Kuigi talv peaks olema juba kohal, on väljas märg ja vihmane. Lootus on, et veel saabuva nädala lõpul tuleb lumi ja maa kattub valge kihiga. Teine lootus on veel - Jõulud on kohe saabumas, pühapäeval on juba III advent. Kutsume kõiki koos perede ja sõpradega sellel päeval Vargamäele.
JÕULUD VARGAMÄEL
PEREPÄEV
11. detsember kell 11.00-15.00
Ootame kõiki osa saama rohkem kui 100 aastat vanadest jõulukommetest – katsume jõudu, osavust ning nutikust – mängime ja laulame.
Meil ei ole jõuluvana, kuid jõulusokk või –hani tuleb kindlasti.
Meisterdame väikeseid kingitusi ja jõulukaunistusi. Kuum tee ja pühadesai on laual.
TULE TERVE PEREGA JA SAA OSA.
Teistel päevadel pakume võimalusi kollektiividele ja meeskondadele oma ühine jõulupidu läbi viia meil - pakume juurde huvitava programmi ning koostööpartnerite abil kõhutäie süüa. Loe lähemalt muuseumi kodulehelt:http://tammsaare.albu.ee/index.php?id=137
____________________________________________________
Birgit Itse on endiselt mõtetes meiega ja nii juhtub, et saabuvad temalt mõned luuleread - tahaksin täna hommikusi teiega jagada:
Tõe ja õiguse pärast
tehakse koletuid tegusid.
Tõe ja õiguse nimel
vannutakse,
sajatatakse,
kahetsetakse.
Tõe ja õiguse eest
minnakse võõrale maale,
võideldakse ja tapetakse,
Tõe ja õiguse tõttu
kuuleme valet,
saame haiget ja
sureme haavadesse.
Ometi võiks elada,
jagada rõõmu,
olla kodus, kiita ja
tegutseda ühiselt igaüks oma tões ja õiguses,
teadmises,
et iga tõde ja õigus
on hindamatult väärtuslik.
teisipäev, 6. detsember 2011
reede, 2. detsember 2011
Albu veresaunast möödus 150 aastat
See oli 1861 aastal, kui Albu mõisnik kutsus endale Tallinnast appi sõjaväe, et rahustada maha Eesti talupoegi. Eesti talupojad ei olnud rahul sellega kuidas sakste poolt tõlgendati Eesti Talurahvaseadust. Paljud talupojad otsustasid veel samal aastal lahkuda Eestist minna Krimmi, kus tsaar pakkus maad kohe pärisostmiseks ja väga soodsa hinnaga. Sellest kõigest võib pikemalt lugeda Eduard Vilde romaanist „Prohvet Maltsvet“. Samal teemal tegid Albu Põhikooli õpilased ettekanded eile, 1. detsembril Kukenoosi rehes, kus said eestlased sõdurite peksa kuni viimse hingetõmbeni – rahvasuus on see jäänud kõlama kui Albu veresaun. Meenutades neid tublisid mehi, kes 150 aastat tagasi oma õiguste eest seismise pärast karmilt karistada said, toimus tõrvikutes rongkäik Kukenoosist Albu rahvamaja ette. Seal seisab möödunud sündmuse mälestuskivi, ning Järva-Madise koguduse deakoon Rutt Süvari ees kõneledes mälestasime vägivallas lahkunuid.
Tänan Albu Põhikooli õpetajat Enda Trubokit, kelle eestvedamisel sai toimuma selle hetke ja nende inimeste mälestamine.
Tänan Albu Põhikooli õpetajat Enda Trubokit, kelle eestvedamisel sai toimuma selle hetke ja nende inimeste mälestamine.
Eesti suuremad turismikorraldajad kiitsid Albu turismiettevõtjate teenuseid ja koostööd.
21. oktoobril toimus turismisihtkohta „Albu – Kõrvemaa värav“ tutvustav reis, mida konverentsiks nimetada on liiga vähe. Päeva eesmärgiks oli potentsiaalsete külastajate vahendamisega tegelevatele turismiettevõtetele tutvustada meie piirkonna turismiteenuseid. Algatuseks said julgemad elamusterohke mälestuse päikesetõusurabas. Teised aga tutvusid Albu mõisa ansambliga nii minevikus kui ka olevikus – giid Küllike andis osalejatele töölehed ning saatis nad kaardi abil parki tudeerima. Külalistest suurem osa oli ka varem käinud mõisas gruppidega, aga päikesepaistelisel jalutuskäigul Albu mõisas pargis avastati enda jaoks paljugi uut. Kaks gruppi kohtusid juba Seidla tuulikus, kus kahjuks tuli ilusa, tuulevaikse ilma tõttu leppida tuuleveski jahu jahvatamisega teoorias. Sellele järgnenud kohaliku rändkokka, Vilve pakutud maitsev toit ja tuuliku perenaise Triinu ahjusoe leib olid ka praktikas hõrgutavad.
Vargamäe näitas oma mitmekülgsest palet, tavalise ekskursiooni asemel tuli kõigil asuda teatrit tegema. Sel moel sai Tammsaare romaanide tegelastest ja nende iseloomust päris huvitava ülevaate. Lõpuks andsime külastajatel võimaluse Valgehobusemäe suusa- ja puhkekeskuses maha istuda ning kuulata ja näha veel teistegi teenuseid. Enamus osalejaist oleks meeleldi läinud ka kepikõndi proovima, kuid kahjuks sai aeg enne otsa.
Turismikorraldajatele meeldis, et traditsioonilise tutvumisreisi asemel pakuti neile hoopis midagi muud. Meie selle päeva kliendid tõid esile piirkonna mitmekülgsuse plussid ning kiitsid nähtud koostööd erinevate ettevõtete vahel. Koostöö kokkuleppeid ja ideid tekkis selle päeva jooksul väga erinevaid. Lisaks andsime neile kaasa CD meie kõigi ettevõtjate teenuste tutvustustega ning hulgaliselt ideid erinevate pakettide koostamiseks. Seega võib pidada üsna tõenäoliseks, et piirkonda kaasatakse ka turismikorraldajate marsruutidesse ja pakettidesse.
Sellega lõppes ka PRIA Leader programmi Järvamaa Arengu Partnerite toetusel teostatud projekt „KOOLITATUD TURISMIETTEVÕTJAD ON PIIRKONNA TUGEVUS!“, mis sai alguse 2010. aasta algul ning mille raames oleme koolitanud Albu valla territooriumil tegutsevaid ettevõtteid.
Projektis osalenute hinnangul pole aga tegemist lõpuga, vaid uute ideede ja koostööprojektide algusega.
Aune Suve
Projektijuht.
Vargamäe näitas oma mitmekülgsest palet, tavalise ekskursiooni asemel tuli kõigil asuda teatrit tegema. Sel moel sai Tammsaare romaanide tegelastest ja nende iseloomust päris huvitava ülevaate. Lõpuks andsime külastajatel võimaluse Valgehobusemäe suusa- ja puhkekeskuses maha istuda ning kuulata ja näha veel teistegi teenuseid. Enamus osalejaist oleks meeleldi läinud ka kepikõndi proovima, kuid kahjuks sai aeg enne otsa.
Turismikorraldajatele meeldis, et traditsioonilise tutvumisreisi asemel pakuti neile hoopis midagi muud. Meie selle päeva kliendid tõid esile piirkonna mitmekülgsuse plussid ning kiitsid nähtud koostööd erinevate ettevõtete vahel. Koostöö kokkuleppeid ja ideid tekkis selle päeva jooksul väga erinevaid. Lisaks andsime neile kaasa CD meie kõigi ettevõtjate teenuste tutvustustega ning hulgaliselt ideid erinevate pakettide koostamiseks. Seega võib pidada üsna tõenäoliseks, et piirkonda kaasatakse ka turismikorraldajate marsruutidesse ja pakettidesse.
Sellega lõppes ka PRIA Leader programmi Järvamaa Arengu Partnerite toetusel teostatud projekt „KOOLITATUD TURISMIETTEVÕTJAD ON PIIRKONNA TUGEVUS!“, mis sai alguse 2010. aasta algul ning mille raames oleme koolitanud Albu valla territooriumil tegutsevaid ettevõtteid.
Projektis osalenute hinnangul pole aga tegemist lõpuga, vaid uute ideede ja koostööprojektide algusega.
Aune Suve
Projektijuht.
reede, 4. november 2011
Sõna on eriti ilus kui ta kannab mõtet ja on pandud paberile
Täna istus grupp noori Vargamäe karjatallis (õppekeskuses) ning kirjutas kirjandeid. Nii tähistasime kirjanik A.H. Tammsaare romaani „Tõde ja õigus“ esmailmumise 85. aastapäeva. Sellel aastal oli tegemist pilootprojektiga, mis oli mõeldud Järvamaa gümnaasiumide õpilastele. Lisaks võtsime gruppi Albu Põhikooli õpilased.
Teemadeks pakkusime välja:
Tõde ja õigus kui igavikuline romaan
(artiklikogumiku pealkiri)
Mäletus on lüli meie ja igaviku vahel
(A.H. Tammsaare artikkel)
Hobusevargastki saab veel asja, kui õigest otsast pääle hakata /…/
(A.H. Tammsaare „Tõde ja õigus“ II osa)
/…/ õppige rahaga ümber käima, sest isamaad ja raha peab armastama
(A.H. Tammsaare „Tõde ja õigus“ II osa)
Igal pool mujal on parem kui seal, kus oleme meie
(rahvaütlus)
Inimene on 80 aastat koolipoiss
(vanasõna)
Midagi on mäda Maarjamaal
(A.H. Tammsaare artikkel)
Kõige populaarsemaks osutus teema: Igal pool mujal on parem kui seal, kus oleme meie (rahvaütlus).
Nüüd aga tuleb meil kõik kirjandid läbi töötada ja noorte mõtted ning emotsioonid ära hinnata.
Parima kirjandikirjutaja kuulutame välja 27. jaanuaril Albu mõisas 9. võistulugemisel „Hansenist Tammsaareni“.
Uued kirjandid valmivad juba tulevikus.
ŠOTIMAAL TUNTAKSE OMA KIRJANIKE ÜLE TÕELIST UHKUST
Šotimaa ja tema kirjanikega tutvusime 24.-29.oktoobrini ning kahekesi, projektijuht Birgit Itse ja mina muuseumi juhatajana. Programmi olime endale kokkupannud väga tiheda. Sõna otseses mõttes sadadest šoti kirjanikest valisime välja: James Matthew Barry, Robert Burns, Thomas Carlyle, Sir Walter Scott ja Robert Louis Stevenson. Kõigi nende looming on kindlasti tuntud ka eesti lugejatele. Alustades lapsepõlvest ja James Barry Peeter Paani lugudest. Väikeses Kirriemuiri linnakeses (Ediburghist u. 150 km põhjasuunas) on pea igal väljakul olemas Peeter Paani kujuke. Linna infopunktis võttis meid vastu meeldiv naisterahvas, kes jagas hulga informatsiooni nii Barry pärandi kui ka piirkonna teiste vaatamisväärsuste kohta. Tema juhendamisele leidsime ka tillukese valge maja, mis paistis pruunide majade kesk
elt hästi silma – seal oligi näitekirjaniku sünnikodu, tänapäeval muuseum. Meie mõistes tõesti imetillukestest tubades ringi vaadates saime esimese meeldiva kogemuse osaliseks. Lisaks meile otsis usinasti informatsiooni üks lastega perekond – laste ja vanemate hasarti oli kõrvalt väga tore vaadata. Veidi uurides saime teada, et sealgi oli samal ajal koolivaheaeg ja pere võtab alati siis selliseid ringkäike ühiselt ette. Ideid saime sellest väikesest majast juba mitmeid. Järgmisena võtsime endale ette Šotimaa rahvusliku luuletaja Rober Burnsi, kuid selleks tuli meil kõigepealt sõita Šotimaa lõunaossa. Jõudes väikesesse külasse nimega Alloway, saime küll kahjuks ajalise piirangu tõttu vaid põgusalt tutvuda sealse luuletaja loo esitlusega, kuid tundsime ära selle mehe olulise rolli šotlaste jaoks. Ja leidsime, et neil on olemas eestikeelne tõlge aastast 1959. Väikesest külast oli saanud selle aasta algul tõeline Burnsi keskus ja nende suurejoonelised plaanid tõotasid vaid parimat.
Vahetasime nendega kontaktid ja usume edasisse toredasse koostöösse. Esimene päev oli õhtusse jõudmas, kuid olime otsustanud jõuda järgmise päeva eesmärkidele võimalikult lähedale. Nii jõudsimegi õhtupimeduses Ecclefechan’i külakesse, kus oli sündinud kirjanik-filosoof Thomas Carlyle, veel samal õhul istusime koos Carlyle’i uurija Mary Hollandiga, pika jutuajamise käigus leidsime meie A.H. Tammsaare ja nende Thomas Carlyle ühiskonnatunnetuses nii palju ühist ja samas tekkis ka hulgaliselt ideid, kuidas võiks teha nendega koostööd. Uus päev tõi meie päeva seikluse, et leida ülesse koht, mis on olnud nii paljudele Šotimaa kirjanikele ja kunstnikel inspiratsiooni andjaks – me leidsime imelise Šotimaa maastiku keskelt talu nimega Craigenputtock.
Koha endisaegne võlu oli kahjuks hetkel vaid aimatav, aga keskkond selle ümber tõeliselt inspireeriv ka meie jaoks. Ülejäänud osa päevast käisime taas Robert Burnsi jälgedes, Dumfries’i nn. maakonnamuuseumit väisates ning ühes Burnsi nimelises vanas veskis (mis oli ka tema elukohaks olnud) olevat ekspositsiooni vaadates. Nii tore oli taas tõdeda, et koolivaheaeg on täies hoos ja muuseum perede poolt hõivatud, kes kõik tegelesid mõne pedagoogilese programmi läbimisega. Taas oli üks päev õhtusse jõudnud –päeva väikese analüüsiga saime kirja mitmeid ideid. Kolmapäev taas Dumfries’is ja taas Rober Burns – kelle suurus šotlaste jaoks hakkas meie jaoks muutuma mõõtmatuks. Külastasime rahvalaululiku järjekordset kodumuuseumi –ning käsime kalmistul, kuhu oli rahva poolt rajatud kirjanikule mausoleum ja kuhu tema põrm ümber paigutati 1834. aastal. Selle päeva viimaseks sihtkohaks sai Ellisland Farm. Tegemist oli ehk Vargamäe muuseumile kõige sarnasema muuseumiga. Meie jaoks ehk kõige uudsem enamike muuseumide juures oli see, et need kõik kuulusid mõnele fondile, klubile või seltsile, kes toetasid muuseumide tegevust ning kelle liikmetele pakkusid muuseumid erinevaid kultuuriprogramme. Ellisland oli äärmiselt armas kohake, mis oli saanud luuletajale tõeliseks inspiratsiooni allikaks. Õhtuhämaruses ette võetud seiklus Ecclefechani kirikuaeda kandis eesmärki leida Thomas Carlyle'i kalm. Pärast mõningat taskulambivalguses otsimist õnnestus perekonna rahupaik ning järeltulijate püstitatud monument ka leida. Kardan, et Metsakalmistult Anton Hanseni hauakivi on palju keerulisem leida. Reedese päeva alguseks kohtusime Thomas Carlyle’i muuseumi direktoriga ning tutvusime selle ekspositsiooniga. Edasi viis teekond juba läbi imelise päiksepaistelise Šotimaa tagasi Edinburghi, kus meid ootas ees tõeline üllatus – teisel pool silda seistes jäi mulje, et eemal on mingi eriti huvitav
katedraal aga kohale jõudes leidsime end sir. Walter Scott’i mälestussamba juurest. Muidugi ei jätnud me šotlastele mainimata, et tegemist on nüüd sir Walter Scotti katedraaliga - oli midagi, mille üle koos naerda. Katedraali mõõtmetes oleva monumendi ümber olev pargike oli rahvast täis: kes pildistas, kes astus välja ausamba liftist, sest oli lunastanud võimaluse samba rõdult Edinburghi kesklinna kaeda. Ainus mõte, mis sellel hetkel tekkis oli võrdlus Tallinnas asuva Tammsaare pargiga ja seisukohaga, et pargis istuv kirjaniku kuju on liiga suur. Vastavalt kirjaniku olemuse suurusele ja tähtsusele eestlaste jaoks võnuks see olla veel suurem. Edinburghis või ka mujal Šotimaal ringi liikudes hakkas silma, kuidas kasutatakse ära kirjanike nimesid ja nende loomingut – kõikjal võis märgata silte Carlyle house (sellenimelises me muide elasime kaks päeva), Burns restaurant, Scotti pub’i või leidsime menüüst Barry magustoidu.
Meie reisi viimase õhtu sisustas Kirjanduslik Pubituur. Nimi võib olla siiski petlik – jah, eks kirjanik on ka inimene ja armastasid nemadki käi meelt lahutamas –meie ees seisis aga kaks näitlejat, kes kahetunnise Edinburghi jalutuskäigu ja peatuspaikade ajal suutsid meile anda väga hea näitemänguga tõsise ülevaate Edinburghis tegutsenud kirjanikest. Isegi ehedalt šoti keelt saime me siin kuulda. Oma reisi päris viimaseks sihtkohaks olime valinud südalinnas asuva kolme kirjaniku muuseumi - Sir Walter Scott, Robert Louis Stevenson, loomulikult oli kolmas taas Robert Burns. Selles muuseumis oli galerii ka tänapäeva kirjanikest, teiste hulgas ka Ian Rankin – väga tuntud nimi kõigile kriminaalromaanide armastajatele.
Reis oli meeldejääv ja väga õpetlik, saime hulgaliselt häid ideid ja mitte vaid meie oma muuseumi jaoks, mõtteid tekkis ka siinse piirkonna esitlemiseks ning koostööks Eesti Kirjanike Muuseumide Ühinguga. Tore oli ka saada tagasisidet ja kiitust oma ala asjatundjatelt – Šotimaal tegutsevatelt turismispetsialistidelt, kes ei pidanud paljuks analüüsida muuseumi veebiturundust ning anda meile sellekohast tagasisidet.
Täname südamest PRIA Leader programmi ja Järvamaa Arengu Partnerid, kes toetasid meie projekti „Kirjandusturismi parimad näited Šotimaal“.
Aune Suve
SA A.H. Tammsaare Muuseum Vargamäel juhataja.
elt hästi silma – seal oligi näitekirjaniku sünnikodu, tänapäeval muuseum. Meie mõistes tõesti imetillukestest tubades ringi vaadates saime esimese meeldiva kogemuse osaliseks. Lisaks meile otsis usinasti informatsiooni üks lastega perekond – laste ja vanemate hasarti oli kõrvalt väga tore vaadata. Veidi uurides saime teada, et sealgi oli samal ajal koolivaheaeg ja pere võtab alati siis selliseid ringkäike ühiselt ette. Ideid saime sellest väikesest majast juba mitmeid. Järgmisena võtsime endale ette Šotimaa rahvusliku luuletaja Rober Burnsi, kuid selleks tuli meil kõigepealt sõita Šotimaa lõunaossa. Jõudes väikesesse külasse nimega Alloway, saime küll kahjuks ajalise piirangu tõttu vaid põgusalt tutvuda sealse luuletaja loo esitlusega, kuid tundsime ära selle mehe olulise rolli šotlaste jaoks. Ja leidsime, et neil on olemas eestikeelne tõlge aastast 1959. Väikesest külast oli saanud selle aasta algul tõeline Burnsi keskus ja nende suurejoonelised plaanid tõotasid vaid parimat.Vahetasime nendega kontaktid ja usume edasisse toredasse koostöösse. Esimene päev oli õhtusse jõudmas, kuid olime otsustanud jõuda järgmise päeva eesmärkidele võimalikult lähedale. Nii jõudsimegi õhtupimeduses Ecclefechan’i külakesse, kus oli sündinud kirjanik-filosoof Thomas Carlyle, veel samal õhul istusime koos Carlyle’i uurija Mary Hollandiga, pika jutuajamise käigus leidsime meie A.H. Tammsaare ja nende Thomas Carlyle ühiskonnatunnetuses nii palju ühist ja samas tekkis ka hulgaliselt ideid, kuidas võiks teha nendega koostööd. Uus päev tõi meie päeva seikluse, et leida ülesse koht, mis on olnud nii paljudele Šotimaa kirjanikele ja kunstnikel inspiratsiooni andjaks – me leidsime imelise Šotimaa maastiku keskelt talu nimega Craigenputtock.
Koha endisaegne võlu oli kahjuks hetkel vaid aimatav, aga keskkond selle ümber tõeliselt inspireeriv ka meie jaoks. Ülejäänud osa päevast käisime taas Robert Burnsi jälgedes, Dumfries’i nn. maakonnamuuseumit väisates ning ühes Burnsi nimelises vanas veskis (mis oli ka tema elukohaks olnud) olevat ekspositsiooni vaadates. Nii tore oli taas tõdeda, et koolivaheaeg on täies hoos ja muuseum perede poolt hõivatud, kes kõik tegelesid mõne pedagoogilese programmi läbimisega. Taas oli üks päev õhtusse jõudnud –päeva väikese analüüsiga saime kirja mitmeid ideid. Kolmapäev taas Dumfries’is ja taas Rober Burns – kelle suurus šotlaste jaoks hakkas meie jaoks muutuma mõõtmatuks. Külastasime rahvalaululiku järjekordset kodumuuseumi –ning käsime kalmistul, kuhu oli rahva poolt rajatud kirjanikule mausoleum ja kuhu tema põrm ümber paigutati 1834. aastal. Selle päeva viimaseks sihtkohaks sai Ellisland Farm. Tegemist oli ehk Vargamäe muuseumile kõige sarnasema muuseumiga. Meie jaoks ehk kõige uudsem enamike muuseumide juures oli see, et need kõik kuulusid mõnele fondile, klubile või seltsile, kes toetasid muuseumide tegevust ning kelle liikmetele pakkusid muuseumid erinevaid kultuuriprogramme. Ellisland oli äärmiselt armas kohake, mis oli saanud luuletajale tõeliseks inspiratsiooni allikaks. Õhtuhämaruses ette võetud seiklus Ecclefechani kirikuaeda kandis eesmärki leida Thomas Carlyle'i kalm. Pärast mõningat taskulambivalguses otsimist õnnestus perekonna rahupaik ning järeltulijate püstitatud monument ka leida. Kardan, et Metsakalmistult Anton Hanseni hauakivi on palju keerulisem leida. Reedese päeva alguseks kohtusime Thomas Carlyle’i muuseumi direktoriga ning tutvusime selle ekspositsiooniga. Edasi viis teekond juba läbi imelise päiksepaistelise Šotimaa tagasi Edinburghi, kus meid ootas ees tõeline üllatus – teisel pool silda seistes jäi mulje, et eemal on mingi eriti huvitavkatedraal aga kohale jõudes leidsime end sir. Walter Scott’i mälestussamba juurest. Muidugi ei jätnud me šotlastele mainimata, et tegemist on nüüd sir Walter Scotti katedraaliga - oli midagi, mille üle koos naerda. Katedraali mõõtmetes oleva monumendi ümber olev pargike oli rahvast täis: kes pildistas, kes astus välja ausamba liftist, sest oli lunastanud võimaluse samba rõdult Edinburghi kesklinna kaeda. Ainus mõte, mis sellel hetkel tekkis oli võrdlus Tallinnas asuva Tammsaare pargiga ja seisukohaga, et pargis istuv kirjaniku kuju on liiga suur. Vastavalt kirjaniku olemuse suurusele ja tähtsusele eestlaste jaoks võnuks see olla veel suurem. Edinburghis või ka mujal Šotimaal ringi liikudes hakkas silma, kuidas kasutatakse ära kirjanike nimesid ja nende loomingut – kõikjal võis märgata silte Carlyle house (sellenimelises me muide elasime kaks päeva), Burns restaurant, Scotti pub’i või leidsime menüüst Barry magustoidu.
Meie reisi viimase õhtu sisustas Kirjanduslik Pubituur. Nimi võib olla siiski petlik – jah, eks kirjanik on ka inimene ja armastasid nemadki käi meelt lahutamas –meie ees seisis aga kaks näitlejat, kes kahetunnise Edinburghi jalutuskäigu ja peatuspaikade ajal suutsid meile anda väga hea näitemänguga tõsise ülevaate Edinburghis tegutsenud kirjanikest. Isegi ehedalt šoti keelt saime me siin kuulda. Oma reisi päris viimaseks sihtkohaks olime valinud südalinnas asuva kolme kirjaniku muuseumi - Sir Walter Scott, Robert Louis Stevenson, loomulikult oli kolmas taas Robert Burns. Selles muuseumis oli galerii ka tänapäeva kirjanikest, teiste hulgas ka Ian Rankin – väga tuntud nimi kõigile kriminaalromaanide armastajatele.
Reis oli meeldejääv ja väga õpetlik, saime hulgaliselt häid ideid ja mitte vaid meie oma muuseumi jaoks, mõtteid tekkis ka siinse piirkonna esitlemiseks ning koostööks Eesti Kirjanike Muuseumide Ühinguga. Tore oli ka saada tagasisidet ja kiitust oma ala asjatundjatelt – Šotimaal tegutsevatelt turismispetsialistidelt, kes ei pidanud paljuks analüüsida muuseumi veebiturundust ning anda meile sellekohast tagasisidet.
Täname südamest PRIA Leader programmi ja Järvamaa Arengu Partnerid, kes toetasid meie projekti „Kirjandusturismi parimad näited Šotimaal“.
Aune Suve
SA A.H. Tammsaare Muuseum Vargamäel juhataja.
neljapäev, 6. oktoober 2011
Sügiskünd ja lehesadu
Sügiskünd Vargamäe näidispõllul on tehtud! Aitäh, Pearu! Lehesadu on ka alanud - tuule ja tormi abil on vahtrad peaaegu paljad.
Sügisene kõrghooaeg on seega täies hoos - nädal, mis algab 17nda oktoobriga on juba gruppidest tulvil - seega palume kaaluda muuseumisse tulekuks muud päeva! Ruumi on näiteks järgmises nädalas, välja arvatud 12. oktoobril - see päev on broneeritud.
Ja head Tallinna-Harjumaa grupid - palun avaldage oma bussijuhtidele survet, et nad ei tuleks üle Aegviidu - see koht on üles kaevatud ja seal tuleb teil foori taga seista. Kasutage muuseumi koduleheküljel olevat juhendit siia sõitmiseks - võidate ajas ja närvikulus! Ehk siis tulge üle Lagedi, Peningi, Alavere...
Üsna mitu juhust on olnud, kus kokkulepitud saabumise aeg lükkub edasi pool tundi või rohkemgi, sest bussijuht on "ise paremini teadnud". Kui pärast teid ei ole ühtki gruppi, siis pole hilinemisest ka väga hullu, aga kui me mingist hetkest peame hakkama teenindama kedagi teist, siis jääb teie ekskursioon lihtsalt lühemaks.
Täname mõistvuse eest!
pühapäev, 2. oktoober 2011
Kõike head ja kohe palju
Nii võib vist tänase Mahevahetuse ja moosikonkursi kohta öelda küll. Moosikonkursil oli 7 õuna-pohlamoosi ning mahevahetusel sai maitsta ja kaasa vahetada kõrvitsakrõpsu, kõrvitsat, suvikõrvitsat, nartsissisibulaid, mitut sorti moosi, mahla, füüsalit ja muudki. Palju põnevaid maitseid oli ka moosikonkursil - kõik seitse olid erinevad - moose oli nii hapusid kui ka magusaid ja ka neid, mis sobisid ühtviisi pannkoogi ja verivorsti kõrvale.
Mina, kes ma esindasin seda osa elanikkonnast, kes pohlamoosi (üldjuhul, kui just pole vaja žüriis olla) ei söö, üllatusin meeldivalt. Kui juhtub see, mis juhtuda võiks, siis 2012. aastal soetan kindlasti endale ka poelettidelt ühe purgi seda õuna-pohlamoosi, mille tööpealkiri on Tammsaare lemmikmoos ja moosi autoriks Claire Miljukova, Albu vallast.
Järgmisel aastal jälle!
Pilte vaadake albumist!
laupäev, 17. september 2011
Meie rebane
Sellise pealkirjaga novell on Anton Hansen Tammsaarel täitsa olemas. Selline tore noorte-jutustus.
Miks see järsku päevakajaliseks muutus on see, et viimase nädala jooksul on muuseumi külastajad kohanud meie rebast. Üks rebasekutsikas tunneb end üsna koduselt - maiustab õunaaias kuldrenettidega ja vaatab meid, justkui need oleks tema õunad. Täna hommikul aga jahtis ta taas põllul putukaid. Eks te vaadake ise.
Jutustuse huvilistele olgu ära toodud katkend:
"Selliste mõtetega Kirep kõndis mööda põlenud maad mustunud noorte tüvede vahel. Ta kõndis siin kaua, kõndis veel siiski, kui selleks polnud enam mingit tarvidust. Ilm kiskus juba videvikule, aga metsavaht Kirep ei saanud tulemaalt ikkagi veel minema. Ja kuigi ta viimaks seadis sammud kodu poole, jäi ta veel mitu korda seisatama, et tagasi vaadata.
Lõpuks ometi jõudis ta põlemata metsa alla, suurte mändide vahele. Aga siin ta kuulis äkki heledat kiunumist, mis kostis põlenud maa-ala poolt. Mis see küll võiks olla? Kirep kuulatas. Nüüd kostis selgesti, et ei häälitse mitte üks, vaid mitu looma.
Kirep hakkas minema häälte sihis. Ta läks tasa ja targu, seisatades ja kuulatades. Kui kiunumine kostis üsna lähedalt, ta jäi hoopis seisma, et jõuda otsusele, kas see läheneb või kaugeneb. Nähtavasti tulid kiunujad lähemale, metsavahile vastu, nagu loodaksid nad temalt abi ja armu. Ja et neid mitte hirmutada, jäi Kirep paigale ja ei liigutanud oimugi. Silmadki surus ta pilukile, sest ta teadis, et nende elavat läigetmärkavad metsloomad kõige kergemini.
Nõnda kulus ehk minutit kümme. Siis Kirep pani tähele, et mustal põlenud maapinnal liigub midagi punakaspruuni. „Rebasepoeg,“ lausus metsavaht endamisi ja muutus peaaegu puupostiks. „Tähendab, ema on tule tõttu pojad maha jätnud. Siin peab kusagil olema rebaseauk.“
Kirep laskis kiunuja rebasepoja üsna ligi tulla ja kargas teda siis kinni võtma. Aga sel olid juba üsna väledad jalad. Nagu väike kera veeres ta mustunud männitüvede ja küngaste vahel. Kirep jõudis talle küll jooksul järele, kuid selle ajaga, kus ta kummardus loomakest kinni võtma, oli see ikka käte vahelt läinud. Mitmed korrad laskus Kirep käpuli ja isegi kõhuli, nii et määris enda üleni tahmaseks, aga rebasepoeg vilas ikka veel tihenevas videvikus."
Mis juhtus enne ja mis pärast, otsige üles.
kolmapäev, 7. september 2011
Minge metsa!
Ausalt! Sest konkurss Tammsaare Moos 2011 läheneb ja selleks, et oleks õuntele lisaks ka pohlad, mida kirjanikuhärra lemmikmoosi sisse panna, tuleb ju metsa minna!
Me oleme siin püüdnud ise mõistatada ja ka targematega konsulteerinud, aga ega me päris täpselt välja pole mõelnud, kas see peaks olema pohlamoos õuntega või õunamoos pohladega. Pohlade seedimist soodustav toime on teada, aga lihtsalt pohlamoos oli ehk maohaigele härra Hansenile liig hapu? Faktid puuduvad.
Moosikeetjate motiveerimiseks olgu lisatud, et sel aastal oleme moosikonkursile kampa saanud AS Põltsamaa Felixi. Kui kõik läheb nii hästi, nagu me tahaksime, siis võiks 2013. aastal osta A.H. Tammsaare lemmikmoosi, mis keedetud tänapäevase retsepti järgi.
Aitäh Felix'ile meiega kaasa mõtlemast!
Ja MAHEVAHETUS tuleb ka. Ikka 2. oktoobril. Kell 12 hakkab ja 15ni kestab. Ehk siis samal ajal moosikonkursiga. Eelmisel aastal vahetati näiteks puuvilju, hoidiseid (seened, kurgid, suvikõrvits jpm) ravimtaimi, mett, mahla, moosi ja muudki.
Sügisene ekskursiooniralli on ka alanud ja palume ikka endast teada anda kui olete suurema grupiga tulemas. Et ei juhtuks nii nagu ükspäev juhtus, kus broneeritud ekskursioone polnud võimalik kvaliteetselt läbi viia, sest ühe kooli õpetajad viisid ette teatamata ja iseseisvalt läbi ekskursioone oma kooli õpilastele. Kahju oli nii nendest õpilastest, aga eriti neist, kes juba kevadel meie teenused ette broneerisid.
Me oleme siin püüdnud ise mõistatada ja ka targematega konsulteerinud, aga ega me päris täpselt välja pole mõelnud, kas see peaks olema pohlamoos õuntega või õunamoos pohladega. Pohlade seedimist soodustav toime on teada, aga lihtsalt pohlamoos oli ehk maohaigele härra Hansenile liig hapu? Faktid puuduvad.
Moosikeetjate motiveerimiseks olgu lisatud, et sel aastal oleme moosikonkursile kampa saanud AS Põltsamaa Felixi. Kui kõik läheb nii hästi, nagu me tahaksime, siis võiks 2013. aastal osta A.H. Tammsaare lemmikmoosi, mis keedetud tänapäevase retsepti järgi.
Aitäh Felix'ile meiega kaasa mõtlemast!
Ja MAHEVAHETUS tuleb ka. Ikka 2. oktoobril. Kell 12 hakkab ja 15ni kestab. Ehk siis samal ajal moosikonkursiga. Eelmisel aastal vahetati näiteks puuvilju, hoidiseid (seened, kurgid, suvikõrvits jpm) ravimtaimi, mett, mahla, moosi ja muudki.
Mullu pärtlipäeval alguse saanud ettevõtmise käigus saab vahetada hoidiseid, aia-ja metsa-ande ning põllusaadusi. Igaüks võib tuua kohale oma magusaid ja soolaseid hoidised ning neid teistega vahetada. Vahetuses osalevad hoidised peavad olema arusaadavate siltidega, kus on kirjas nii hoidise koostis kui ka valmimisaeg. Vahetusse minevaid saadusi peab olema vahetaja soovi korral võimalik kaaluda ning pakendada.
Kes toovad konkursile moosi või kohale vahetuskaupa, need saavad meie mohklipäevahõngulistel tegemistel osaleda tasuta, teistel on võimalus saada pileti (ja hää kraami võrra) rikkamaks.Sügisene ekskursiooniralli on ka alanud ja palume ikka endast teada anda kui olete suurema grupiga tulemas. Et ei juhtuks nii nagu ükspäev juhtus, kus broneeritud ekskursioone polnud võimalik kvaliteetselt läbi viia, sest ühe kooli õpetajad viisid ette teatamata ja iseseisvalt läbi ekskursioone oma kooli õpilastele. Kahju oli nii nendest õpilastest, aga eriti neist, kes juba kevadel meie teenused ette broneerisid.
laupäev, 27. august 2011
Taevas Vargamäe kohal
Augustikuu kaheksateistkümnes õhtu oli maagiline. Maagiliselt ilus. Postituse pilt on ainult üks kümnetest, mis tol õhtul tehti. Mõned said pildialbumisse kataloogi Võrgutav Vargamäe. Minge kiigake kindlasti. Jah, me lubame neid kasutada, aga ainult viidates autorile.
Eraldi albumis on üleval ka Võistutantsimise pilte, teiste seas on ka pilt auhinnast nimega Rändav Pastel, samuti osalenud rühmadest, publikust, žüriist ja vähemalt üks Untsakas on ka pildile jäänud.
Järgmisel nädalal läheb ilmselt ralliks - ekskursioonide kirja panemise ralliks. Sellega on nagu ikka - varasematele broneerijatele soovitud aeg. Arvestage siis ikka ekskursioonile poolteist tundi. Julgustame ka kõiki klõpsama teemat Koolipäev muuseumis. Rõhutan siinkohal veel kord, et tunniplaanis olevad tunnid valmistatakse ette muuseumis ja tundi annavad muuseumitöötajad, seega õpetaja(te)l on ainult kaasa tulemise rõõm. Kool ning õpilased saavad aga transpordi võrra vähemalt õueõppetunnid soodsamalt.
Moosikeetjatel aga soovitame pohlale minna, sest käesoleva aasta konkurss Tammsaare Moos 2011 läheneb - see on siis 2. oktoobril ja sel korral on korraldustoimkonda kaasatud ka Põltsamaa Felix. Täpsemalt konkursist aga juba septembri alguses. Tuletame siis meelde, et kirjanikuhärra lemmikmoos oli õuna-pohlamoos, mida ta ka ise keetis, aga mille retsepti (sh õunte-pohlade suhet) pole säilinud. Parim moos selgub rahvahääletuse tulemusena.
Samal päeval toimub ka Mahevahetus, kus saab siis aiasaadusi-hoidiseid omavahel vahetada. Seega aia-, põllu-ja metsasaadused purki ning 2. oktoobril Vargamäele!
Et mihklipäevast ainult söömapidu ei kujuneks, siis pakume teile kuulamiseks-vaatamiseks ka Albu valla tublisid kodu-uurijaid, kes samal päeval oma töid ette kannavad.
esmaspäev, 22. august 2011
Palju tantsurõõmu
On asju, mida ei saa ega tohigi rahasse ümber arvutada, sest neid ei saa raha eest osta.
Jah, kuigi jaapani pulmades on palgalised sugulased ja muud säärast, aga Vargamäe Võistutantsimisel olid emotsioonid ausad. Oli siirast rõõmu, oli üllatust, võib-olla pisut pettumust, kui žürii antud punktid ei olnud ootuspärased, aga neid südamlikke tänusõnu, mida te korraldajatele ütlesite, ei unusta me kunagi. See annab jõudu ja paneb unustama takistusi, mida kogesime üritust ette valmistades.
Aitäh, teile, maailma esimesel Vargamäe Võistutantsimisel oma tantse esitanud rühmad:
Koigi-Sargvere "Vallatsi"
"Kindakiri" ja "Juhukse" Tallinnast, Albu "Kakerdaja" ja "Tuurit-Tuurit" Pärnumaalt!
Aitäh, "Untsakad"!
Aitäh ka publiku sellele osale, kes korraldajaid austasid ja pileti ostsid. Oli ka neid, kes korduvat meeldetuletust ei kuulnud või seda lihtsalt eirasid.
Olgu veelkord öeldud, et ürituse korraldaja oli A.H. Tammsaare muuseum Vargamäel, kes tegi koostööd Albu vallaga, mis võimaldas tantsijatel (nii Vargamäe Võistutantsimisel kui ka TeateTantsul osalejatele) vaadata etendust "Vargamäe voonake" soodushinnaga. Jällegi suur tänu!
Me tegime ka koostööd TeateTantsu meeskonnaga, kuid Vargamäe Võistutantsimine oli siiski eraldi üritus. Tegime koostööd just selles osas, et inimesed saaksid n-ö "kolm kärbest ühe hoobiga" ja säästaksid seega transpordilt. Korraldajate jaoks oli kummaline kuulda ka väiteid, et "me ei tulnud simmanile, me tulime ainult eeskava vaatama". Me ei tea ühtki pidu, kus müüdaks eraldi pileteid eeskavale ja ansamblile...
Täname ka ettevõtteid, kes meie soovidele kiirelt reageerisid ja tegid sellega võimalikuks ürituse toimumise.
Võrdse rahalise panuse ürituse eelarvesse andsid HMN, Kultuurkapitali Järvamaa ekspertgrupp ja kohalik ettevõte Tammsaare OÜ. Suur tänu!
Korraldajate eriline tänu aga järgmistele inimestele - meie suurtele abilistele: Kaupo, Jaak, Meelis, Leho, Imre, Triin, Mirjam, Malle - ilma teieta oleks olnud võimatu!
Suur tänu ka Sulle, Tiit! Sinu juhitud õhtu oli sujuv, meeldivalt meeldjääv ja huumor sõbralik!
Ja minu idee oleks jäänudki ideeks, kui Aune ja Siiri poleks seda toetanud ja ellu viia aidanud.
Pildid üritusest ilmuvad varsti ka meie veebialbumisse - hoidke silma peal!
Tulemustest siis nii palju, et I Vargamäe Võistutantsimise võitis ja Rändava Pastla haldajaks sai Pärnumaa rühm Tuurit-tuurit, kes žürii hinnangu järel oli küll II kohal, kuid võitis ülekaalukalt publiku hääletuse ja sellega ka kogu võistluse. Lisaks said nad Untsakate eripreemia, milleks oli 2 nädalat "vana" plaat.
Žüriis olid sel korral rahvatantsujuht ja tantsulooja Ülle Jääger, Peetri naisrühma tantsija Külli Majori ja Untsakas Margus Põldsepp. Iga žürii liige hindas esitust vahetult pärast tantsu ning pärast kõikide tantsude nägemist andis hinde 10-punkti süsteemis. Seega oli võimalik maksimaalselt saada žüriilt 30 punkti. Seejärel sai publik oma sõna öelda - enim publikult hääli saanud rühm sai juurde 30 punkti, seejärel 20 ja kolmanda publiku häälte arvuga rühm 10 punkti. Kusjuures publiku arvamus mõnevõrra erines - žüriilt enim punkte saanud Vallatsi oli publikuhääletusel Juhuksega üsna võrdne. Samamoodi oli täpselt võrdselt hääli Kindakirjal ja Kakerdajal.
Tantsud olid meie arvates kõik suurepärased ja ausalt öeldes mina ei oskagi öelda, kuidas žürii nii suured punktivahed suutis tekitada. Aga võib-olla oli nende eesmärk hoopis motiveerida rahvast oma lemmikut valima? Nii-öelda intriigi tekitada! Igal juhul hääletas oma lemmiku poolt ligi 150 inimest.
Meie üritust jõudis külastama-kajastama ka TeateTantsu meeskond eesotsas idee autori Kalev Järvelaga. Väike videolõikki sai üles võetud! Aitäh ka ERRSile ürituse kajastamise eest teie kodulehel! Sügisel saame ehk kokku ja mõtleme järgmise aasta peale, sest osalenud tantsurühmad avaldasid soovi tagasi tulla - pealegi on meil ju Rändav Pastel, mis on otsaga Pärnumaal ja tahab järgmisel aastal jälle rännata! Läheb teine muidu kopitama, nagu Aune oma kõnes ütles.
Järgmiste kohtumisteni!
P.S Kellel on veel vahvaid pilte, siis saatke kas lingid või pildid aadressile programmid(ätt) albu.ee
Jah, kuigi jaapani pulmades on palgalised sugulased ja muud säärast, aga Vargamäe Võistutantsimisel olid emotsioonid ausad. Oli siirast rõõmu, oli üllatust, võib-olla pisut pettumust, kui žürii antud punktid ei olnud ootuspärased, aga neid südamlikke tänusõnu, mida te korraldajatele ütlesite, ei unusta me kunagi. See annab jõudu ja paneb unustama takistusi, mida kogesime üritust ette valmistades.
Aitäh, teile, maailma esimesel Vargamäe Võistutantsimisel oma tantse esitanud rühmad:
Koigi-Sargvere "Vallatsi"
"Kindakiri" ja "Juhukse" Tallinnast, Albu "Kakerdaja" ja "Tuurit-Tuurit" Pärnumaalt!
Aitäh, "Untsakad"!
Aitäh ka publiku sellele osale, kes korraldajaid austasid ja pileti ostsid. Oli ka neid, kes korduvat meeldetuletust ei kuulnud või seda lihtsalt eirasid.
Olgu veelkord öeldud, et ürituse korraldaja oli A.H. Tammsaare muuseum Vargamäel, kes tegi koostööd Albu vallaga, mis võimaldas tantsijatel (nii Vargamäe Võistutantsimisel kui ka TeateTantsul osalejatele) vaadata etendust "Vargamäe voonake" soodushinnaga. Jällegi suur tänu!
Me tegime ka koostööd TeateTantsu meeskonnaga, kuid Vargamäe Võistutantsimine oli siiski eraldi üritus. Tegime koostööd just selles osas, et inimesed saaksid n-ö "kolm kärbest ühe hoobiga" ja säästaksid seega transpordilt. Korraldajate jaoks oli kummaline kuulda ka väiteid, et "me ei tulnud simmanile, me tulime ainult eeskava vaatama". Me ei tea ühtki pidu, kus müüdaks eraldi pileteid eeskavale ja ansamblile...
Täname ka ettevõtteid, kes meie soovidele kiirelt reageerisid ja tegid sellega võimalikuks ürituse toimumise.
Võrdse rahalise panuse ürituse eelarvesse andsid HMN, Kultuurkapitali Järvamaa ekspertgrupp ja kohalik ettevõte Tammsaare OÜ. Suur tänu!
Korraldajate eriline tänu aga järgmistele inimestele - meie suurtele abilistele: Kaupo, Jaak, Meelis, Leho, Imre, Triin, Mirjam, Malle - ilma teieta oleks olnud võimatu!
Suur tänu ka Sulle, Tiit! Sinu juhitud õhtu oli sujuv, meeldivalt meeldjääv ja huumor sõbralik!
Ja minu idee oleks jäänudki ideeks, kui Aune ja Siiri poleks seda toetanud ja ellu viia aidanud.
Pildid üritusest ilmuvad varsti ka meie veebialbumisse - hoidke silma peal!
Tulemustest siis nii palju, et I Vargamäe Võistutantsimise võitis ja Rändava Pastla haldajaks sai Pärnumaa rühm Tuurit-tuurit, kes žürii hinnangu järel oli küll II kohal, kuid võitis ülekaalukalt publiku hääletuse ja sellega ka kogu võistluse. Lisaks said nad Untsakate eripreemia, milleks oli 2 nädalat "vana" plaat.
Žüriis olid sel korral rahvatantsujuht ja tantsulooja Ülle Jääger, Peetri naisrühma tantsija Külli Majori ja Untsakas Margus Põldsepp. Iga žürii liige hindas esitust vahetult pärast tantsu ning pärast kõikide tantsude nägemist andis hinde 10-punkti süsteemis. Seega oli võimalik maksimaalselt saada žüriilt 30 punkti. Seejärel sai publik oma sõna öelda - enim publikult hääli saanud rühm sai juurde 30 punkti, seejärel 20 ja kolmanda publiku häälte arvuga rühm 10 punkti. Kusjuures publiku arvamus mõnevõrra erines - žüriilt enim punkte saanud Vallatsi oli publikuhääletusel Juhuksega üsna võrdne. Samamoodi oli täpselt võrdselt hääli Kindakirjal ja Kakerdajal.
Tantsud olid meie arvates kõik suurepärased ja ausalt öeldes mina ei oskagi öelda, kuidas žürii nii suured punktivahed suutis tekitada. Aga võib-olla oli nende eesmärk hoopis motiveerida rahvast oma lemmikut valima? Nii-öelda intriigi tekitada! Igal juhul hääletas oma lemmiku poolt ligi 150 inimest.
Meie üritust jõudis külastama-kajastama ka TeateTantsu meeskond eesotsas idee autori Kalev Järvelaga. Väike videolõikki sai üles võetud! Aitäh ka ERRSile ürituse kajastamise eest teie kodulehel! Sügisel saame ehk kokku ja mõtleme järgmise aasta peale, sest osalenud tantsurühmad avaldasid soovi tagasi tulla - pealegi on meil ju Rändav Pastel, mis on otsaga Pärnumaal ja tahab järgmisel aastal jälle rännata! Läheb teine muidu kopitama, nagu Aune oma kõnes ütles.
Järgmiste kohtumisteni!
P.S Kellel on veel vahvaid pilte, siis saatke kas lingid või pildid aadressile programmid(ätt) albu.ee
pühapäev, 14. august 2011
"Ega me muuseumisse tulegi. Me niisama vaatame."
Seekordne postituse pealkiri on jällegi elust enesest ja võtab kokku meie suure mure. Sõidavad inimesed autoga parklasse, kiiguvad Kultuurihiies, peavad seal piknikku, käivad seiklusrajal, kasutavad tualette, jalutavad õuelt läbi, turnivad loomade seljas ja kuulavad selgitusi muusuemi kohta ja - lahkuvad piletit ostmata. Lausa põgenevad mõnikord. Oleks siis, et pileti hind on teab, mis hirmutav - 1.60 ehk vanas rahas 25 krooni. Õpilastele ja eakatele veelgi soodsam - 1 euro.
Meie arvame, et asi on suhtumises. Tahaks väga teada, kas need inimesed tellivad kohvikus prae ja loobuvad maksmast, sest ega "me ei tervet praadi ei tahagi, me ainult maitseme" või lähevad enne vabaõhukontserdi algust 1 aega kohale ja teatavad korraldajatele, et ega nad ei tulnudki kontserdile, vaid lihtsalt jalutavad ja ajavad sõpradega juttu.
Üsna sagedasti on olnud ka selliseid olukordi, kus sõidetakse kohale tund aega enne avamisaega ja lahkutakse siis, kui töötaja saabub (et ikka ei peaks maksma) või vastupidi - autod saabuvad parklasse pool tundi pärast sulgemisaega, lootuses, et muuseumitöötaja(d) on lahkunud.
Me mõistame, et masu on jätnud inimeste sissetulekutesse augu, aga tasuta asju ei ole olemas - keegi kuskil maksab selle eest. Meil ei ole võimalik pakkuda teile arhailisi Vargamäe vaateid, investeerida karjaaedade remonti või uutesse tualettidesse, niita Kultuurihiit - korrastada seiklusrada või pakkuda uusi teenuseid, kui meile ei teki omaosalust, et taotleda projektidest selleks raha. Iga pileti ostnud inimene toetab otseselt muuseumi tegevust, toetab ja tagab selle, et me võiksime seda kõike pakkuda ka järgmisel ja ülejärgmisel korral. Ühtlasi annate pileti ostuga justkui märku,et teile meeldib siin.
Seda arusaamatumad on olukorrad, kus piletiostust põiklevad seltskonnad teatavad solvunult, et "nad on korduvalt siin tasuta käinud ajal, kui muuseum on suletud".
Me mõistame, et Vargamäe on nii tuntud, et paljude jaoks on enesestmõistetavad nii korras väljamägi ja õueala. Paraku ei tule see niisama.
Me oleme mõelnud, kuidas selliseid olukordi vältida - kuidas teha inimestele juba parklas selgeks, et muuseumi pilet on see, mis annab õiguse viibida nii välisterritooriumil kui sa hoonetes sees. Meil on olemas seal muuseumi kaart, kus on kirjas, mis kuskil asub, meil on juures piletite hinnad. Mida veel peaksime tegema?
Neile, kes hakkavad rääkima, et "kui palju selliseid inimesi ikka on", vastan, et ikka on. Ainuüksi sel suvel - alates mai keskpaigast kuni praeguseni, on neid olnud rohkem kui 30. Lisaks veel need, kellega me isiklikult ei kohtu, kes "hiilivad" muuseumisse enne või pärast sulgemisaega.
Meile tõesti ei meeldi, kui asjad lähevad inetuks ja peame parkimisplatsile järele jooksma piletiraha küsima ja selgitama, miks ma küsin piletit selle eest, et kasutati tualette ja muid muuseumi pakutud teenuseid, mis on saadaval väliterritooriumil, olgu selleks siis meie uusim kirjanike karikatuuride näitus või Kiigeplats, kus on tore kiikuda ja piknikku pidada. Meile ausalt ei meeldi seda teha, aga me usume, et need inimesed ei oleks siia tulnud, kui tualetid oleksid mustad, haisvad, neis poleks paberit, ohakad oleksid õuel rinnuni ning hooned lagunenud.
Ühtlasi täname kõiki neid sadu ja tuhandeid inimesi, kes on piletiostuga meie tööd tunnustanud!
Meie arvame, et asi on suhtumises. Tahaks väga teada, kas need inimesed tellivad kohvikus prae ja loobuvad maksmast, sest ega "me ei tervet praadi ei tahagi, me ainult maitseme" või lähevad enne vabaõhukontserdi algust 1 aega kohale ja teatavad korraldajatele, et ega nad ei tulnudki kontserdile, vaid lihtsalt jalutavad ja ajavad sõpradega juttu.
Üsna sagedasti on olnud ka selliseid olukordi, kus sõidetakse kohale tund aega enne avamisaega ja lahkutakse siis, kui töötaja saabub (et ikka ei peaks maksma) või vastupidi - autod saabuvad parklasse pool tundi pärast sulgemisaega, lootuses, et muuseumitöötaja(d) on lahkunud.
Me mõistame, et masu on jätnud inimeste sissetulekutesse augu, aga tasuta asju ei ole olemas - keegi kuskil maksab selle eest. Meil ei ole võimalik pakkuda teile arhailisi Vargamäe vaateid, investeerida karjaaedade remonti või uutesse tualettidesse, niita Kultuurihiit - korrastada seiklusrada või pakkuda uusi teenuseid, kui meile ei teki omaosalust, et taotleda projektidest selleks raha. Iga pileti ostnud inimene toetab otseselt muuseumi tegevust, toetab ja tagab selle, et me võiksime seda kõike pakkuda ka järgmisel ja ülejärgmisel korral. Ühtlasi annate pileti ostuga justkui märku,et teile meeldib siin.
Seda arusaamatumad on olukorrad, kus piletiostust põiklevad seltskonnad teatavad solvunult, et "nad on korduvalt siin tasuta käinud ajal, kui muuseum on suletud".
Me mõistame, et Vargamäe on nii tuntud, et paljude jaoks on enesestmõistetavad nii korras väljamägi ja õueala. Paraku ei tule see niisama.
Me oleme mõelnud, kuidas selliseid olukordi vältida - kuidas teha inimestele juba parklas selgeks, et muuseumi pilet on see, mis annab õiguse viibida nii välisterritooriumil kui sa hoonetes sees. Meil on olemas seal muuseumi kaart, kus on kirjas, mis kuskil asub, meil on juures piletite hinnad. Mida veel peaksime tegema?
Neile, kes hakkavad rääkima, et "kui palju selliseid inimesi ikka on", vastan, et ikka on. Ainuüksi sel suvel - alates mai keskpaigast kuni praeguseni, on neid olnud rohkem kui 30. Lisaks veel need, kellega me isiklikult ei kohtu, kes "hiilivad" muuseumisse enne või pärast sulgemisaega.
Meile tõesti ei meeldi, kui asjad lähevad inetuks ja peame parkimisplatsile järele jooksma piletiraha küsima ja selgitama, miks ma küsin piletit selle eest, et kasutati tualette ja muid muuseumi pakutud teenuseid, mis on saadaval väliterritooriumil, olgu selleks siis meie uusim kirjanike karikatuuride näitus või Kiigeplats, kus on tore kiikuda ja piknikku pidada. Meile ausalt ei meeldi seda teha, aga me usume, et need inimesed ei oleks siia tulnud, kui tualetid oleksid mustad, haisvad, neis poleks paberit, ohakad oleksid õuel rinnuni ning hooned lagunenud.
Ühtlasi täname kõiki neid sadu ja tuhandeid inimesi, kes on piletiostuga meie tööd tunnustanud!
neljapäev, 4. august 2011
Häid lambaid...
Sellist plakatit tasub hakata otsima kuulutusetulpadelt. 
Need ligi 30 inimest, kes on juba 20. augustiks ostnud etendusele Vargamäe voonake pileti, võtku aga teadmiseks, et etendus algab samal õhtul kell 17.00 (mitte kell 19.00 nagu vahepeal maha öeldi ja kirja pandi).
Kes aga veel kahtleb, kas tulla vaatama või mitte, siis annan paar linki, kus etenduse kohta muljetatakse.
Danzumees annab etendusele oma veebilogis hindeks 4+.
Postimehes arvustab etendust Heili Sibrits ja Olev Kenk ERRist tegi ka väga ilusa loo.
Arvustusi on ilmunud ka Äripäevas ning Vikerraadio Uudis+ saates edastas esmaspäeval oma 2. tunnis muljeid ja intervjuusid tegijatega Piret Rist. Sedagi lõiku saate järelkuulata. Aga kes guugeldada ei viitsi, siis lingi ühe postitusega panen veel siia - see oli üks esimesi arvustusi, mis ilmus.
Aitäh kõigile, kes on juba vaatamas käinud. Teisi julgustan tulema. Need, kes on Tõde ja Õigust lugenud ja teavad üht-teist ka Tammsaare enda kohta, neile annab etendus edasi ühe loo, aga neile, kes suurt midagi ei tea, neile ilmselt hoopis teistsuguse.
Mõtlevale inimesele on see etendus küll. Seega - need, kes tulevad otsima janti või laipu laval, need ilmselt pettuvad.
Natuke sarnane mullusega - selleks, et kõikidele trikkidele ja märkidele pihta saada, peab etendust mitu korda vaatama. Või siis lugema erinevate inimeste nägemusi.
Tundub, et Piret Ristil võib isegi õigus olla, kui ta nimetas Tammsaaret Eesti da Vinci koodiks. Arvestades selle tohutuid tõlgendamisvõimalusi, mis aitavad klassikat hoida elavana.
Mulle tõesti meeldis. Vaatasin kell 14 päeval alanud läbimängu. Oli palav, päike paistis näkku ja tuult ei olnud. Aga mul ei tulnud kordagi mõttesse, et ei suuda/taha/viitsi. Põnev oli. Iga tegelase lavale tulekuga omandasid eelmisel korral antud märgid ja ütlused uue tähenduse, omandasid sügavama mõtte. Näiteks see, et armastusel on nimi, aga kannatus kolab nimetuna mööda maailma ringi. Kes on näinud, saavad aru.
Need ligi 30 inimest, kes on juba 20. augustiks ostnud etendusele Vargamäe voonake pileti, võtku aga teadmiseks, et etendus algab samal õhtul kell 17.00 (mitte kell 19.00 nagu vahepeal maha öeldi ja kirja pandi).
Kes aga veel kahtleb, kas tulla vaatama või mitte, siis annan paar linki, kus etenduse kohta muljetatakse.
Danzumees annab etendusele oma veebilogis hindeks 4+.
Postimehes arvustab etendust Heili Sibrits ja Olev Kenk ERRist tegi ka väga ilusa loo.
Arvustusi on ilmunud ka Äripäevas ning Vikerraadio Uudis+ saates edastas esmaspäeval oma 2. tunnis muljeid ja intervjuusid tegijatega Piret Rist. Sedagi lõiku saate järelkuulata. Aga kes guugeldada ei viitsi, siis lingi ühe postitusega panen veel siia - see oli üks esimesi arvustusi, mis ilmus.
Aitäh kõigile, kes on juba vaatamas käinud. Teisi julgustan tulema. Need, kes on Tõde ja Õigust lugenud ja teavad üht-teist ka Tammsaare enda kohta, neile annab etendus edasi ühe loo, aga neile, kes suurt midagi ei tea, neile ilmselt hoopis teistsuguse.
Mõtlevale inimesele on see etendus küll. Seega - need, kes tulevad otsima janti või laipu laval, need ilmselt pettuvad.
Natuke sarnane mullusega - selleks, et kõikidele trikkidele ja märkidele pihta saada, peab etendust mitu korda vaatama. Või siis lugema erinevate inimeste nägemusi.
Tundub, et Piret Ristil võib isegi õigus olla, kui ta nimetas Tammsaaret Eesti da Vinci koodiks. Arvestades selle tohutuid tõlgendamisvõimalusi, mis aitavad klassikat hoida elavana.
Mulle tõesti meeldis. Vaatasin kell 14 päeval alanud läbimängu. Oli palav, päike paistis näkku ja tuult ei olnud. Aga mul ei tulnud kordagi mõttesse, et ei suuda/taha/viitsi. Põnev oli. Iga tegelase lavale tulekuga omandasid eelmisel korral antud märgid ja ütlused uue tähenduse, omandasid sügavama mõtte. Näiteks see, et armastusel on nimi, aga kannatus kolab nimetuna mööda maailma ringi. Kes on näinud, saavad aru.
teisipäev, 2. august 2011
Avastades Vargamäed ehk innovaatiline arhailisus
Just sellise pealkirjaga tekst ilmus meist suvise Reisimaailma numbris. Me arvame, et see oli üks ilus tekst, mille me kokku kirjutasime. Pisut kohendatud (loe: kaasajastatud versioon) saab nüüd siia ka üles. Hääd lugemist! Ühtlasi täname kõiki, kes meie uusima näituse kajastamiseks ruumi leidsid!
A.H. Tammsaare muuseum Vargamäel on õige paik neile, kes on oma ringreisides muuseumeid seni vältinud, sest „muuseum on ju üks lõpmatult igav paik“ ning lõbus ei saa seal küll kuidagi olla. Vargamäel polegi nagu päris muuseum, pigem on see külastuskeskus, kus vana aja lugu ja kirjanduslikud aarded, mille Anton Hansen Tammsaare on eestlastele pärandanud, on sõna otseses mõttes muudetud käega katsutavateks.
Käega katsutavad teadmised
Kirjanduslikud aarded muutusid käega katsutavaks alates 2009. aasta septembrist, kui muuseumis valmis EASi toel uus püsiekspositsioon ning karjatallist sai moodne õppekeskus. Vana aja lugu muutub käega katsutavaks ekskursiooni käigus, kus igal soovijal võimalik näiteks kaelkookudega kõndida. Rõhk on mängulisel, läbi isikliku kogemuse toimuval õppel. Olemas on lausa tunniplaan õueõppeks kooliastmete kaupa, võimaldamaks veeta tervet koolipäeva muuseumis. Selles, et loodusaineid õues õpitakse, pole uut enam midagi, aga et ka matemaatikat ja ajalugu õues õpitakse, pole veel eriti levinud. Vargamäel on selleks nii võimalused kui ka vahendid. Eelkooliealistelegi on mõeldud ning muuseumirahvas on aldis pakkuma paindlikke lahendusi nii isiklike ürituste korraldamiseks kui ka lihtsalt läbisõidul olijatele, kelle jaoks Vargamäe vaid üks kild päevas.
Lapsepõlve muretud mängud
Seda, et kõigis meis on alles lapselikku lustimis-ja seiklushimu, näeb ja kogeb Eesti esimesel kirjanduslikul seiklusrajal, mis kannab nime „Karjapoisi kombel üle kraavide“. Madalseiklusraja kõik 13 elementi on inspireeritud A.H. Tammsaare lapsepõlvest ja romaani „Tõde ja Õigus“ I osast. Sel rajal viiakse koos juhendajatega läbi meeskonnatöökoolitusi kõigile, kes tunnevad, et tahaksid natuke paremini teineteisest aru saada – olgu need siis klassid, koolid, töökollektiivid või perekonnad-sõpruskonnad. Terve raja korrektseks läbimiseks kulub 4-5 tundi. Ka tühja kõhu või öömaja puudumise pärast pole vaja väga muretseda – piisab sellekohase soovi eelnevast mainimisest ning toit tellitakse kohale ja antakse juhiseid, kuhu väsinud rändur võiks ööbima minna. Söömiseks-magamiseks ei pea kaugele sõitma – teenusepakkujaid jätkub ka Albu valda. Kes soovib konkreetset paketti ega leia seda muuseumi koduleheküljel olemasolevate hulgast, siis soovide täpsustamisel see pakett või programm valmib. Nii on sündinud ja käiku läinud mitu sünnipäevaprogrammi ja läbi viidud ettevõtete ühisüritusi suvel ja talvel.
Teatrit, tantsu ja tralli
Kes aga suviseid suursündmusi mööda käib, siis neid jätkub ka Vargamäele ning igale maitsele. Neile, kes planeerivad suveteatri külastust, on Vargamäel juulis ja augustis lausa kaks etendust. Rahvatantsu-ja –muusikasõpradele on aga 20. august tõeline pidupäev – toimub täiskasvanute segarühmadele võistutantsimine, millele järgneb simman, kus koos ansambli Untsakad saatel saab jalad soojaks tantsida igaüks, et minna ja osaleda TeateTantsul, mis samal ööl Albu valda läbib. Sügisel - mihklipäeva tähistamise raames, on aga taas tulemas Tammsaare moosikonkurss ning novembri alguses tähistame raamatu "Tõde ja Õigus" esmailmumise 85. aastapäeva ühe korraliku kirjandi kirjutamise konkursiga gümnasistidele. Septembrini on aga kõigil võimalus esitada oma nägemus sellest, millised võiksid olla Tõe ja Õiguse illustratsioonid. (Konkursi tingumused on üleval nii muuseumi koduleheküljel kui ka veebilogi märtsikuu postituses.)
Ajal, mil Lõuna-Eesti ja Lääne-Eesti koos saartega on suvisel ajal ülerahvastatud ning sõit sinna võib võtta mitu tundi, on paras võtta rohkem aega iseendale ning jätta vähem aega auto-või bussisõidule ning jääda Järvamaale.
kolmapäev, 27. juuli 2011
Kaitsealused kirjanikud
Hommikul saime tublide meeste abiga üles järjekordse näituse: "Eesti kirjanikud karikatuuris." Põhimõtteliselt nägi selle näituse üles panek välja nõnda, et kaks meest rippusid kangi otsas jalad õhus ja kaks naist kõigutasid kirjanikke. Ja mehi. Uskumatu küll, aga erilised pujäänid Vargamäe mulda vajutamisel olid Tammsaare ise ja Koidula. Nendega oli lausa tükk tegemist.
Teatrikülastajad näevad näitust teatripileti raha eest, teistel tuleb lunastada muuseumi pilet.
Etenduse "Vargamäe voonake" külastajatele teadmiseks, et kohvikuid on lausa kaks - Kultuurihiies ja parkla kõrval asuvas Toidutares. Samas kohas on ka tualetid.
Aga näitusest siis pildikesi ka. Albumis nagu ikka. Lehekülje allosas, nagu tavaliselt. Klõpsa julgesti.
Teatrikülastajad näevad näitust teatripileti raha eest, teistel tuleb lunastada muuseumi pilet.
Etenduse "Vargamäe voonake" külastajatele teadmiseks, et kohvikuid on lausa kaks - Kultuurihiies ja parkla kõrval asuvas Toidutares. Samas kohas on ka tualetid.
Aga näitusest siis pildikesi ka. Albumis nagu ikka. Lehekülje allosas, nagu tavaliselt. Klõpsa julgesti.
teisipäev, 19. juuli 2011
TULE VARGAMÄELE TEATRISSE
Juuli algusest saadik on käinud saunikute hoonete juures usin tegutsemine. Vahel kostavad hõiked üles tare juurde ära. Töö käib uue suveetenduse kallal, Urmas Lennuk on koos oma meeskonnaga lavastamas etendust "Vargamäe voonake". Mul on õnnestunud esimesed stseenid ära näha. Tõotab tulla huvitav ja mõtlema panev lugu - taas omanäoline vaatenurk Tõele ja õigusele ning Tammsaarele endale. Seda lihtsalt tuleb oma silmaga näha ja oma kõrvaga kuulda.
neljapäev, 30. juuni 2011
Värskelt niidetud murulõhnaline Vargamäe
Värskelt niidetud muru lõhnab tänasest ilmselt teistmoodi. Vähemalt uskuma peab. Tänu JAPile ja LEADER programmile (aitäh-aitäh) on meil muuseumil nüüdsest murutraktor ja uus trimmer ka. Täna käisime kõik kordamööda ka nendega jalutamas. Selle pildi peal on roolis ainus töötaja, kel pole autojuhilube. :) Seega niitmistöid saab ellu viia nüüdsest operatiivsemalt.
Mis laata puutub, siis ilmselt on kõik murelikult ilmateadet kuulanud. Osaliselt vihmakartuses, teisalt kuumapelguses. Me oleme teie muredele mõelnud ja laat saab toimuma varjulises kultuurihiies. Tänase seisuga on 30 kauplejat end üles andnud. Piimatooteid ei ole, sest sellise sooja ja äikesega on sellise kauba säilitamine üsna keeruline. Nojah - jäätist on. See ka ju piimatoode...
Olgu siinkohal need ka ära toodud valdkondade kaupa - nii nagu leiate need laada alalt.
TOIDUKAUBAD:
Andrus Liba - värske köögivili ja marjad
Urmas Sein - värske köögivili, marjad
Toidubuss - rahvapärane toit
Kadri Uusoja - mesi ja meetooted
Vilve Väikeköök - küpsetised, leivad
Albu Toiduait - toitlustus, jäätis
Riina Muug - rahvapärane toit, jäätis
Henari Reinbach - maasikad
Vesta Suuster - Saaremaa leib ja käsitöö
KÄSITÖÖ
OÜ Marit - linased tooted ja kudumid
Vally Selberg - liivast, kivist ja "meresaadustest" esemed
Külli Ruus ja Pille Palu - kaltsu-ja trikoovaibad
OÜ Union Brand - linikud
MTÜ Disain 360´- käsitööehted
MTÜ Think - puuetega inimeste käsitöö
Tooma Kaup OÜ - kudumid väikelastele
Heli Raag - kudumid ja heegeldus, ehted
Mariel Tammik- kaltsunukud, käsitööseebid, vilditud tooted
Paul Urbanus -puitmööbel, aia-ja lastemööbel
Anne Einard - puitkäsitöö
OÜ Kivatoode - täispuitmööbel
Uueauna talu - tekstiil ja puitkäsitöö
Kirevere Mulk OÜ - linane käsitöö
Kaalepi külatuba - käsitööehted
Reet Elvet - suvemütsid, riidest kotid
Anne Heinaste - mänguasjad
Ants Tamm - jahu, jahutooted
Ivo Metsjärv - lambavill, villatooted
Meistrite õpitubades saab proovida valmistada käsitööehteid, liivast, kividest ja "meresaadustest" esemeid valmistada, kasevihtu teha. Loodame ka, et kokkulepped peavad ning kohale saab tulla meister, kes õpetab ja laseb proovida karjaaedade sidumist.
Need, kes igatsevad taga heinaaega, siis nende jaoks on jäetud meil üks riba niitmata - saate proovida vikatiga niitmist. Kes terariistu pelgab, siis neil on võimalik heinategu proovida sel moel, et kaarutavad juba varem maha niidetud heina.
Seega - kulla kodumaise kauba soovijad - laupäeval kella 10st olete oodatud!
Metsmaasikad on ka juba valmis nii et nobedamad saavad suu magusaks. Viimase nädala jooksul on külastajad olnud meil väga rahvusvahelised, külalisteraamatust leiab küll saksakeelseid, küll hispaania, küll inglisekeelseid sissekandeid. Ja üks külastaja teatas, et tema on Tšiilist. Ameerika eestlased käisid ka ja neile väga meeldis võimalus käsikiviga jahu jahvatada. Seda saab meil teha laudas - ikka sellesama talutööde näituse juures. Seal saab ka endale ühe õnnetoova villatutsaka kaasa kraasida.
Ühe koleda seene leidsime ka karjatallist. Nüüd tuleb uurida, kas see on väga halb uudis (majavamm) või mitte nii halb uudis (miski palju tavalisem ja ohutum seen).
Et postitus positiivselt lõpetada, siis täname kõiki, kes külastasid meie muuseumi maikuus - aitasite püstitada viimase viie aasta maikuu külastatvuse rekordi - teid oli üle 1600!!! Varsti saame rääkida ka juunikuu statistikast.
kolmapäev, 15. juuni 2011
Vargamäe võistutantsimisest ja Eesti Meistrite Laadast
TeateTants jõuab 20. augustil Järvamaale - see on vist juba paljudel teada. Seda, et Vargamäe Võistutantsimine on selle ürituse varbasoojenduspidu, see pole ehk veel kõigile teada. Kuigi võistu tantsivad sel õhtul täiskasvanute segarühmad, kelle registreerumisaega pikendasime korralduse ajakava selguse huvides 1. augustini, siis vaatama võivad tulla kõik. Vaatama vahvat rahvatantsu, kuulama žürii kommentaare ja avaldama oma arvamust enda lemmiktantsu osas. Ja loomulikult UNTSAKAD! Nemad tantsitavad teid juba alates 21.00st õhtul. Pilet on ainult 7 eurot.
Ja nüüd meeldetuletus ühe sündmuse kohta, mis on juba üsna varsti! Praeguseks registreerunud kauplejad lubavad meile värsket köögivilja, linaseid tooteid, kudumeid, raviteesid, salve, kaltsu-ja trikoovaipu, linikuid, maitsvat toitu, käsitööehteid, väikelastele kudumeid, kaltsunukke, käsitööseepe, vilditud tooteid, kudumeid ja heegeldusi, puitmööblit ja palju muud põnevat. Kultuuriprogrammi ettevalmistus ka käib, samuti on võimalik üht-teist kohapeal ise meisterdada. Toimub ka karjaaedade ja kiviaedade õppepäev - viimasest osa võtta soovijail palume võimaluse korral endast eelnevalt teada anda.
Ja kui juba siiakanti tulla, siis vaadata ära ka etendus "Vargamäe voonake", mis tol õhtul erakorraliselt kell 17.00.
Nüüd aga lähemat infot osalevatele rühmadele:
Nüüd aga lähemat infot osalevatele rühmadele:
VARGAMÄE VÕISTUTANTSIMINE
20. august Vargamäel
Päevakava
14.00 – 16.00 Vargamäe Võistutantsimisel osalevate rühmade prooviajad
17.00-19.30 Teatrietenduse „Vargamäe voonake“ vaatamine (pilet 14 eurot)
20.00- 21.30 Vargamäe võistutantsimine ansambli Untsakad repertuaari saatel.
Osalejate toitlustamine.
21.30-00.30 Simman koos ansambliga Untsakad. Võistluse publiku lemmiku ja žürii
lemmiku välja kuulutamine.
22.42. Teatetantsijad jõuavad Harjumaa-Järvamaa piirile
~00.30 Teatetantsijad jõuavad Albusse.
Toitlustamine
Toiduraha 3 eurot inimese kohta palume kanda 1. augustiks 2011 SA A.H. Tammsaare Muuseum Vargamäel arveldusarvele Swedbank 221021552691, märgusõnaga „võistutantsimise toitlustamine rühma nimi“. Menüü sisaldab praadi, magustoitu, jooki ja leiba.
Publiku teenindamiseks on samuti toitlustajad kohapeal.
Prooviaeg
Igale rühmale on laval proovi-aega ette nähtud 10 minutit. Palun andke teada, kes millist prooviaega soovib. Kehtib põhimõte – kes ees, see mees.
Muu oluline info
Kõikidel tantsijatel-juhendajatel on soovi korral võimalik vaadata etendust „Vargamäe voonake“. Pileti hind on 14 eurot. Soovist etendust vaadata palume teada anda 1.augustiks. Simmanist osavõtt osalevatele rühmadele on tasuta. Tasuta on ka bussi või autode parkimine, samuti muuseumi külastus.
Tantsijatel on võimalik riietusruumina kasutada muuseumi laut-õppekeskust.
Palun teatage meile 1. augustiks ka esitusele tuleva loo nimi.
Soovijatel võimalik majutuda Kõrvemaa majutusasutustes, neist lähimad on RMK Simisalu Loodusmaja (2km) ja Rummussaare Puhkebaas (4 km).
Pidu toimub iga ilmaga!!! Küsimuste korral kirjutage programmid(ät)albu.ee
20. august Vargamäel
Päevakava
14.00 – 16.00 Vargamäe Võistutantsimisel osalevate rühmade prooviajad
17.00-19.30 Teatrietenduse „Vargamäe voonake“ vaatamine (pilet 14 eurot)
20.00- 21.30 Vargamäe võistutantsimine ansambli Untsakad repertuaari saatel.
Osalejate toitlustamine.
21.30-00.30 Simman koos ansambliga Untsakad. Võistluse publiku lemmiku ja žürii
lemmiku välja kuulutamine.
22.42. Teatetantsijad jõuavad Harjumaa-Järvamaa piirile
~00.30 Teatetantsijad jõuavad Albusse.
Toitlustamine
Toiduraha 3 eurot inimese kohta palume kanda 1. augustiks 2011 SA A.H. Tammsaare Muuseum Vargamäel arveldusarvele Swedbank 221021552691, märgusõnaga „võistutantsimise toitlustamine rühma nimi“. Menüü sisaldab praadi, magustoitu, jooki ja leiba.
Publiku teenindamiseks on samuti toitlustajad kohapeal.
Prooviaeg
Igale rühmale on laval proovi-aega ette nähtud 10 minutit. Palun andke teada, kes millist prooviaega soovib. Kehtib põhimõte – kes ees, see mees.
Muu oluline info
Kõikidel tantsijatel-juhendajatel on soovi korral võimalik vaadata etendust „Vargamäe voonake“. Pileti hind on 14 eurot. Soovist etendust vaadata palume teada anda 1.augustiks. Simmanist osavõtt osalevatele rühmadele on tasuta. Tasuta on ka bussi või autode parkimine, samuti muuseumi külastus.
Tantsijatel on võimalik riietusruumina kasutada muuseumi laut-õppekeskust.
Palun teatage meile 1. augustiks ka esitusele tuleva loo nimi.
Soovijatel võimalik majutuda Kõrvemaa majutusasutustes, neist lähimad on RMK Simisalu Loodusmaja (2km) ja Rummussaare Puhkebaas (4 km).
Pidu toimub iga ilmaga!!! Küsimuste korral kirjutage programmid(ät)albu.ee
Ja nüüd meeldetuletus ühe sündmuse kohta, mis on juba üsna varsti! Praeguseks registreerunud kauplejad lubavad meile värsket köögivilja, linaseid tooteid, kudumeid, raviteesid, salve, kaltsu-ja trikoovaipu, linikuid, maitsvat toitu, käsitööehteid, väikelastele kudumeid, kaltsunukke, käsitööseepe, vilditud tooteid, kudumeid ja heegeldusi, puitmööblit ja palju muud põnevat. Kultuuriprogrammi ettevalmistus ka käib, samuti on võimalik üht-teist kohapeal ise meisterdada. Toimub ka karjaaedade ja kiviaedade õppepäev - viimasest osa võtta soovijail palume võimaluse korral endast eelnevalt teada anda. 
neljapäev, 9. juuni 2011
Jahutav jaanuar
Jajaa, ei ole me selle soojaga peast üle kuumenenud midagi. Me lihtsalt mõtleme teie peale ka. Ehk siis - kui teil peaks palav olema, siis külastage meie blogi ja vaadake seda kaunist jaanuarikuu päikeseloojangut ja mõelge temperatuurile plussi asemel miinus ette. Kohe hakkab jahedam. Ausõna.Meil on veel toredaid mõtteid. Mõnda neist tahaks me jagada mõne tähtsa inimesega konkreetselt (nt Eesti Pagari või Felixi või Salvesti tähtsate onudega), aga mõned mõtted on ka n-ö kõva häälega mõlgutamiseks. Seega - kui keegi tunneb, et tal on miskit tarka nendes mõtetes kaasa rääkida või veel parem - konkreetselt panustada - siis julgustame ühendust võtma.
KIIGEPLATS
Kiigeplatsi kiik tuleb turvalisuse kaalutlustel uuendada. Praktilistel kaalutlustel oleks kiigeplatsile lisaks elektrile vaja ka korralikku lavapõrandat ja pinke, mida saaks vajadusel ka ümber sättida. Lava mingisugusel osal võiks ju olla ka katus, et pillimängijatele vihma klahvide vahele ei sajaks.
Asja konks on siin selles, et esialgu on meil ainult mõtted, kuidas see võiks sündida, aga kõik muu on puudu.
LAUAMÄNG
Lauamäng võiks olla meelelahutuslikult hariv või siis harivalt meelelahutuslik. Selle tegemisel võib eeskuju võtta nii olemasolevatest, aga veelgi parem, kui suudame millegi täiesti uuega turule tulla. Inspireerijaks võib olla nii kirjanikuhärra ise oma väljaütlemistega, kuigi eelis-seisuses on siiski looming – nagu oleks Tammsaare ise eelistanud oma tagasihoidlikkuses. Lauamäng peaks poelettidele jõudma 2013. aasta esimesel poolel (näiteks 1. märtsiks, tema surma-aastapäevaks).
Ja nüüd kõige uudsem ja võib-olla ka kõige hullem idee. Aga nagu edukad inimesed ütlevad: hullud ideed kannavad.
VARGAMÄE MOETEATER
Kuulutada välja konkurss rahvusliku temaatikaga rõivastele, ala-eesmärgiga leida muuseumile uued vormirõivad (sh kevad-sügispalitu, suvised kleidid-seelikud, kampsun jms).
Poodium ehk catwalk oleks karjatee – inimesed paigutuksid kahes reas pinkidele karjatee serva. Ühtlasi oleks tegemist Eesti pikima moelavaga. Show’l oleks esindatud nii kõrgmood(haute couture) kui ka valmisrõivad (ready-to-wear). Show üles-ehitamisel võiks kasutada ka Tammsaare tekste ja tema tegelaste mõtteid moest.
Show võiks toimuda Tammsaare 135. sünniaastapäeva tähistamise raames ehk aastal 2013.
Vat selliseid mõtteid mõlgutame meie siin linnulaulu saatel ja laiutame käsi, kui klienditeenindaja küsib meie käest, et kas Järvamaa asub Ida-Virumaal.
kolmapäev, 8. juuni 2011
Veel on aega
Hommikul avanes Tobramäel aga vahva vaatepilt - oma paarkümmend toonekurge kõik ühel põllulapil toidujahil. Mustvalged linnud mustal mullal valgete pilvede taustal sinise taeva all.
Pealkirjas mainitud aega tuleb muidugi võtta ja seda tuleb teha kiiremas korras, kui mõttes mõlgub sireli lõhnade nuusutamine (et jätkuks ka novembrikuu sombusteks päevadeks) või kägude võidu kukkumise kuulamine. Võililleõitest siirupi tegemise aeg on paraku möödas - nüüd levitab end võilill üle maailma.
Praeguseks on aga selge, et kolmest meie muuseumi tarbeks valminud teesordist on kõige menukam Tammsaare tee, mis siis inspireerituna Tammsaaret vaevanud maohädadest on tarbimiseks erinevate kõhuhädade korral. Järele proovitud on seegi, et aitas see hästi ka kõhuviiruste korral. Müügil on veel ka külmetushaiguste puhul tarvitatav Vargamäe tervise tee ning mõnusaks joomiseks mõeldud Karjalaste lemmiktee. Neidki ostetakse, aga Tammsaare teed siiski enim.
Üks oluline info veel - eriti neile, kes mõtlesid pühapäeval samme meie poole seada - pühapäeval s.o 12. juunil oleme suletud, sest on riigipüha. Nelipühad, või suvisted nagu vanarahvas ütles. Tegemist on liikuva pühaga ja 1. püha on seitsmes pühapäev pärast lihavõtteid. Sel aastal oli 1. ülestõusmispüha 24. aprill ja see oli tõesti 7 nädalat tagasi.
Eest rahvakalendri tähtpäevade andmebaasist BERTA võime lugeda, et suvisted kuuluvad aasta kesksete rahva- ja kirikupühade (nagu jõulud, lihavõtted ja jaanipäev) hulka. Karjasele ja teenijaile anti sel päeval vaba päev, karjasele aga ka muna või eriline karask. Ja kased toodi ka tuppa!! Suvistepühade juurde kuulus laupäevane saunaskäimine, kiikumine, tantsimine, laulmine ja naljatamine. Mitmel pool tehti sel puhul ka lõket. Noored kogunesid lõbutsema, vanemad inimesed seda vaatama ja juttu puhuma.
Nii et teil peaks tegevust nüüd pühapäevaks jätkuma.
Pealkirjas mainitud aega tuleb muidugi võtta ja seda tuleb teha kiiremas korras, kui mõttes mõlgub sireli lõhnade nuusutamine (et jätkuks ka novembrikuu sombusteks päevadeks) või kägude võidu kukkumise kuulamine. Võililleõitest siirupi tegemise aeg on paraku möödas - nüüd levitab end võilill üle maailma.
Praeguseks on aga selge, et kolmest meie muuseumi tarbeks valminud teesordist on kõige menukam Tammsaare tee, mis siis inspireerituna Tammsaaret vaevanud maohädadest on tarbimiseks erinevate kõhuhädade korral. Järele proovitud on seegi, et aitas see hästi ka kõhuviiruste korral. Müügil on veel ka külmetushaiguste puhul tarvitatav Vargamäe tervise tee ning mõnusaks joomiseks mõeldud Karjalaste lemmiktee. Neidki ostetakse, aga Tammsaare teed siiski enim.
Üks oluline info veel - eriti neile, kes mõtlesid pühapäeval samme meie poole seada - pühapäeval s.o 12. juunil oleme suletud, sest on riigipüha. Nelipühad, või suvisted nagu vanarahvas ütles. Tegemist on liikuva pühaga ja 1. püha on seitsmes pühapäev pärast lihavõtteid. Sel aastal oli 1. ülestõusmispüha 24. aprill ja see oli tõesti 7 nädalat tagasi.
Eest rahvakalendri tähtpäevade andmebaasist BERTA võime lugeda, et suvisted kuuluvad aasta kesksete rahva- ja kirikupühade (nagu jõulud, lihavõtted ja jaanipäev) hulka. Karjasele ja teenijaile anti sel päeval vaba päev, karjasele aga ka muna või eriline karask. Ja kased toodi ka tuppa!! Suvistepühade juurde kuulus laupäevane saunaskäimine, kiikumine, tantsimine, laulmine ja naljatamine. Mitmel pool tehti sel puhul ka lõket. Noored kogunesid lõbutsema, vanemad inimesed seda vaatama ja juttu puhuma.
Nii et teil peaks tegevust nüüd pühapäevaks jätkuma.
pühapäev, 5. juuni 2011
Laulu loomise töö
Mis seal põllul tehtanekse, mis seal sünnib töössa?
Põllul vilja külvatakse, leib see sünnib töössa,
pikka vagu aetakse, kartulast saab suppi.
Metsas puida saetakse, tare lüüvas' püsti,
halud ahju aetakse, soe see püsib hästi.
Laudas lehmi lüpsetakse, Kirjak annab piima.
Sigu hästi söödetakse, liha-pekki soola.
Niidul heina niidetakse, loomad saavad süüva,
enne vihma kiirustades heinad lakka lüüvas'.
Tares suppi keedetakse, pere tahab süüa.
Leemed-pudrud laua pääle, jõudu tantsu lüüa.
Aidas vilja hoietakse üle talve välja.
Õuel kari joodetakse, loomad aetaks lauta.
Karjamaal on karjapoisid oma karja kannul,
laulud suul ja hõiked õlul, lehm see sekka ammub.
Rehis rehte peksetakse, tehtaks suured talgud,
pärast saunas viheldakse, söömaajal algus.
Naiste töö on ketramine, marjul käivad virgad,
lisaks laste hoidemine, leemekeetjad targad.
Pesu ojal pesetakse, pleekijaks on päike,
riided aidas hoietakse, hiired teevad käike. :)
Koidu aal läks isa linna, võttis voonad kaasa.
Õhtal vaja vasta minna - ehk on mõni raamat
poest ostetud ja maius toodud lastel rõõmuks.
Linnulaul see metsas kaigub, rinnus paisub uhkus.
Töö'da, töö'da, aina tööda, millal pidu pee'tas'?
Ikka õhtal vasta ööda iluaega vee'tas.
Mis seal pidul tehtanekse, mis seal sünnib töössa?
Pidul aina lauletakse rõõmuvankril sõites,
tantsitakse, mängitakse - kõik see ühes hõiskes.
Pidul sünnib jõudu - toda elamise indu,
pidul toidetakse oma hinge laululindu.
Peol see sünnib rahva laul ja sünnib rahva luule,
peol see kasvtatatas' au nagu liha luule.
Liha luule, rammu juurde loovad tantsutuuled,
nagu oksakesi puule, ilu ilma suurde.
Regilaul valmis regilaulu õpitoas 1.06.2011, juhendaja Thea Kristal
neljapäev, 2. juuni 2011
Juba juuni
Käesoleva aasta juunikuu esimest sissekannet alustan tagasivaatega eilsesse päeva, mil muuseumi külastas ligi 250 last ja vähemalt 50 täiskasvanut. Põhjuseks siis lastekaitsepäeva puhul korraldatud talutööde päev ja pärimuskultuuri õhtu. Kaugemad külalised olid meile tulnud Hiiumaalt ka Pärnumaalt, aga suurem osa siiski Järvamaalt. Üks pilt ka meenutamaks seda eilset päeva - ülejäänud on vaadatavad ikka albumis, millele pääseb ligi, kui lehte allapoole kerida. Püsikülastajad juba teavad. :) Ja loomulikult võib endale meeldivad pildid ka oma arvutisse salvestada.
Pärimuskultuuriõhtu pildid on ka veebialbumis, küll eraldi kaustas, aga kõikide piltide üles laadimisega läheb veel pisut aega. Sama asi regilauluga - vaadake uuesti homme õhtul. Lihtsalt meie tänane päev on kulgenud samuti ekskursioonide tähe all- praegugi on Ambla koolilapsed seiklusrajal ja Jäneda noored lõpetamas ekskursiooni . Neile oli tore teha Vargamäe seitsmevõistlust. Olid nad kõigest seitsmekesi. Pakkusime küll välja võimaluse, et võtku õpetaja kampa ja saab 2 neljaliikmelist võistkonda, aga poisid olid kanged. Nende kangus tasus end ära - auhinna jagasid nad kolme vahel. Võit oli napp, aga siiski võit.
Ekskursioone jagub homselegi ning järgmisele nädalale ka, seega kel veel kindel soov ekskursiooni saada, siis tasuks eelnevalt kontrollida, kas teile sobiv aeg on vaba. Järgmine suurem üritus on aga 21. juunil, mil tähistame suvist pööripäeva. Siis õpetame kasevihtasid valmistama ja ravimtaimi korjama-kuivatama-säilitama. Huvilised võiks endast ka märku anda - siis me oskame koolitajale öelda, palju rahvast tulemas on.
laupäev, 28. mai 2011
Valge sirel õitseb...
... jällegi. Õitseb ka see kõige tavalisem sirel meie õue põhjapoolsemal küljel. Õitsevad ka õunapuud, ploomipuud, nartsissid, tulbid ja muidugi on õisi täis terve Väljamägi ning ka Kultuurihiie alused puud. Olgu nende õite kandjaks siis nurmenukud, jänesekapsad või silmipimestavalt kollased võililled.
Tamm õitseb ka. Õuepealne August Hanseni tamm mitte just väga, aga see Tammsaare tamm õitseb küll. Seega põhjust tamme alla jalutada ka neil, kes Vihjemängu ei mängi.
Tarbetu on ilmselt mainida, et käod kukuvad ning ööbikud laksutavad ja pääsukesed vidistavad. Pääsukestega on lugu nii, et sellise ilmaga nagu täna peab olema ettevaatlik - võib rehe alt või saunikute tares liikudes ühega neist vastu pead saada. Hmm. Siit arenes just üks tänapäevane mõistatus: Mõista-mõista, kes see on? Lendab kiirelt ja madalalt, aga ei ole rullnokk? :)
Kägudega on aga selline lugu, et nemad tulid peaaegu raagus metsa. Mõnel pool olla tulnudki. Selle kohta on vanarahval teadmine, et see pidi nälja-aastat tähendama. Kas sel tõepõhja all on, näeme sügisel, kui saagi koristamiseks läheb, aga selle koha pealt tundub küll vanarahvatarkus paika pidavat, et talvised tuisud tähendavad suvel rohkelt putukaid. Tuuline mai pidi jälle sooja suve ennustama... Asju, mida jälgida parasjagu.
Aga kägudest ei saa üle ega ümber, kui mõelda end tagasi õhtusse, mis kindlasti on üks meeldejäävamaid sel kevadel. Mitte ainult seepärast, et eestlased Eurovisiooni finaalis pettusid, sest Sven Lõhmus oli võiduks valmis, aga võitu ei antud, vaid ikka selle muuseumiöö rabamatka pärast, mis Hendrik Relve juhtimisel kulges. Ei ole veel jõudnud seda salvestust üle kuulata, mis tehtud sai, aga sellele õhtule mõeldes tundus vihm kuidagi loomuliku osana. Ei mäleta, et oleks olnud külm. Ei matka ajal ega pärast. Ei mäleta, et oleks olnud igav. Mäletan, et tundsin, et oli tõeliselt vahva, et mul oli aega iseenda ja ka kõigi kaasas olnud inimeste jaoks. Aeg käis hoopis aeglasemini ja mõnusamalt kui kaks tundi varem oli käinud või käis kaks tundi hiljem. Elu oli ilusam.
Koduleheküljel on üleval ka 1. juuni lastekaitsepäeva talutööde nimekiri. Võib valida üks-kaks, aga püsimatud jõuavad ilmselt kõiki natuke proovida.
Tamm õitseb ka. Õuepealne August Hanseni tamm mitte just väga, aga see Tammsaare tamm õitseb küll. Seega põhjust tamme alla jalutada ka neil, kes Vihjemängu ei mängi.
Tarbetu on ilmselt mainida, et käod kukuvad ning ööbikud laksutavad ja pääsukesed vidistavad. Pääsukestega on lugu nii, et sellise ilmaga nagu täna peab olema ettevaatlik - võib rehe alt või saunikute tares liikudes ühega neist vastu pead saada. Hmm. Siit arenes just üks tänapäevane mõistatus: Mõista-mõista, kes see on? Lendab kiirelt ja madalalt, aga ei ole rullnokk? :)
Kägudega on aga selline lugu, et nemad tulid peaaegu raagus metsa. Mõnel pool olla tulnudki. Selle kohta on vanarahval teadmine, et see pidi nälja-aastat tähendama. Kas sel tõepõhja all on, näeme sügisel, kui saagi koristamiseks läheb, aga selle koha pealt tundub küll vanarahvatarkus paika pidavat, et talvised tuisud tähendavad suvel rohkelt putukaid. Tuuline mai pidi jälle sooja suve ennustama... Asju, mida jälgida parasjagu.
Aga kägudest ei saa üle ega ümber, kui mõelda end tagasi õhtusse, mis kindlasti on üks meeldejäävamaid sel kevadel. Mitte ainult seepärast, et eestlased Eurovisiooni finaalis pettusid, sest Sven Lõhmus oli võiduks valmis, aga võitu ei antud, vaid ikka selle muuseumiöö rabamatka pärast, mis Hendrik Relve juhtimisel kulges. Ei ole veel jõudnud seda salvestust üle kuulata, mis tehtud sai, aga sellele õhtule mõeldes tundus vihm kuidagi loomuliku osana. Ei mäleta, et oleks olnud külm. Ei matka ajal ega pärast. Ei mäleta, et oleks olnud igav. Mäletan, et tundsin, et oli tõeliselt vahva, et mul oli aega iseenda ja ka kõigi kaasas olnud inimeste jaoks. Aeg käis hoopis aeglasemini ja mõnusamalt kui kaks tundi varem oli käinud või käis kaks tundi hiljem. Elu oli ilusam.
Koduleheküljel on üleval ka 1. juuni lastekaitsepäeva talutööde nimekiri. Võib valida üks-kaks, aga püsimatud jõuavad ilmselt kõiki natuke proovida.
teisipäev, 17. mai 2011
Soosild ja mänguloomad
Meie Soosilla juures on üks huvitav silt, millelt saab soosildade kohta lähemalt lugeda.
Meile jõudis ERMist kohale uus näitus "Siga seebiks", mida saab vaadata juba alates 1. juunist. Seega need, kel vaatamata Silvi Väljali näitus, siis "Vargamäe väljal" jääb üles nädala lõpuni. Siis rändab see edasi Järvamaa muuseumisse Paidesse.
Täna saime kätte ka Peetri Põhikooli laste valmistatud karjalaste mänguloomad. Aitäh neile lastele! Nüüd saavad ka teised lapsed nende mänguloomadega mängida. Kes soovib ise meisterdada, siis 1. juunil, talutööde päeval, saab Indrek Roosi juhendamisel seda ka teha. Sellel pildil viimistlevad tüdrukud üht neist. Laupäevases Järva Teatajas (ainult paberversioonis) on ka pikem artikkel. Igal juhul suur tänu lastele ja Indrekule ka! Ootame teid muuseumisse külla.
Meile jõudis ERMist kohale uus näitus "Siga seebiks", mida saab vaadata juba alates 1. juunist. Seega need, kel vaatamata Silvi Väljali näitus, siis "Vargamäe väljal" jääb üles nädala lõpuni. Siis rändab see edasi Järvamaa muuseumisse Paidesse.
Täna saime kätte ka Peetri Põhikooli laste valmistatud karjalaste mänguloomad. Aitäh neile lastele! Nüüd saavad ka teised lapsed nende mänguloomadega mängida. Kes soovib ise meisterdada, siis 1. juunil, talutööde päeval, saab Indrek Roosi juhendamisel seda ka teha. Sellel pildil viimistlevad tüdrukud üht neist. Laupäevases Järva Teatajas (ainult paberversioonis) on ka pikem artikkel. Igal juhul suur tänu lastele ja Indrekule ka! Ootame teid muuseumisse külla.
pühapäev, 15. mai 2011
Rattaretk raamatu radadel
Muuseumiööl said huvilised tutvuda uue raamatuga „Kohajutud ja jutukohad. Järva-Madise kihelkond ja selles peituvad lood“. Samas kutsusime huvilisi tänaseks jalgrattamatkale, mille marsruut oli kokku pandud just selle järgi, mida saab raamatust lugeda ja kaartidelt leida.
Täna, 15. mail kell 11.00 kogunes Järva-Madisele A.H. Tammsaare aus
amba juurde 10 inimest, kellel oli soov vähemalt 35 km läbi sõita, nende hulgas oli 3 vaprat noort ratturit (vanuses 5-8). Rääkisime veelkord üle planeeritavat marsruuti, tegime esimese pildi ja asusime teele. Oleksime tahtnud alustada legendidega Järva-Madise kirikust, aga seal oli käsil pühapäevane teenistus, nii jäid kirikuga seotud legendid rajal rääkimiseks. Kirikusse tuleb minna järgmisel pühapäeval.
Esimese peatuse tegime Miinakivi juures. Paarisa
ja meetrine jalutuskäik tee juurest viis meid rändrahnuni, mille nimega oli seotud kaks legendi. Meie usinad noorratturid jõudsid muidugi ka kivi otsa.
Hea algus tehtud, rataste juurde tagasi ja teele. Nüüd sai tee ääres viidata ausammastekivile, kes veel täpselt ei teadnud, kus see on. Kaalepi mõisa juures jagas Hirvo meile lugusid oma lapsepõlvest ja meie raamatus oli lugu mõisa kummitusest.
Uus peatus oli Seidla tuuliku kõrval asuva ohvrikivi juures. Meil tuli noorratturitele selgitada, mis on ohver ja kuidas ohverdati.
Seidla mõisa juures rääkis mõisa kunagistest hoonetest praegune mõisahärra. Kuulsime legende ja pärislugusid, mis selle kohaga olid seotud.
Vana tee viis meid üle Nutuoja ja peale mitmekilomeetrist sõitu avanes meie ees vaade endisele Neitla linnamäele, millest alles jäänud vaid läänenõlv ja kõrgeim koht. Külara
hva endisaegne kogunemiskoht on laiali veetud teedele ja sellest on saanud karjäär. Vaatasime üle ka eelmisel suvel pestud paepaljandid, mis kahjuks jäi sellel korral meie silmade eest vee alla varjatuks. Linnamäega seotud legendid kuulatud, läksime linnamäe raudväravat otsima. Olles suutnud ületada kiire-voolulise oja, leidsime õige pea üles ka selle värava koha, aga veel olemas, kuigi raputada saadud lukustatud raudvärav jäi meie jaoks peitu pinnase al
la, näha oli vaid värava ülemine kaar.
Tagasi rataste juurde jõudnud, kinnitasime keha sellega, mis kellelgi kotist välja ilmus. Nüüd oli energiat taas rohkem. Enne veel, kui uuesti ratastele istusime, läksime vaatama Suureaugu talu vana lubjapõletusahju. Ahigi seisis omal kohal - metsa sees puudega ümbritsetult ühel nõlval.
Taas alanud rattaretk viis meid läbi Orgmetsa küla Ahulasse, seal sai kuulata lugusid vanast Ahula mõisast ja selle rehe ehitamisest, mille lugu oli sarnane Järva-Madise kiriku omaga.
Pullevere küla metsast leidsime üles kiviristi. See o
n pärit aegadest, mil samas lähedal oli seisnud külakabel - enne kiriku aegasid. Kabelist endast ei olnud jälgegi, aga legendi järgi olevat rist pandud siia maetud Rootsi ülema mälestuseks. Kivi olemasolu on tuvastatud vaatamata sellele, et meie raamat väidab, et seda ei ole võimalik leida. On hea meel öelda, et meie leidsime selle siiski.
Edasi sõitsime juba mööda Pullevere kääbasmäest, mis on Türgi sõjas sõdinud sõdurite ühishaud.
Olles jõudnud Aru mäele saime teada, et 16. sajandil oli siin rüütliakadeemia, aga kuulsime ka 
lugusid Albu mõisniku Tolli katsetustest niisutada siinseid põldusid ja kraavide kaevamistest. Kõigil tekkis kangesti soov seda imekraavi oma silmaga näha. Võtsimegi suuna Sääskülale, sealt leidsimegi kraavi, mille omal ajal oli lausa Poola tööjõud valmis kaevanud. Tänaseks olid küll maaparandajad kraavi vedanud väga suured kivid.
Meie eelviimaseks eesmärgiks sai Albu mõisa Kabelmägi. Seal ootas meid ees taas üks karjäär, mille ühel serval seisid osaliselt alla auku varisenu
d kabeli varemed ja aed. Huvi pärast otsisime kabeliaia väravat, mille ka leidsime, aga vanast imelisest alleest ja lillepeenardest ei olnud enam midagi alles.
Oma päeva lõpetasime selleks korraks Albu mõisa pargis, kus kõigepealt usin lasteaialaps rääkis meile kõdikivist ja selle legendist.
Päris viimaseks jäi Albu küla nimega seotud legend, mille väike tõestus seisab pargi nurgas – kivi millesse on süvendatud kolm tähte ALP.
Päev lõppes tõdemusega, et meil oli väga tore ja saime taas targemaks ning meil tuleb vähemalt üks jalgrattamatk veel teha, et ka teisel poolel kihelkonnast selliseid toredaid kohti avastada.
Meie päevast saab vaadata rohkem pilte.
Kel aga nüüd raamatu vastu huvi tekkis, siis seda saab osta muuseumi poest hinnaga 4 eurot (vanas vääringus 62 krooni).
MUUSEUMIÖÖÖÖÖÖÖ
Laupäevane tegus päev sai alguse ettevalmistustega õhtuks. Saabumas oli rahvusvaheline muuseumiöö, milles lõime kaasa neljandat korda. Kui esimesel korral olid lihtsalt uksed avatud, siis viimasel kolmel aastal oleme ikka ka programmilisi tegevusi pakkunud ning löönud kaasa Järvamaa Muuseumimängus.
Kiire tööpäev tõi kell 18.00 kuidagi väga järsku kohale.
Algatuseks tutvustasime kohale tulnutele Anti Lillaku raamatut „Kohajutud ja jutukohad. J
ärva-Madise kihelkond ja selles peituvad lood.“ Tore oli tõdeda, et piirkonna legendid ja lood on kokku kogutud ühte raamatuse, mida võib reisides kasutada praktilise abivahendina. Raamaturadadel toimub aga jalgrattamatk juba saabuval pühapäeval.
Järgmiseks olime muuseumi külastajatele ettevalmistanud uue vahva mängu - „Raha-auk“. A.H. Tammsaare samanimelise jutustus räägib küll lootusest kaevamise abil rikkaks saada, mis omakorda toob kaasa õnnetust. Meie mängu edukalt lõpetanud tõdesid, et see „raha-auk„ peitub tööriistades ja nendega tehtavas töös.
Kell 20.00 saabus kauaoodatud päikeseloojangueelse rabamatka selle öö giid, kelleks oli maailmarändur Hendrik Relve. Kohale jõudes jagas ta matkalistele kohe rõõmu, et sellise ilmaga (pidevalt ühtlaselt sadav vihm, 10 kraadi sooja, varane hämarus) tulevad looduses esile erilised lõhnad ja värvid. Selle teadmisega siirduski 26 inimest Kodru rabasse õhtusele matkale. Emotsioonid ja teadmised, millega matkalt tagasi jõuti, ületasid märja oleku ja pimeduse. Kuuma tee juures kogetut teistega jagades tuli välja, et igaüks oli saanud teada midagi uut, millest tal ei olnud varem kõige õrnemat aimugi.
Samal ajal, kui üks seltskond muuseumiöö külalisi olid metsas, mängisid teised usinasti „raha-augu“ mängu. Külastajate arv jäi küll eelmiste aastatega võrreldes väiksemaks, aga need, kes siia rabade keskele vihmasesse Vargamäele jõudsid, olid õnnelikud ja rahul. Täname neid väga!
Tellimine:
Postitused (Atom)