Kolmapäev, 30. jaanuar 2013

Mare Laube "Mina kui kirjanik"



Mina kui kirjanik...
ehk siis kuidas võib välja näha ühe endast lugupidava kirjaniku mõttemaailm


Mul on maagiline võime värvida taevas siniseks ja lisada sinna linnud, kes oma kaharaid tiibu saputades heledahäälse lauluga üle karjamaa lendavad.
Mul on võime anda Päikesele soojus ja lasta tal oma kiired üle Su näo libistada just niiviisi, et tunned mõnusat soojuskiirt mööda oma põske edasi sibamas. Anna andeks, ma ju ei teadnud, et Sa kõdi kardad!
Mul on võime äratada ellu inimesed, kelle olemasolust mitte kellelgi kunagi aimu pole olnud ja paljudel olema ei saagi.
Paljud arvavad, et olen hullumajast põgenenud kodanik, kui neile oma ääretust võimekusest mõne saladuse usaldan. Ma ei pane seda neile kunagi pahaks -  oleksin ise täpselt samal arvamusel, kui enesega vaid nii kaua aega koos poleks elanud ja oma vaimses seisundis üsna kindel ei oleks.
Õigupoolest ajan ma end mõnikord kurjaks-, mis kurjaks, lausa marru, sest minu unistused ja kujutlusvõime panevad mind ennastki tihtipeale reaalsuses kahtlema. Mõtlen oma peas välja täispikad lood imepärastest lohemadudest, kaunitest haldjaneidudest ja vapratest rüütlitest ning elan neisse niivõrd palju sisse, et hakkangi ise nende olemasolu uskuma. Kujutage ette mu pettumust, kui avastan, et elan maailmas, kus tegelikkuses ainsad maagilised asjad minu jaoks on trükimasin ja paber...
Ei saa salata, pettumus on märkimisväärselt suur, ent samas olen õnnelik, et vähemalt mul on seesugused esemed, mis ellu sära toovad. See sära ongi just tegur, mis annab mulle võime, mida suudan vaid Mina kui kirjanik, rakendada. Seesugune võime lubab sõnadel mõtetest paberile voolata, ehitada üles lugu mille iga sündmuse kulgu valitseb ei keegi muu kui mina.
Osad inimesed on veendunud, et kirjanikuamet pole arvestatav. Mõeldakse, et istun oma toas ja lihtsalt laisklen. Nad ei mõista, et vajalik on inspiratsiooni olemasolu. Ootan seda vahel oma kuus kuud, istun päevad läbi oma hämaras kambris akna ees taburetil ja jälgin aastaaegade möödumist. Seesugused perioodid jäävad mälusse mustade aukudena, sest ega's seal polegi muud mäletada kui aastaaegade vahetumist. Pole seegi midagi erilist – vahetuvad nad nii või naa, ei loe sugugi, kas ma kõnnin mööda pehmet muru või istun kodus ja mõlgutan oma mõtteid omakeskis.
Ent vastupidise olukorra puhul – kui inspiratsiooni voolab uksest ja aknast – võin istuda oma kirjutuslaua taga ja muudkui ööpäevad läbi peatuseta kirjutada. Sellistel hiilgeaegadel ei suuda ma sekunditki tähelepanu pühendada ei toidule, perekonnaliikmetele, unistustele ega ka maisetele lõbudele. Niiviisi minu parimad teosed trükisooja näinud ongi.
Tõsi, seesugune eluviis ei ole tervisele just kõige soodsam, ent kirjanikuna pean kandma hoolt oma hinge ja vaimu erksuse, mitte füüsilise korrashoiu eest. Olgu, tähtis oleks, et silmad jaksaksid vaadata ja sõrmed trükimasina nuppe tallata. Muu pole oluline, ega's ma mõni sportlasmees ole.
Kes ma siis õigupoolest olen? Olen sõnaseadja, olen trükisekuningas, olen fantaasiast pakatav lihtlabane inimloom, kes siia maa peale on saadetud, et teiste seesuguste kodanike elu huvitavamaks teha. Et neid argitöö juurest ajutiselt ära tõmmata ja panna uskuma millegisse, mis neid tavaliste toimetuste juurest eemale tõmbab ja unistusi luua aitab. Mina kui kirjanik olengi nende hingekarjane.
           
Mare Laube
11. klass
Nõo Reaalgümnaasium

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar