha filmiklipi, mis tuleb üles laadida Albu Põhikooli kodulehel oleval aadressil enne 1. märtsi ühisfilmi kokkumonteerimiseks.
Lugemisketi ühislugemine on Albu mõisas ka 24.veebruaril Eesti Vabariigi 95. sünnipäeva kontsert-aktusel. Lugemisketti mõõdetakse nii lugemisaja kui osavõtjate arvu järgi.
Kokkuvõtte ketist teeme 1. märtsil SA A. H. Tammsaare Muuseumis Vargamäel Tammsaare mälestuspäeval. Esitlusele tuleb "Tõe ja õiguse" audioraamat. Külalisteks on Tallinna Tammsaare muuseumi juhataja Maarja Vaino ning audioraamatusse teksti sisse lugenud Meelis Kompus.
Täpsem info Lugemisketi kohta on ka Albu Põhikooli kodulehel.

Enda Trubok
projekti juht
tel 55699341

30. jaanuar 2013

Jah, 135 aastat on möödas sellest kui, Albu vallas, Vetepere külas Tammsaare Põhja talus sündis Peeter ja Ann Hanseni peresse juba neljas poeg. Nimeks sai ta Anton. Täna võib Eesti meediast mitmeltpoolt kuulda, kuidas me tähistame selle suurkirjaniku sündimist.
A.H. Tammsaare muuseum Vargamäel otsustas aga muuseumist välja tulla, külastasime Albu Lasteaeda, Albu Põhikooli ja Ahula Lasteaed-algkooli ning vestlesime õpilastega kirjaniku elust ja loomingust. Rõõm on tõdeda, et vähamalt kohalikud lapsed teavad juba lasteaia tasemel, mis on kirjandus, kes on kirjanik ja kes on A.H. Tammsaare. Nad on kõik lugenud lühijuttu"Poiss ja liblikas" ning teavad romaani "Tõde ja õigus".


Mare Laube "Mina kui kirjanik"



Mina kui kirjanik...
ehk siis kuidas võib välja näha ühe endast lugupidava kirjaniku mõttemaailm


Mul on maagiline võime värvida taevas siniseks ja lisada sinna linnud, kes oma kaharaid tiibu saputades heledahäälse lauluga üle karjamaa lendavad.
Mul on võime anda Päikesele soojus ja lasta tal oma kiired üle Su näo libistada just niiviisi, et tunned mõnusat soojuskiirt mööda oma põske edasi sibamas. Anna andeks, ma ju ei teadnud, et Sa kõdi kardad!
Mul on võime äratada ellu inimesed, kelle olemasolust mitte kellelgi kunagi aimu pole olnud ja paljudel olema ei saagi.
Paljud arvavad, et olen hullumajast põgenenud kodanik, kui neile oma ääretust võimekusest mõne saladuse usaldan. Ma ei pane seda neile kunagi pahaks -  oleksin ise täpselt samal arvamusel, kui enesega vaid nii kaua aega koos poleks elanud ja oma vaimses seisundis üsna kindel ei oleks.
Õigupoolest ajan ma end mõnikord kurjaks-, mis kurjaks, lausa marru, sest minu unistused ja kujutlusvõime panevad mind ennastki tihtipeale reaalsuses kahtlema. Mõtlen oma peas välja täispikad lood imepärastest lohemadudest, kaunitest haldjaneidudest ja vapratest rüütlitest ning elan neisse niivõrd palju sisse, et hakkangi ise nende olemasolu uskuma. Kujutage ette mu pettumust, kui avastan, et elan maailmas, kus tegelikkuses ainsad maagilised asjad minu jaoks on trükimasin ja paber...
Ei saa salata, pettumus on märkimisväärselt suur, ent samas olen õnnelik, et vähemalt mul on seesugused esemed, mis ellu sära toovad. See sära ongi just tegur, mis annab mulle võime, mida suudan vaid Mina kui kirjanik, rakendada. Seesugune võime lubab sõnadel mõtetest paberile voolata, ehitada üles lugu mille iga sündmuse kulgu valitseb ei keegi muu kui mina.
Osad inimesed on veendunud, et kirjanikuamet pole arvestatav. Mõeldakse, et istun oma toas ja lihtsalt laisklen. Nad ei mõista, et vajalik on inspiratsiooni olemasolu. Ootan seda vahel oma kuus kuud, istun päevad läbi oma hämaras kambris akna ees taburetil ja jälgin aastaaegade möödumist. Seesugused perioodid jäävad mälusse mustade aukudena, sest ega's seal polegi muud mäletada kui aastaaegade vahetumist. Pole seegi midagi erilist – vahetuvad nad nii või naa, ei loe sugugi, kas ma kõnnin mööda pehmet muru või istun kodus ja mõlgutan oma mõtteid omakeskis.
Ent vastupidise olukorra puhul – kui inspiratsiooni voolab uksest ja aknast – võin istuda oma kirjutuslaua taga ja muudkui ööpäevad läbi peatuseta kirjutada. Sellistel hiilgeaegadel ei suuda ma sekunditki tähelepanu pühendada ei toidule, perekonnaliikmetele, unistustele ega ka maisetele lõbudele. Niiviisi minu parimad teosed trükisooja näinud ongi.
Tõsi, seesugune eluviis ei ole tervisele just kõige soodsam, ent kirjanikuna pean kandma hoolt oma hinge ja vaimu erksuse, mitte füüsilise korrashoiu eest. Olgu, tähtis oleks, et silmad jaksaksid vaadata ja sõrmed trükimasina nuppe tallata. Muu pole oluline, ega's ma mõni sportlasmees ole.
Kes ma siis õigupoolest olen? Olen sõnaseadja, olen trükisekuningas, olen fantaasiast pakatav lihtlabane inimloom, kes siia maa peale on saadetud, et teiste seesuguste kodanike elu huvitavamaks teha. Et neid argitöö juurest ajutiselt ära tõmmata ja panna uskuma millegisse, mis neid tavaliste toimetuste juurest eemale tõmbab ja unistusi luua aitab. Mina kui kirjanik olengi nende hingekarjane.
           
Mare Laube
11. klass
Nõo Reaalgümnaasium

Maria Kraav - Mina loodusradadel seikleja




Maria Kraav
Mina loodusradadel seikleja

Loodusrajad minu elus - need on tegelikult minu elu lahutamatu osa. Igal hommikul algab minu teekond üle Simisalu soosilla Eessaare mäele, Vargamäelt üle väljamägede ja üle Vargamäe soosilla. Siis pikem sirge piki Tanksemäe põlde, Eeru kurvist edasi Vibussaarde ja tagasi üle Tobra mäe ikka kooli poole. Ja õhtul jälle tagasi. See 10 km pikk teekond tuleb läbida küll ratastel aga on seda põnevam, sest metsloomad ei jõua alati pakku pugeda, enne kui auto vaatevälja jäävad.  Keda kõike sellel teekonnal ei kohta - kitsi, põtru, jäneseid ja kährikuid. Lisaks karjade kaupa metssigu, isegi üks ilves lipsas üle tee. Piki Simisalu soosilda tõuseb lendu rabakana, Vibusaare lodus püüab konni sookurg. Enamasti näeb seda lindu kauge maa tagant-lihtne hall kuju. Lodus solistades ei tee ta mööda sõitvatest autodest väljagi ja meie võime imetleda seda majesteetlikku ilu.
Siiski meeldib mulle rohkem ikkagi jalgsi olles loodust nautida. Suviti käime vahest hommikuti, kui kaste alles maapinnal Lõhmu mäel maasikal. Ükskord piilus üks kitseke põõsastest, aga ega ta end kaua imetleda ei lasknud, lipsas kohe metsa varjule. Vahest käin oma koera Nikiga jalutamas - ikka Vargamäele ja tagasi, Nikile meeldib see väga! Kui oleme Vargamäe teest juba tüdinenud, läheme üle Reiesaare Tartussaarde. Aga see paik ei ole koeraga jalutades sugugi ohutu. Läheduses oleval sigade söögikohal luusivad tihti kährikud ja siis sealt Nikit juba kätte ei saa! Ja mis siis juhtub, seda kardan ma väga, sest kunagi ei saa kindel olla, kumb jääb peale.
Üle kõige meeldib mulle siiski Kollassaare! Alustades teekonda Simisalust  Matsimäe poole, tuleb esmalt ületada üks suuremat sorti kraavipõhi, kust vesi ei puudu ka kõige kuumemal suvel. Mööda matkarada edasi liikudes tuleb ette nii vana põlismetsa, nooremat juba vanadele talupõldudele kasvanud , kuid juba täisikka jõudnud segametsa. Umbed 1, 5 km Simisalust on vana rohtukasvanus rabajärv, kus asub meie oma Pokumaa. Vana linaleo auguni jõudes, oledki juba muistsetel  talumaadel . Talust endast on järel vaid ait, mida entusiastlikud matkafännid korras hoiavad, et siin mõnusalt matkaväsimusest puhata. Olen seal oma sünnipäeva pidanud, teemaks „Mereröövli saar“. Sünnipäevalised pidid mind siis sealt saarelt päästma. Sügiseti käime emaga seal kuuseriisikaid korjamas. Sellel aastal me seeni ei leidnud aga nautisime niisama sealset vaikust ja rahu. Siis tuligi mõte ka klass siia kutsuda - ja meil oli imetore. Ei arvuteid ega televiisorit, isegi elektrit ei olnud ja telefonid korjasime ka õpetaja Tiiale korvi. Kõigile meeldis - eriti suurvees solistamine, kui vesi vägisi üle kummikusääre tahtis tulla. Joogivett ammutasime kooguga kaevust. Õhtul tegime  lõkkel vee soojaks ja kütsime eelmiste matkajate ehitatud kilesauna. Laulsime ja rääkisime anekdoote ja kõiksuseid jutte, mis kellelgi meelde tuli. Aasta 2013 saabus meile ka Kollasaares koos pere ja sõpradega. Pidasime pikniku, grillisime, sõitsime mootorsaaniga . Kõik nautisid täiel rinnal rahu, vaikust ja üksteise seltskonda. Tegelikult on seal igal aastaajal väga ilus. Vana talukoht lisab soosaarele väga erilist ajaloolist hõngu. Suviti on seal hea lihtsalt niisama päevitada, grillida ja lasta ennast sääskedel süüa! Talviti käime issiga seal mootorsaaniga. Vahest laseb issi mul ka sõita!
Ma olen väga õnnelik, et saan elada tõelisele loodusele nii lähedal ja igal hetkel selle osa olla! Ma ei kujutaks ette elu suurlinna korteris. Kui ma peaks siiski kunagi sattuma linna elama, jään ma hingelt ikkagi looduseradadel seiklejaks. Ja tulen siia tihti tagasi.


Noorte kirjanduspreemia 2013

Aastaid on Albu vald koos A.H. Tammsaare kirjenduspreemiaga andnud välja ka noorte kirjanduspreemiaid. Kahjuks ei ole need tööd jõunud lugejateni. Sellel aastal teeme teisiti.
Avalikul konkursil osalesid kõik soovijad.
Väljakuulutati konkurss: kirjutada mina-vormis juttusid kirjaniku elus ettetulnud teemadel: Mina kui …

                        Looduse radadel kõndija
                        teatrikriitik
                        kirjanduskriitik
                        kirjanik
                        lapsevanem
                        …. (vaba valik)

Žürii premeeris kahe noore tööd:
5-7 klassi arvestuses Maria Kraavi lühijutt „Mina looduse radadel seikleja“
10-12 klassi arvestuses Mare Laube lühijutt „ Mina kui kirjanik“

Mainimist väärib kindlasti ka 8-9 klassi arvestuses Ingeri-Helena Kakko lühijutt "Mina kui lapsevanem"



A.H. Tammsaare 135


Samaaegselt kirjaniku sünnipäevaga tähistab ka muuseum oma sünnipäeva. 55 aastat tagasi, kirjaniku 80 sünnipäevaks, 1958 aastal avati Tammsaare Põhja talu elumaja II korrusel ekspositsioon kirjaniku elu ja loomingu kohta ning alustati avalikku kirjanikuga seotud esemete ja mälestuste kogumist ja neid tuli palju.
Muuseumi rajajate hulgas olid Leenu Simisker, Heino Puhvel ja Eerik Teder.

Nende mälestusi saab lugeda 1998 aasta ülesvõetust vestlusringist.

http://youtu.be/JKO_VsYJd_Q

Muuseum Vargamäel tähistab sellel päeval kirjaniku sünniaastapäeva tagasihoidlikult - külastame kõik kohaliku valla haridusasutusi, kus räägime kirjanikust ja tema pärandist.

Kell 16.00 alustab kultuuriminister Rein Lang Hansenist Tammsaareni lugemiskett. Loeme terve kuu koos kõigi kirjandushuvilistega Tammsaaret. 1. märtsil ootame kõiki Tammsaare Mälestuspäevale Vargamäele, kus esitleme "Tõe ja õiguse I osa" audioraamatut, mille viimased 30 lehekülge loeb Meelis Kompus linti just täna.

Kohtumiseni Vargamäel

Neljapäev, 17. jaanuar 2013

Ilusat 2013 aastat - Tammsaare 135 sünniaastapäev on lähenemas


Ees on ootamas kirjaniku juubeliaasta. 135 aastat tagasi sündis tuntud kirjanik A.H. Tammsaare. Järgnev kirjutis teeb kokkuvõtte tema 62 eluaastast.

 1878 aasta 30. jaanuaril sündis Järvamaal Järva-Madise kihelkonnas Vetepere külas Tammsaare Põhja talus Peeter ja Ann Hanseni pere neljanda pojana Anton. Perepea Peeter oli haritud mees ja nii sai ka kirjanik oma esimesed teadmised ja oskused just vanemate kodust. Õpiti koos lugema ja rehkendama. Kooli teed alustan Anton 8 aastasena asudes õppima Sääsküla vallakooli (1886), sealt edasi Prümlisse(1888-1890) ja Väike-Maarjasse (1892-1894, 1896-1897) kus sai tehtud esimesed kirjanduslikud katsetused.  Haridustee viis edasi Tartu Hugo Treffneri Gümnaasiumisse. Küpsuseksamid sai tehtud 1903 aastal Narvas. Samal aastal suri kirjaniku ema Ann. Anton tundis, et tal ei ole enam asja vaenemate tallu ja otsis abi vanema venna Jüri juurest. Treffneri kooli perioodi jäi ka 1900 aastal esimene trükis ilmunud luuletus „Petetud“. Luuletuse alla kirjutas Anton kolm tähte A.H.T., ilmselt peitus selles  tähekombinatsioonis Anton Hansen Tammsaarest, mis hiljem saigi kirjanikunimeks A.H. Tammsaare.

Peale viie aastast ajakirjanikuna töötamise perioodi otsustas Anton minna ülikooli – 1907-1911 õppis Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas. Kahjuks tervisehädad katkestasid ülikooli õpingud. Tuberkuloosi haige Anton saadeti arstide poolt õunasse tervist parandama. 1912 veebruar kuni  1913 mais oligi ta ravil Kaukaasias Punasel Lagedal, kus Suhhumis oli kirjaniku raviarstiks dr. Schulz. Kui ta saigi kopsuhaigusele leevendust, siis 1914 aastal tehti raske operatsioon (mõnedel andmetel kaksteistsõrmiksoole, mõnedel mao). Oma sõbrale Jaan Kaelile kirjutab ta: „Esiteks kopsud, siis kõht, nüüd kõht ja kopsud korraga“. Algas I maailmasõda, elu oli keeruline ja raske ning nii kolis kirjanik taas peale rasket operatsioon venna Jüri juurde Harjumaale Anija valda Koitjärvele. Ta luges väga palju, kirjutas arvustusi ja tegeleb tõlkimisega, vahel ilmus mõni ühiskonna kriitiline artikkel aga suurema osa ajast kulus ikka tervise tugevdamisele, milles olid abiks vend ja tema naine.

Anton Hanseni elu tegi pöörde, kui ta 1919 aastal kohtub Päevalehe toimetuses korrektoriabiga, Käthe-Amalie Veltmanniga.  Antonist 18 aastat noorem tütarlaps meeldis Antonile, kuid just oma kehva tervise pärast ei pidanud ta perekonna plaane. Sellest hoolimata kutsus ta ühel kevadisel päeval Käthe endale Koitjärvele külla. Kuid Käthe oli korraliku kasvatusega tütarlaps ning ei pidanud õigeks vallalise mehe ja vallalise naise avalikkuse eest viibimist. Sellest hoolimata otsustas ta võtta Antoni kutse vastu aga enne veel pistab ta kombekohaselt ajalehte „Sotsiaaldemokraat“ kuulutuse, et Anton Hansen ja Käthe Hansen on astunud abiellu 7. juuni 1919. Aumehest Antonil ei jäänud muud üle, kui tegelikult ametlik registreerimine toimus 14. märts 1920. Vastabiellunute majanduslik olukord ei olnud kiita, elati väikeses Õuna tänava korteris, kus sündis ka nende esimene laps, tütar Riita (17. veebruar 1921). Kirjaniku elu oleks justkui saanud uue hoo sisse. Ta kirjutas palju artikleid, mis ilmusid erinevates ajalehtedes, 1922 ilmus esimene romaan „Kõrboja peremees“.  Algasid ettevalmistused suurromaani „Tõde ja õigus“ kirjutamiseks. Esimese osa segamatuks kirjutamiseks tuli üürida omaette korter. Romaan ilmus 1926 aastal, kuid juba olid Tammsaarel mõttes ka järgmised osad.  

Pere kolis Toom-Kuninga tänavale, kus sünnib perre poeg Eerik (15. november 1928). Korteri kohal eraldi toas sai Tammsaare rahulikult kirjutada, ilmuvad „Tõe ja õiguse“ II (1929) ja III (1931) osa. Kadriorgu Koidula tänava majja kolis perekond 1932 aastal. Korter oli avar ja kirjanikul oma kabinet. Suve perioodiks läheb perekond mitmeks kuuks suvitama ja nii saab kirjanik keskenduda taas kirjutamisele. Valmivad „Tõe ja õiguse“ IV (1932) ja V (1933) osa. Kirjaniku viimaseks romaaniks jäi „Põrgupõhja uus vanapagan“ (1939), väidetavalt pidas ta plaani ka sellele järg kirjutada, kuid aeg sai otsa.


Tammsaare oli tagasihoidlik mees, talle ei meeldinud avalik tähelepanu, kui riik ja rahvas soovis tähistada tema 50 sünnipäeva suurejooneliselt, siis Anton Hansen otsustas sellel päeval kodunt pageda, veetes aega Kloostrimetsas ringi jalutades, et mitte sattuda õnnitlejate küüsi. Kui Albu vallarahvas 1936 aastal püstitas kirjanikule ausamba, et märkida „Tõe ja õiguse“ I osa ilmumise 10 aastapäeva. Tänu romaanile sai siine kant üle Eestilise kuulsuse. Aga ka sellel korral ei tulnud kirjanik ise kohale, vaid saatis telegrammi tekstiga: tões ja õiguses kohale tulnutele saadab tervitusi Tammsaare.  1938 aastal andis Albu Vallavalitsus välja esimese aukodaniku tiitli ja see läks kirjanik Anton Hansen Tammsaarele.

A.H. Tammsaare kuulus üliõpilsteseltsi "Ühendus" ja tegi koostööd kirjandusrühimitusega "Noor Eesti"

Eestis tuntud ja tunnustatud kirjanik Anton Hansen Tammsaare suri 1. märtsil 1940 aastal. Kui kirjanik oleks tahtnud, et tema ärasaatmine toimuks vaikselt ilma, et peale lähedaste sellest keegi ei teaks, siis nüüd ei olnud tal just palju endal kaasa rääkida. Kirjaniku ärasaatmine toimus „Estonia“ kontsertsaalist 5. märtsil. Lesk Käthe Hansen palus vaid, et ei toodaks lilli ja pärgi vaid annetatakse  raha Tammsaare teoste tõlkimise fondi.

Kirjanik A.H. Tammsaare teoseid on kokku tõlgitus 36 eri keelde.

Kirjanikule on pühendatud 3 muuseumi: 80 sünniaastapäevaks avati tema sünnitalus muuseum, 100 sünniaastapäevaks avati muuseum Kadriorus tema viimases elukohas ja Sotsis perekond Vaarmanite majas, kus kirjanik tervist parandamas käis.

A.H. Tammsaare kui proosakirjanik:
Romaanid: „Kõrboja peremees“ (1922), „Tõde ja õigus“ I-V (1926-1933), „Elu ja armastus“ (1934), „Ma armastasin sakslast“ (1935), „Põrgupõhja uus Vanapagan“ (1939).

Jutud ja jutukogumikud: „Uurimisel“ (1907), „Raha-auk“ (1907), „Pikad sammud“ (1908), „Noored hinged“ (1909), „Üle piiri“ (1910), „Vanad ja noored“ (1913), „Poiss ja liblik“ (1915),  „Varjundid“ (1917), „Kärbes“ (1917), „Pöialpoiss“ (1923), „Meie rebane“ (1932).

Näidendid: „Juudit“ (1921), „Kuningal on külm“ (1936).

Artiklikogumikud: „Sõjamõtted“ (1919), „Sic transit...“ (1924).

Aastail 1978-1993 ilmusid „Kogutud teosed“ kaheksateistkümnes köites.