Rattaretk raamatu radadel

Muuseumiööl said huvilised tutvuda uue raamatuga „Kohajutud ja jutukohad. Järva-Madise kihelkond ja selles peituvad lood“. Samas kutsusime huvilisi tänaseks jalgrattamatkale, mille marsruut oli kokku pandud just selle järgi, mida saab raamatust lugeda ja kaartidelt leida.

Täna, 15. mail kell 11.00 kogunes Järva-Madisele A.H. Tammsaare ausamba juurde 10 inimest, kellel oli soov vähemalt 35 km läbi sõita, nende hulgas oli 3 vaprat noort ratturit (vanuses 5-8). Rääkisime veelkord üle planeeritavat marsruuti, tegime esimese pildi ja asusime teele. Oleksime tahtnud alustada legendidega Järva-Madise kirikust, aga seal oli käsil pühapäevane teenistus, nii jäid kirikuga seotud legendid rajal rääkimiseks. Kirikusse tuleb minna järgmisel pühapäeval.

Esimese peatuse tegime Miinakivi juures. Paarisaja meetrine jalutuskäik tee juurest viis meid rändrahnuni, mille nimega oli seotud kaks legendi. Meie usinad noorratturid jõudsid muidugi ka kivi otsa.

Hea algus tehtud, rataste juurde tagasi ja teele. Nüüd sai tee ääres viidata ausammastekivile, kes veel täpselt ei teadnud, kus see on. Kaalepi mõisa juures jagas Hirvo meile lugusid oma lapsepõlvest ja meie raamatus oli lugu mõisa kummitusest.

Uus peatus oli Seidla tuuliku kõrval asuva ohvrikivi juures. Meil tuli noorratturitele selgitada, mis on ohver ja kuidas ohverdati.

Seidla mõisa juures rääkis mõisa kunagistest hoonetest praegune mõisahärra. Kuulsime legende ja pärislugusid, mis selle kohaga olid seotud.

Vana tee viis meid üle Nutuoja ja peale mitmekilomeetrist sõitu avanes meie ees vaade endisele Neitla linnamäele, millest alles jäänud vaid läänenõlv ja kõrgeim koht. Külarahva endisaegne kogunemiskoht on laiali veetud teedele ja sellest on saanud karjäär. Vaatasime üle ka eelmisel suvel pestud paepaljandid, mis kahjuks jäi sellel korral meie silmade eest vee alla varjatuks. Linnamäega seotud legendid kuulatud, läksime linnamäe raudväravat otsima. Olles suutnud ületada kiire-voolulise oja, leidsime õige pea üles ka selle värava koha, aga veel olemas, kuigi raputada saadud lukustatud raudvärav jäi meie jaoks peitu pinnase alla, näha oli vaid värava ülemine kaar.

Tagasi rataste juurde jõudnud, kinnitasime keha sellega, mis kellelgi kotist välja ilmus. Nüüd oli energiat taas rohkem. Enne veel, kui uuesti ratastele istusime, läksime vaatama Suureaugu talu vana lubjapõletusahju. Ahigi seisis omal kohal - metsa sees puudega ümbritsetult ühel nõlval.

Taas alanud rattaretk viis meid läbi Orgmetsa küla Ahulasse, seal sai kuulata lugusid vanast Ahula mõisast ja selle rehe ehitamisest, mille lugu oli sarnane Järva-Madise kiriku omaga.

Pullevere küla metsast leidsime üles kiviristi. See on pärit aegadest, mil samas lähedal oli seisnud külakabel - enne kiriku aegasid. Kabelist endast ei olnud jälgegi, aga legendi järgi olevat rist pandud siia maetud Rootsi ülema mälestuseks. Kivi olemasolu on tuvastatud vaatamata sellele, et meie raamat väidab, et seda ei ole võimalik leida. On hea meel öelda, et meie leidsime selle siiski.

Edasi sõitsime juba mööda Pullevere kääbasmäest, mis on Türgi sõjas sõdinud sõdurite ühishaud.

Olles jõudnud Aru mäele saime teada, et 16. sajandil oli siin rüütliakadeemia, aga kuulsime ka lugusid Albu mõisniku Tolli katsetustest niisutada siinseid põldusid ja kraavide kaevamistest. Kõigil tekkis kangesti soov seda imekraavi oma silmaga näha. Võtsimegi suuna Sääskülale, sealt leidsimegi kraavi, mille omal ajal oli lausa Poola tööjõud valmis kaevanud. Tänaseks olid küll maaparandajad kraavi vedanud väga suured kivid.

Meie eelviimaseks eesmärgiks sai Albu mõisa Kabelmägi. Seal ootas meid ees taas üks karjäär, mille ühel serval seisid osaliselt alla auku varisenud kabeli varemed ja aed. Huvi pärast otsisime kabeliaia väravat, mille ka leidsime, aga vanast imelisest alleest ja lillepeenardest ei olnud enam midagi alles.

Oma päeva lõpetasime selleks korraks Albu mõisa pargis, kus kõigepealt usin lasteaialaps rääkis meile kõdikivist ja selle legendist.

Päris viimaseks jäi Albu küla nimega seotud legend, mille väike tõestus seisab pargi nurgas – kivi millesse on süvendatud kolm tähte ALP.

Päev lõppes tõdemusega, et meil oli väga tore ja saime taas targemaks ning meil tuleb vähemalt üks jalgrattamatk veel teha, et ka teisel poolel kihelkonnast selliseid toredaid kohti avastada.

Meie päevast saab vaadata rohkem pilte.

Kel aga nüüd raamatu vastu huvi tekkis, siis seda saab osta muuseumi poest hinnaga 4 eurot (vanas vääringus 62 krooni).