Neljapäev, 28. oktoober 2010

Mõni hetk on tabamatu

Seekordne pealkiri on inspireeritud meie väravakaamerast avanevast pildist teatud kellaajal, kui päike paistab nurga alt, mil väravatagune tundub kui uks paradiisi. No vaadake ise.
Müstiline.
Kättesaamatu.
Imeline.




Vaatasime ja proovisime korduvalt seda jäädvustada, kuid parim tulemus, mis saavutasime oli ikka üsna kahvatu. Eile see peaaegu õnnestus. Pildid on meie Picasa albumis üleval - alamkataloogis Võrgutav Vargamäe. Sinna tuleb ka edaspidi fotosid, kus on kas Vargamäe majad või loodus. Meil on juba üht-teist kogunenud.

Fotodest rääkides, siis enam meie muuseumis Tiit Leito pilte vaadata ei saa - vähemalt mõnda aega. Täna võtsime näituse maha ja aitasime auto peale pakkida. Ruum jäi kuidagi tühjaks, aga seda tühjust kahandab Tartu konservaatorite näitus.

Viimase kahe nädala jooksul on siin veebilogis sissekandeid nappinud, kuid muuseumi igapäevatöö - sealhulgas vaprate, ilma trotsivate koolilaste ekskursioonid käisid täie hooga. Koolivaheaeg on aga esimene nädal, kus meil polegi ühtki ekskursiooni tellitud. Külastajaid aeg-ajalt ikka liigub.

Kes tahavad hingedeajal aega maha võtta, siis mardi-ja kadripäevaprogrammid sobivad kõigile, kes hingelt ja väliselt lapsed (või just otsivad seda endas). Sugugi vara pole mõelda jõuludele - jõuluprogrammid on eraldi väiksematele (6-14) ja suurematele (14-104). Sulgudes pole siis mitte rõivanumber, vaid vanus. :)
Maagilisel kuupäeval - 12.12.2010 kell 12.00 olete aga oodatud meie traditsioonilisele perepäevale - lähem info ilmub kohe-kohe ka koduleheküljele. Mardi-kadri ja jõuluprogrammid on seal aga juba üleval. Kusjuures täiskasvanute jõuluprogramm sai alguse sellest, et mõned ettevõtted avaldasid selleks soovi. Ju siis nende lapsed olid varasematel aastatel käinud ja neile meeldis - nii tekkis ka täiskasvanutele eraldi programm.
Perepäeval aga saavad kõik koos lustida, meisterdada - viima metsaelanikele süüa ning saab päris maarohtudest päris lõkkel keedetud teed. Anname ka näpunäiteid, kuidas jõulu-ja aastavahetuse peolaua taga mõnusalt aega veeta nii, et need teleri-ja söömakeskseks ei kujuneks. Ühesõnaga - saab kohapeal proovida ja üht-teist saab kaasa ka.

Nüüd muutuvad postitused taas regulaarsemaks, sest vaimuvärskendamise paus sai läbi.
Neile, kes kahtlevad, siis muuseum ON avatud. Välja arvatud homme - siis me läheme õppima, kuidas veelgi paremini teie jaoks olemas olla.

Kolmapäev, 6. oktoober 2010

Valged künnivaod

Käes on see aeg, kui karjatalli ees olevatel sigadel ja lammastel on ööga härmakasukas selga kasvanud ning seda on võimalik hommikulgi vaadelda. Käes on ka see aeg, kus Vargamäelgi on vahtralehehunnikud nii suureks kasvanud, et sinna võib unistades uppuda.
Möödas on järjekordne toimekas ja tegus nädal, kuhu mahtus rohkesti vahvaid inimesi ning toredaid hetki. Meile meeldivad õpetajad, kes mõistavad vajadust lasta lastel süveneda. On tore, et neid on üha rohkem ning õpetajad julgevad välja käia ka ideid, mille teostumisse ei julge nad isegi uskuda. On ütlemata vahva näha siis nende näol seda siirast rõõmu ja positiivset kohkumist - et kas tõesti ongi võimalik? Jah, on küll, sest meile meeldivad toredad ja isikupärased mõtted - püüame oma muuseumielu elada nii, et leiame võimalusi kuidas teostada, mitte vabandusi, miks ei saa teostada. Nii on elu ilusam.

Kuigi hommikud Vargamäelgi on jahedavõitu, oleme meiegi saanud nautida päikesepaistet, kirjut sügist, mis nüüd juba pruunikaks muutub ning maitsvaid kuldrenette, mida kährikud pole jõudnud ära süüa.

Reedene lubatud elektrikatkestus pidi kestma küll hommikul 9.30st kuni 15ni ning olime isegi koduleheküljele teate pannud ning ekskursioonigruppe hoiatanud, kuid seekord said energiamehed oma töödega kiiremini valmis ning kõigil külastajatel tekkis umbes 12 paiku võimalus ka elumaja ekspositsiooni täies mahus nautida. Reede oli üldse üks rahvarohke päev - kokku käis meil viie kooli õpilasi, kellest osa lisaks ekskursioonile jahtis vihjete abil ka Tõe ja Õiguse tegelaste ütlemisi. Septembrikuu viimane päev oli aga omamoodi - Rocca al Mare lapsed veetsid meil lausa terve päeva - pärastlõunal olid abiks neil Tõe ja Õiguse tegelaste elustamisel teatriprofessionaalid Urmas Lennuk ja Üllar Saaremäe. Tea, kuidas neile lastele see päev ka meeldis?

Näib, et mõte veeta muuseumis terve päev, on õpetajate seas kanda kinnitanud. Mis meil selle vastu saakski olla - püüame ju vägagi muuta kuvandit muuseumist kui igavast kohast, kus kõik on juba toimunud. Meie arvates meenutame me pigem külastuskeskust, millega nõustusid ka esmaspäeval Norra poistekooriga kaasas olnud õpetajad. Norra poisid said kohe aru, kes Anton Hansen Tammsaare meie jaoks on, kui ma ütlesin neile, et teda võib võrrelda Knut Hamsuniga. Siiras äratundmisrõõm vaatas mulle vastu nii algklasside laste kui ka suuremate poiste silmadest. Ning kogu muuseumi tutvustamine oli oluliselt lihtsam. Nii palju küsimusi muuseumis olevate esemete ning elustiili kohta kui norra poistelt, ma polegi veel kuulnud. Mnjah, ja nende õpetajad kartsid, et poistel on muuseumis igav. Näha küll ei olnud. :)

Pühapäeval sai siis jälle seiklusrada kasutada ning õpetada noortele, kuidas üksteisega rohkem arvestada ning paremini koos tegutseda. Hugo Treffneri abituriendid (loodusklass) võtsid endale meie kandis rohkem aega ning käisid Tõe ja Õiguse jälgedes, otsisid tegelaste tsitaate ning panid end proovile seni ainsal Eesti kirjanduslikul seiklusrajal. Vahva oli vaadata kahte gruppi jagatud klassi kohtumist pärast raja mittetäielikku läbimist (4 tundi oli 13ne elemendi korrektseks sooritamiseks napivõitu). Vaprad olid nad küll, sest metsa all päike nii mõnusasti õhtupoolikul enam ei soojendanud kui päeval ning nii mõnigi kraapis kotipõhjast välja kindad ja mütsi.
Kõige paremini oskavad nad oma raja läbimist ilmselt ise kommenteerida, aga põhjust tagasi tulla parema soorituse järele ning eesmärgiga rada täies mahus läbida on neil kindlasti. On kõigil, kes seni rajal käinud.

Siinkohal avaldamegi muuseumi poolt üleskutse neile, kes on muuseumis pilte teinud ja need kuskile kas üles riputanud või on nõus seda tegema - saatke meile lingid või pilte, et saaksime need kõigile vaatamiseks meie veebialbumisse panna. Võib-olla on just teie osalemisrõõm nakkav?

Teate, mis on Vargamäel hommikuti imeilus? Vaade väravakaamerast - muuseumi väravatagune paistab siis justkui sissekäik paradiisi...