Pühapäev, 20. veebruar 2011

Jäälillede maalilaager

Selle maalilaagri tulemusi sai näha nii elumaja kui ka rehetare akendel. Imelised pildid. Paar päeva tagasi elumaja ahjudesse tuld alustades sattus aga Siiri kätte üks suvine ajaleht kuupäevaga 16. juuli. Nii huvitav kui see ka pole, aga temperatuur, mida ilmajaam lubab, on samades arvudes - ehk siis 27-32 kraadi. Sooja. Mäletate veel seda suve, kus kuumus kippus mõtlemisvõimet halvama? Mõelge sellele kui jäätunud torusid soojendate, katuselt lund roogite või eluohtlikke jääpurikaid alla togite. Jääpurikaid on siin meilgi - küll mitte eluohtlikke, pigem tõelisi külma meistriteoseid. Rehetare rookatusel on imepeenikesed ja pikad jääpurikad, tõeliselt kaunid.

Vahva on seegi, et saime reedeses Päevakajas natuke eetriaega. Ehk siis Touresti messil küsiti meiltki, mida meil pakkuda on. Helilõik on üleval ERRi Vikerraadio arhiiviklippide lehel. Ka Albu valla ühine viktoriin on olnud menukas - esialgu valmis paljundatud küsimustikud olid eile lõunaks otsas ja neid tuli juurde teha. Kolmapäevaks paneme koduleheküljele ja siiagi üles need, kes auhinna võitsid. Messiga võib rahule jääda ka selles osas, et reedel, kui põhisiht oli turismispetsialistidele, olid meie vastu huvi tundnud reisikorraldajad meeldivalt üllatunud, kui nende küsimusele, et mida me pakume, said vastuseks ülevaate valmisolevatest pakettidest, laialdasest teenuse valikust ning põnevatest kultuurisündmustest.

Tänane hommik oli taaskord muinasjutuline. Oli külm, päike oli uttu mähkunud - või oli see külma tõttu halvasti hajuv suits, mis pärit kas maja korstnatest või autode summutajast. Tahan uskuda, et siin, soosaarte vahel oli see siiski udu - käänuline tee Vargamäele oli mingil hetkel kui hoopis teine maailm - kõrged sirged lumevallid ning nende taga olev tihe udu, mis kattis ka jõe ääres kasvavad pajud, kumas tumesiniselt, mis moodustas valgel teel huvitava kontrasti. Künkast üles sõites paistsid kauguses härmas puudeladvad. See oli imestamisväärne, sest tee ääres kasvavatel puudel justkui polnudki härmatist. Tammsaare väljamäele parklasse sõites näitas autotermomeeter 26 külmakraadi ning õhk oli puudelt langeva lume tõttu sädelev, päikese eredust aga kahandasid kõrgemal olevad udusiilud. Uduriismeid paistis ka karjateelt ning saunikute maja juures, kus mets samuti härmas. Täistuisanud karjatee aga helkis kuldselt ning puude raagus oksad joonistasid lumele pitsmustreid, mis annaksid silmad ette ka kõige osavamatele käsitöömeistritele.
Ei usu? Eks tule ja vaata ise!

Neljapäev, 17. veebruar 2011

Numbrid ja tunded

Aune tegi meile kõigile kingituse. Siin see on. Meie arhailis-moodne karjatall-õppekeskus läbi jäätunud klaasi...















Kui me arvasime, et jaanuari lõpuga saab suurem projektikirjutamine ühele poole, siis me eksisime. Jätkus neid veebruarikuussegi. Praeguse seisuga on töös veel üks ja siis vist on selleks kuuks nendega ühel pool ja saab hakata uut näitust üles panema. 1. märtsil on meid külastamas proua Silvi Väljal, kes on ilusaks joonistanud paljud lasteraamatud, kuid kelle enda sõnul on tema lemmikuks ikkagi läbi aegade olnud A.H. Tammsaare looming. Vargamäed on ta külastanud varemgi. Niisiis 1. märtsil kell 17.00 avame näituse, millele järgneb kell 17.30 autoriõhtu, kus Silvi Väljal räägib kokkupuudetest Vargamäega ja oma kunstnikuteest. Üks huvitav fakt, mis teda Tammsaarega seob, on sünnikuupäev - 30. jaanuar.

Nädala lõpus oleme me aga Tallinnas. Vähemalt kaks kolmandikku meist. Toimumas on TOUREST ning oleme seal täiesti olemas. Saab loteriis osaleda ja uuemat infot meie tegemiste kohta - välja on tulemas uued põnevad koostööprojektid ning saadaval põnevad paketid.

Trükisoe trükis on ka messil ning näeb pilte meie tegemistest! Tulge meile külla!

Neljapäev, 3. veebruar 2011

Midagi on mäda Maarjamaal!

Kas just alanud valgemetallkassijänese aasta puhul või eilse Tartu rahu aastapäeva puhul või hoopis hiljutise Tammsaare sünniaastapäeva puhul või lihtsalt seepärast, et sattusime seda lugema, on seekordse postituse sisuks A.H. Tammsaare artikkel 1930. aasta Päevalehest. Pildil on aga hoopiski "Põrgupõhja uue Vanapagana" käsikiri, mille koopiat saab muuseumi karjatallis 25. veebruarini vaadata. Saab ka Eestimaa kirjanikel aidata taeva minna ja lehitseda selle raamatu tõlkeid.
Olete oodatud.

Nüüd aga lubatud artikkel. Kes ei võta seda just sõna-sõnalt, vaid oskab kaasa mõelda, saab ka aru, kui ajakohane ja samas ajatu see artikkel on.



Midagi on mäda Maarjamaal

A.H. Tammsaare; Päevaleht 16.12.1930

„Kõik kaebavad kitsaid aegu ja puudust, aga ometi katsume maksku, mis maksab endise laiusega edasi elada: teeme pankrotte või läheme muidu põhja; ehitame sildu, et oleks, mis võiks sisse langeda; projekteerime raudteid, mis end ei tasu ja mis maksavad kaugelt üle eelarve; toetame korraga mitut ettevõtet, mis võistlevad vastastikku üksteist surnuks; peame ülal päratu hulga igasuguseid lõbuasutusi ja neist ei lase me juba ühtki uperkuuti minna; riietume ja kängitume, et aina imesta, kust see küll kõik tuleb nii raskel ajal; joome üle maa pidudel ja pidudeta, nii et aina pussitame omakseid, sugulasi, tuttavaid ja võhivõõraid, ning häda sellele, kes mõtleks meile milleski piiri panna.

Kui on häda, siis on valitsus kõiges süüdi, seda teab iga vabariigi kodanik ja iga ajaleht, mis on kirjutatud maakeeles. Ainult riigikogu on nähtavasti kurt ja pime; seepärast tänab ta igal istungil jumalat, et tal niisugunegi valitsus, ja et ta ei saada teda Toompealt mitte alla, et oleks ometi kõik jälle hea Maarjamaal: raha küll, leiba küll, lõbu küll. Ainult tööst oleks ehk ikkagi veel nappus. Aga seda me nii väga ei himustagi, sest miks muidu antakse tööbörsidele töösunnimäärusi. Meie kõik kipume varsti sedavõrd „koolitatud“ olema, et töö läheb häbiks ja muutub ajaraisuks, ehk olgu siis, et rändame Ameerikasse või Austraaliasse. Jah, seal pole eestlaselegi töö veel häbiasi, sest seal pole nuusutatud läänekultuuri ega maitstud idaorientatsiooni, muidugi tsaariaegset.

Ainuke töö, mis pole häbiasi, on nõnda-nimetatud kirjatöö. Sellest siis nähtavasti see uputus kirjanduseturulgi, nii et kirjanikud aina kaebavad – raamat, liiatigi hea, ei lähe ega lähe. Aga samal ajal samad kirjanikud aitavad oma tuntud nimedega veel rohkem turgu uputada kirjandusega, mida nad ise nimetavad alaväärtuslikuks. Ja arvustised? Neist võib leida kõike muud, harva aga selle arvamust, kes arvustab. Ometi süüdistame rahvast, et ta ei osta ega loe raamatuid, liiatigi häid – rahvast ja tema kultuurkapitali, sest need kaks on kõige kurja juur. Aga imelik. Muu kauba uputus surub harilikult hinnad alla, kuid kirjanduseturul uputus kruvib hinnad aina kõrgemale ja kõrgemale. Samuti on lugu ka raudteel: mida rohkem neid saab, seda kallimaks läheb sõiduhind. Nagu oleks ka neil osa paberlikust labürindist.

Ikkagi oleks nagu midagi mäda Maarjamaal."