Loodus muutub iga ööga üha värvilisemaks - kased Soosillal on täiesti kollased ning õuepealsetest vahtratest saavad punamütsikesed. Raba lõhnab jõhvikate ja metsaalune seente järele. Õuna-aias, kust naabritädi vanasti riisikaid korjas, neid enam ei leia - vist on liiga külastatav koht. Puu alt on raske õunugi leida - see on kährikute toidulaud. Üldse on saanud viimasel ajal sagedaseks traditsiooniks käia läbi kõik prügikasti-ümbrused. Kui sinna midagi eelmisel päeval visatud on, siis võib enam-vähem kindel olla, et kährikud ka selle välja tuustivad. Muidugi oleks lahendus kõik prügikastid samal õhtul tühjendada, kuid see oleks jälle keskkonnavaenulik - prügikottide kasutamise mõttes.Tiit Leito autoriõhtu pildid said nüüd ka üles.
Ikka need "Olemise olekud".
Ikka juhtub, et just siis, kui tekib aeg, et hakkaks nüüd neid pilte üles laadima, siis otsustab näiteks Internet küla peale minna.See nädal on tegelikult üsna vaikne olnud - ja mitte ainult seepärast, et üks meist on puhkusel ning kaks pead ei ole sugugi sama, mis kolm, vaid ka koolitöö alles kogub tuure ning meie sügisene õpilaste-hooaeg algab järgmisel nädalal. Külastajaid jagub muidugi igasse päeva, kuid need päevad, mil õhtuks hääled pisut pikast rääkimisest kärisevad, on alles ees.
Samas on praegune nädal olnud hea võimalus valmistada inimesi ja ka iseend ette 26ndaks septembriks, mil peaks lõpuks ometi selguma maailma parim A.H. Tammsaare lemmikmoos. Lisaks on selgemaks saanud nii mõnegi projekti seni ähmased piirjooned ning praegu veel kalevi all olevad ideed hakkavad teostuseni jõudma. Neist mõni juba sügisel, mõni järgmisel aastal.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar