Reede, 4. november 2011

Sõna on eriti ilus kui ta kannab mõtet ja on pandud paberile


Täna istus grupp noori Vargamäe karjatallis (õppekeskuses) ning kirjutas kirjandeid. Nii tähistasime kirjanik A.H. Tammsaare romaani „Tõde ja õigus“ esmailmumise 85. aastapäeva. Sellel aastal oli tegemist pilootprojektiga, mis oli mõeldud Järvamaa gümnaasiumide õpilastele. Lisaks võtsime gruppi Albu Põhikooli õpilased.
Teemadeks pakkusime välja:

Tõde ja õigus kui igavikuline romaan
(artiklikogumiku pealkiri)
Mäletus on lüli meie ja igaviku vahel
(A.H. Tammsaare artikkel)
Hobusevargastki saab veel asja, kui õigest otsast pääle hakata /…/
(A.H. Tammsaare „Tõde ja õigus“ II osa)
/…/ õppige rahaga ümber käima, sest isamaad ja raha peab armastama
(A.H. Tammsaare „Tõde ja õigus“ II osa)
Igal pool mujal on parem kui seal, kus oleme meie
(rahvaütlus)
Inimene on 80 aastat koolipoiss
(vanasõna)
Midagi on mäda Maarjamaal
(A.H. Tammsaare artikkel)

Kõige populaarsemaks osutus teema: Igal pool mujal on parem kui seal, kus oleme meie (rahvaütlus).

Nüüd aga tuleb meil kõik kirjandid läbi töötada ja noorte mõtted ning emotsioonid ära hinnata.
Parima kirjandikirjutaja kuulutame välja 27. jaanuaril Albu mõisas 9. võistulugemisel „Hansenist Tammsaareni“.

Uued kirjandid valmivad juba tulevikus.

ŠOTIMAAL TUNTAKSE OMA KIRJANIKE ÜLE TÕELIST UHKUST

Šotimaa ja tema kirjanikega tutvusime 24.-29.oktoobrini ning kahekesi, projektijuht Birgit Itse ja mina muuseumi juhatajana. Programmi olime endale kokkupannud väga tiheda. Sõna otseses mõttes sadadest šoti kirjanikest valisime välja: James Matthew Barry, Robert Burns, Thomas Carlyle, Sir Walter Scott ja Robert Louis Stevenson. Kõigi nende looming on kindlasti tuntud ka eesti lugejatele. Alustades lapsepõlvest ja James Barry Peeter Paani lugudest. Väikeses Kirriemuiri linnakeses (Ediburghist u. 150 km põhjasuunas) on pea igal väljakul olemas Peeter Paani kujuke. Linna infopunktis võttis meid vastu meeldiv naisterahvas, kes jagas hulga informatsiooni nii Barry pärandi kui ka piirkonna teiste vaatamisväärsuste kohta. Tema juhendamisele leidsime ka tillukese valge maja, mis paistis pruunide majade keskelt hästi silma – seal oligi näitekirjaniku sünnikodu, tänapäeval muuseum. Meie mõistes tõesti imetillukestest tubades ringi vaadates saime esimese meeldiva kogemuse osaliseks. Lisaks meile otsis usinasti informatsiooni üks lastega perekond – laste ja vanemate hasarti oli kõrvalt väga tore vaadata. Veidi uurides saime teada, et sealgi oli samal ajal koolivaheaeg ja pere võtab alati siis selliseid ringkäike ühiselt ette. Ideid saime sellest väikesest majast juba mitmeid. Järgmisena võtsime endale ette Šotimaa rahvusliku luuletaja Rober Burnsi, kuid selleks tuli meil kõigepealt sõita Šotimaa lõunaossa. Jõudes väikesesse külasse nimega Alloway, saime küll kahjuks ajalise piirangu tõttu vaid põgusalt tutvuda sealse luuletaja loo esitlusega, kuid tundsime ära selle mehe olulise rolli šotlaste jaoks. Ja leidsime, et neil on olemas eestikeelne tõlge aastast 1959. Väikesest külast oli saanud selle aasta algul tõeline Burnsi keskus ja nende suurejoonelised plaanid tõotasid vaid parimat.
Vahetasime nendega kontaktid ja usume edasisse toredasse koostöösse. Esimene päev oli õhtusse jõudmas, kuid olime otsustanud jõuda järgmise päeva eesmärkidele võimalikult lähedale. Nii jõudsimegi õhtupimeduses Ecclefechan’i külakesse, kus oli sündinud kirjanik-filosoof Thomas Carlyle, veel samal õhul istusime koos Carlyle’i uurija Mary Hollandiga, pika jutuajamise käigus leidsime meie A.H. Tammsaare ja nende Thomas Carlyle ühiskonnatunnetuses nii palju ühist ja samas tekkis ka hulgaliselt ideid, kuidas võiks teha nendega koostööd. Uus päev tõi meie päeva seikluse, et leida ülesse koht, mis on olnud nii paljudele Šotimaa kirjanikele ja kunstnikel inspiratsiooni andjaks – me leidsime imelise Šotimaa maastiku keskelt talu nimega Craigenputtock. Koha endisaegne võlu oli kahjuks hetkel vaid aimatav, aga keskkond selle ümber tõeliselt inspireeriv ka meie jaoks. Ülejäänud osa päevast käisime taas Robert Burnsi jälgedes, Dumfries’i nn. maakonnamuuseumit väisates ning ühes Burnsi nimelises vanas veskis (mis oli ka tema elukohaks olnud) olevat ekspositsiooni vaadates. Nii tore oli taas tõdeda, et koolivaheaeg on täies hoos ja muuseum perede poolt hõivatud, kes kõik tegelesid mõne pedagoogilese programmi läbimisega. Taas oli üks päev õhtusse jõudnud –päeva väikese analüüsiga saime kirja mitmeid ideid. Kolmapäev taas Dumfries’is ja taas Rober Burns – kelle suurus šotlaste jaoks hakkas meie jaoks muutuma mõõtmatuks. Külastasime rahvalaululiku järjekordset kodumuuseumi –ning käsime kalmistul, kuhu oli rahva poolt rajatud kirjanikule mausoleum ja kuhu tema põrm ümber paigutati 1834. aastal. Selle päeva viimaseks sihtkohaks sai Ellisland Farm. Tegemist oli ehk Vargamäe muuseumile kõige sarnasema muuseumiga. Meie jaoks ehk kõige uudsem enamike muuseumide juures oli see, et need kõik kuulusid mõnele fondile, klubile või seltsile, kes toetasid muuseumide tegevust ning kelle liikmetele pakkusid muuseumid erinevaid kultuuriprogramme. Ellisland oli äärmiselt armas kohake, mis oli saanud luuletajale tõeliseks inspiratsiooni allikaks. Õhtuhämaruses ette võetud seiklus Ecclefechani kirikuaeda kandis eesmärki leida Thomas Carlyle'i kalm. Pärast mõningat taskulambivalguses otsimist õnnestus perekonna rahupaik ning järeltulijate püstitatud monument ka leida. Kardan, et Metsakalmistult Anton Hanseni hauakivi on palju keerulisem leida. Reedese päeva alguseks kohtusime Thomas Carlyle’i muuseumi direktoriga ning tutvusime selle ekspositsiooniga. Edasi viis teekond juba läbi imelise päiksepaistelise Šotimaa tagasi Edinburghi, kus meid ootas ees tõeline üllatus – teisel pool silda seistes jäi mulje, et eemal on mingi eriti huvitav
katedraal aga kohale jõudes leidsime end sir. Walter Scott’i mälestussamba juurest. Muidugi ei jätnud me šotlastele mainimata, et tegemist on nüüd sir Walter Scotti katedraaliga - oli midagi, mille üle koos naerda. Katedraali mõõtmetes oleva monumendi ümber olev pargike oli rahvast täis: kes pildistas, kes astus välja ausamba liftist, sest oli lunastanud võimaluse samba rõdult Edinburghi kesklinna kaeda. Ainus mõte, mis sellel hetkel tekkis oli võrdlus Tallinnas asuva Tammsaare pargiga ja seisukohaga, et pargis istuv kirjaniku kuju on liiga suur. Vastavalt kirjaniku olemuse suurusele ja tähtsusele eestlaste jaoks võnuks see olla veel suurem. Edinburghis või ka mujal Šotimaal ringi liikudes hakkas silma, kuidas kasutatakse ära kirjanike nimesid ja nende loomingut – kõikjal võis märgata silte Carlyle house (sellenimelises me muide elasime kaks päeva), Burns restaurant, Scotti pub’i või leidsime menüüst Barry magustoidu.
Meie reisi viimase õhtu sisustas Kirjanduslik Pubituur. Nimi võib olla siiski petlik – jah, eks kirjanik on ka inimene ja armastasid nemadki käi meelt lahutamas –meie ees seisis aga kaks näitlejat, kes kahetunnise Edinburghi jalutuskäigu ja peatuspaikade ajal suutsid meile anda väga hea näitemänguga tõsise ülevaate Edinburghis tegutsenud kirjanikest. Isegi ehedalt šoti keelt saime me siin kuulda. Oma reisi päris viimaseks sihtkohaks olime valinud südalinnas asuva kolme kirjaniku muuseumi - Sir Walter Scott, Robert Louis Stevenson, loomulikult oli kolmas taas Robert Burns. Selles muuseumis oli galerii ka tänapäeva kirjanikest, teiste hulgas ka Ian Rankin – väga tuntud nimi kõigile kriminaalromaanide armastajatele.
Reis oli meeldejääv ja väga õpetlik, saime hulgaliselt häid ideid ja mitte vaid meie oma muuseumi jaoks, mõtteid tekkis ka siinse piirkonna esitlemiseks ning koostööks Eesti Kirjanike Muuseumide Ühinguga. Tore oli ka saada tagasisidet ja kiitust oma ala asjatundjatelt – Šotimaal tegutsevatelt turismispetsialistidelt, kes ei pidanud paljuks analüüsida muuseumi veebiturundust ning anda meile sellekohast tagasisidet.
Täname südamest PRIA Leader programmi ja Järvamaa Arengu Partnerid, kes toetasid meie projekti „Kirjandusturismi parimad näited Šotimaal“.

Aune Suve
SA A.H. Tammsaare Muuseum Vargamäel juhataja.