Üleöö maha sadanud lume puhul ongi kõige toredam teha esimesi jälgi. Kuigi päris ootamatuna see lumi ikka ei tulnud, sest kui eilne sünnipäevaseltskond Vargamäelt lahkuma hakkas, siis krõmpsus rohi jalge all üsna mõnusasti.
Sünnipäevaseltskond ei olnud ka päris tavaline - või siis just oli, sest südandsoojendav on jälgida, kuidas inimesed võtavad endale siin aega - käivad rabas matkamas, uudistavad muuseumis ringi (üle aastate nagu eile nii mõnelgi juhtus) ning saavad osa muuseumi programmidest, olgu selleks siis muistsed käsitöövõtted või tunnike meie kirjanduslikul seiklusrajal küll ületatud - Matu mätastel "hüplesid" ühtmoodi nii noored, keskealised, eelkooliealised kui ka pensioniikka jõudnud daamid ja härrad. "Liisid ja Joosepid" proovisid leida endavahelist tasakaalu ja harmooniat ning unkaaugust mahtusid ka kõik järjepanu sisse. Rohketest küsimustest järeldasin, et suutsime taaskord inimesi positiivselt üllatada - seega täitis eilne üritus korraldajate ja ka meie ühise eesmärgi - vahva võib olla ka mujal kui Tallinnas ning eriti tore võib olla ka muuseumis.
Igal juhul saime me muu hulgas ka rohkelt lubadusi hiljemalt suvel uuesti tulla, sest nii palju jäi kripeldama, mida vaadata, kogeda ja proovida tahaks. Aitäh meid üles leidmast!
Sigade songermaal nende tuhnimiste jälgi likvideerides osutus nn mättapusle kokkupanekul kõige paremaks abivahendiks vana hea raudreha - tõmba aga kohmetanud-kahutanud mättad auku ja tambi kinni. Karjatee ots on juba üsna liigeldav ja saunikute räästaalune paistab ka eemalt ilusam. Järgmine laupäev jälle!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar