Esmaspäev, 9. veebruar 2015

2015 aasta õpilaste Tammsaare kirjanduspreemia laureaatide tööd

MINU TEEKOND MUUSIKANI

Igal inimesel on mingi hobi, mida ta teistele tegevustele ja ajaveetmisvõimalustele eelistab. Ühel on see sport, teisel tantsimine, kolmandal jällegi käsitöö. Minul on see muusika. Minu ema sõnul meeldis mulle juba lasteaias laulda, kuid ise ma seda ei mäleta. Üks kord tuleb siiski meelde, kui sain kahe tüdruku, ühe tulevase klassikaaslase ja teise minust aasta noorema sõbrannaga laval päris mikrofoni laulda.
Kui juba nii suur olin, et kooli läksin, oli meil kohustuslik käia koorilaulus. Mina olin siis nii väike, et läksin mudilaskoori, kus laulsid esimese kuni neljanda klassi õpilased. Mulle ei meeldinud üldse varem koorilaulu tunnis käia, sest poisid alati lärmasid ja ega tüdrukudki vaiksemad polnud. Kui mu esimene kooliaasta lõppes, oli 2011. aasta suvi ja toimus XI koolinoorte laulu-ja tantsupidu. Tänu laagritele, treeningutele ja tublidele õpetajatele sain mina nii laulu-, kui ka tantsupeole. See oli mu esimene suur elamus, seal hakkasid mulle laulmine ja tantsimine meeldima rohkem, kui nad varem meeldisid. Pärast laulu-ja tantsupidu käisin veel kolm aastat mudilaskooris.
Kui olin lõpetanud neljanda aasta nii koolis kui mudilaskooris, sain teada, et olen jällegi pääsenud laulu-ja tantsupeole. Siis olin juba vanem ja oskasin rõõmu tunda. Kui ma esimest korda tantsupeol käisin, tantsisime me laulukaare ees, aga 2014. aasta suvel tantsiti Kalevi staadionil. See kõik oli juba kahekordne elamus ja meeldis paljudele minu sõpradele tantsupeolt. Ja ka muusika oli tantsupeol väga ilus, sest seda mängis orkester. Kui tuli peo viimane tants, tõi ilus muusika paljudele pisarad silma.
Nüüd olen ma juba lastekooris ning mudilaskoor on seljataha jäänud. See tähendab, et on võimalus proovida sisse saada Järvamaa Tütarlastekoori. Mina olen seda teinud ja koori sisse saanud. Selle kooriga olen juba kaks kontserti andnud. Meil on ka suuremad plaanid seoses Ameerikaga ja kõik koguvad kiiresti raha, et suvel plaanid teoks teha.
Alates esimesest klassist olen igal aastal meie koolis lauluvõistlusel osalenud, aga edasi ei ole ma veel kordagi saanud. Esimeses ja teises klassis mängisin ka klaverit, seal sain ma muusikast aimu. Sain teada paljusid asju – mis on taktimõõt, kuidas märgitakse do-d noodijoonestikul, muusika on seotud matemaatikaga ja veel mõndagi muud.
Ma arvan, et muusikaga tegelemine sobib kõikidele inimestele ja laulmine neile, kes seda väga armastavad.

Kaarin Rannu
Albu Põhikool

5. klass 

Minu teekond  muusikas

Muusika on kõige suurem, kõige tõelisem ja ausam, ilmselt suurim jõud siin ilmas. Olen õnnelik, et saan sellest osa, et olen ise osa muusikast ja püüan omalt poolt tema arengule kaasa aidata. Kuidas on kulgenud minu senine teekond muusikamaailmas?
Ma võin täiesti kindlalt öelda, et just muusika on mind läbi senise elu vedanud. Aga alles hiljuti olen mõistma hakanud tema tõelist tähendust enda jaoks. Olgu mul halb või hea päev, ikka leian ma ennast klaveri tagant. See kõik algas üsna varases nooruses.. Juba ema kõhus olin ma pidevalt muusika sees. Nii ka pisikese beebina. Esimesed iseseisvad sammud muusikas tegin kolme-aastaselt, kui oli minu elu esimene lauluvõistlus- suure ehmatusega ja läbi pisarate lauldud „Kevadetüdruk“. Esimeseks pillilooks oli venna õpetatud „Põdrakasvataja laul“ klaveril. Koos esimese kooliaastaga algasid aga päris klaveriõpingud. Selles vanuses oli ka laulmises teatud edu. Ikka tuli mõni teine või kolmas, vahel ka võit koju. Sellest ajast jäi mulle külge soov hästi esineda. Olin kurb, kui ei tulnud nii hästi välja, kui oleksin võimeline olnud. Õnneks olen ma nüüdseks aru saanud, et žürii arvamus ja otsused on siiski subjektiivsed ega tähenda seda, et ma ei oska laulda. Tollastest rivaalidest on tänaseks saanud mu väga head sõbrad ja sõbrannad - muusika on meid ühendanud.
Teise klassi kevadel tuli teha otsus, kas minna muusikakooli, ja kui minna, siis mida õppima? Arutasime seda pere ringis. Ema lemmikuteks olid viiul või flööt, aga mina olin jõudnud endas kindla otsuseni- kitarr. See imeline pill oli minu elus koha leidnud juba aasta varem ja seda täieliku juhuse tõttu. Olles võitnud kooliloosiga oma esimese isikliku raha, küsis ema, mis ma selle eest ostan? Mina vastasin üsna lihtsalt: „Kitarri“.  Kui minult on hiljem küsitud, kustkohast see kitarr mulle järsku pähe lõi, siis ma ausalt öeldes tõesti ei tea. Ma ei olnud seda pilli varem  ligidalt isegi näinud. Minu esimeseks õpetajaks sai õpetaja Ants. Ta oli ja on siiani minu esimene suur iidol. Tema kirg muusika ja kitarrimängu  vastu pani mind mõistma muusika tegelikku võimu ja sügavust. Kas ma just  8-aastasena kõike seda nii mõistsin? Küllap olen seda alles nüüd endale teadvustanud. Kui ta tuli tundi torssis olemisega, siis piisas 10 minutist muusikast, kui ta juba oligi selle lummuses.  Ja just nii on ka minuga praegu. Kui ma istun klaveri taha või võtan kätte kitarri, kaovad kõik muud mõtted. Jääb ainult armastus muusika vastu. Mul on  kurb tõdeda, et ma mõistsin õpetaja Antsu olulisust oma elus alles siis, kui teda enam ei olnud. Ta oli kõige siiram ja positiivsem inimene, keda ma tundnud olen. Kui keegi palub mul mängida kitarril oma lemmiklugu, on selleks alati õpetaja Antsu õpetatud „Tears in heaven“. Loo lõpuks on aga alati pisarad silmas. Tema lahkumine igavikku jättis kitarriõpingud mõneks ajaks tagaplaanile. Muusikakooli klassikaline kitarr polnud nii südamesse tunginud. Veel väga pikka aega oli kitarri kätte võtmine raske ja iga kord tuli silme ette pilt, kuidas õpetaja Ants selle kitarriga mängis. Tänu muusikakoolile püsis kitarrimäng mul soojas ja nüüdseks on ka kirg selle pilli vastu tagasi tulnud. Olen ju juba kuus aastat igal nädalal kaks korda Paidesse muusikakooli  sõitnud, et mul oleks võimalus tegeleda tulevikus muusikaga ehk juba põhitööna. Siinkohal ei tohiks ma ära unustada oma teist väga lahedat kitarriõpetajat Erkit, kes on suutnud tõsta minu motivatsiooni, süstinud minusse  eneseusku, jõudu ja tahet pingutada. Ta on imeline inimene, kes oma armsa kiitmisega minusse tohutult  enesekindlust süstib. Kui mul on kartus, et ma pole piisavalt hea, kinnitab tema vastupidist ja julgustab takka. Olen õnnelik, et mu elus on nii tore inimene.  
Minu kolmas muusikaline iidol on õpetaja Pille, kes on minusugust kangekaelset frukti talunud juba kaheksa aastat. Pille on mulle nagu üliemotsionaalne teine ema, kes elab kaasa mu õnnestumistele ja  ka ebaõnnestumistele. Tema on see, kes päeva lõpus küsib kuidas mul läinud on, ja vahel kuulab 15 minutit mu halamist, et kinnitada, et homme on uus päev, ja et küll läheb paremaks. Hea, et ta olemas on.
Kui peaksin võrdlema, kas klaver või kitarr, siis seda ma teha ei saaks. Mõlemad on mulle väga armsad ja tähtsad, kuid hoopis erineva tähendusega. Ma ei suudaks loobuda kummastki. Klaveriga ma suhtlen, räägin. Panen temasse oma tunded ja jagan neid ka publikuga. Kui ma suudan panna inimestele pisarad silma või siis mõnel jala tatsuma on võrratu. Klaveri taga on mul tunne, et olen kõikvõimas, ja et miski pole enam võimatu. Kitarriga on mul aga salajasem suhe, temaga saan ma välja elada selle, mis mu sees on, minu oma lood ja laulud.
Ma ei kujutaks ette oma elu ilma muusikata. Isegi kui ma ei saa ise muusikat teha, on mul alati olemas kõrvaklapid, et teiste musitseerimist nautida. Pidevalt on õpetajatel mure, et ma ümisen tunnis, või sõbrad solvunud, et ma kogu aeg kõrvaklapid peas istun. Aga kõik on ajapikku sellega harjunud. Muusikaga tegelemine on mulle tohutult kogemusi ja julgust juurde andnud. Enamik sõpradestki on tekkinud ühisest muusikaarmastusest. Ilma muusikata poleks ma praegu see inimene, kes ma olen. Tundub, et mitte mina ei ole jõudnud muusikani, vaid muusika on tulnud minu juurde. Muusika on leidnud tee minu südamesse ja miski ega keegi ei saa seda sealt välja tõrjuda ega minult ära võtta.

Maria Kraav
Albu Põhikool 8. klass

Reede, 4. oktoober 2013

Jõuluprogramm 2013

VARGAMÄE RAHVAS KUTSUB

algkoolide õpetajaid koos oma õpilastega endale külla, et osa saada vanarahvakommetest Mardi- ja Kadripäeval ning Jõulude ajal!

Programmi kestus 120 minutit
Aeg: 2.-20. detsember
Programmi maksumus 5 eurot (sisaldab muuseumi piletit ja meisterdamiseks vajalikke materjale)
Grupp jagatakse tegevuste ajaks kolme töötuppa.

1) NÄPUTÖÖ TUBA - 40 minutit
  • Tahma-Toomase tegemine.
  • Jõuluehete meisterdamine
  • jõuluküünla tegemine
2) JUTUTUBA  - 40 minutit
  • Jutustame lastega jõuludest tänapäeval ning vanal ajal. Vahvaid lugusid on nii meil kui neil.
  • Lapsed teevad väikest näitemängu, et mõnd jõulutraditsiooni teisetele läbi tegevuse tutvustada.
3) MÄNGUTUBA  - 40 minutit

Jõuludega on seotud väga palju tubaseid laulu- ja võistlusmänge. Selle aja jooksul mängime läbi väga erinevaid mänge.

Mardi- ja kadripäeva programm 2013



VARGAMÄE RAHVAS KUTSUB

algkoolide õpetajaid koos oma õpilastega endale külla, et osa saada vanarahvakommetest Mardi- ja Kadripäeval ning Jõulude ajal!

Programmi kestus 90 minutit
Aeg: 6.-10. november ja 20.-24. november
Programmi maksumus: 4 eurot (sisaldab muuseumi piletit ja meisterdamiseks vajalikke materjale)
Grupp jagatakse tegevuste ajaks kahte rühma.

1)     TUTVUME TALUGA 45 minutit
  • Lühike ringkäik rehetares ja aidas – räägime ja näitame millistes tingimustes vanasti pered elasid, millised olid tööriistad ja tööd-tegemised ning laste ülesanded.
  • Karjatallis mängime mardi- ja kadrimänge ning räägime selle tähtpäeva kommetest.
2)     MEISTERDAMINE 45 minutit
  • Valmistame kamakäkki
  • Meisterdame kadriemale lõngatitte
  • Teeme maski või värvime mardi- kadrisantide pilte.
45 minuti pärast toimub vahetus, et mõlemal grupil oleks samad teadmised ja kogemused.

Programm lõpeb sellega, et üks osa grupist jookseb teisele marti või katri ning teine osa grupist on vastuvõtja perekond. Teeme ikka kogu mängu läbi, et lastel oleks nädala lõpul oma kogemus varrukast võtta.


Oled huvitatud võta ühendust tammsaare@albu.ee või 53403461