Mina kui kirjanik...
…
ehk siis kuidas võib välja näha ühe endast lugupidava
kirjaniku mõttemaailm
Mul on maagiline võime värvida taevas siniseks ja
lisada sinna linnud, kes oma kaharaid tiibu saputades heledahäälse lauluga üle
karjamaa lendavad.
Mul on võime anda Päikesele soojus ja lasta tal oma
kiired üle Su näo libistada just niiviisi, et tunned mõnusat soojuskiirt mööda
oma põske edasi sibamas. Anna andeks, ma ju ei teadnud, et Sa kõdi kardad!
Mul on võime äratada
ellu inimesed, kelle olemasolust mitte kellelgi kunagi aimu pole olnud ja
paljudel olema ei saagi.
Paljud arvavad, et
olen hullumajast põgenenud kodanik, kui neile oma ääretust võimekusest mõne
saladuse usaldan. Ma ei pane seda neile kunagi pahaks - oleksin ise täpselt samal arvamusel, kui
enesega vaid nii kaua aega koos poleks elanud ja oma vaimses seisundis üsna
kindel ei oleks.
Õigupoolest ajan ma
end mõnikord kurjaks-, mis kurjaks, lausa marru, sest minu unistused ja
kujutlusvõime panevad mind ennastki tihtipeale reaalsuses kahtlema. Mõtlen oma
peas välja täispikad lood imepärastest lohemadudest, kaunitest haldjaneidudest
ja vapratest rüütlitest ning elan neisse niivõrd palju sisse, et hakkangi ise
nende olemasolu uskuma. Kujutage ette mu pettumust, kui avastan, et elan
maailmas, kus tegelikkuses ainsad maagilised asjad minu jaoks on trükimasin ja
paber...
Ei saa salata,
pettumus on märkimisväärselt suur, ent samas olen õnnelik, et vähemalt mul on
seesugused esemed, mis ellu sära toovad. See sära ongi just tegur, mis annab
mulle võime, mida suudan vaid Mina kui kirjanik, rakendada. Seesugune võime
lubab sõnadel mõtetest paberile voolata, ehitada üles lugu mille iga sündmuse
kulgu valitseb ei keegi muu kui mina.
Osad inimesed on
veendunud, et kirjanikuamet pole arvestatav. Mõeldakse, et istun oma toas ja
lihtsalt laisklen. Nad ei mõista, et vajalik on inspiratsiooni olemasolu. Ootan
seda vahel oma kuus kuud, istun päevad läbi oma hämaras kambris akna ees
taburetil ja jälgin aastaaegade möödumist. Seesugused perioodid jäävad mälusse
mustade aukudena, sest ega's seal polegi muud mäletada kui aastaaegade
vahetumist. Pole seegi midagi erilist – vahetuvad nad nii või naa, ei loe
sugugi, kas ma kõnnin mööda pehmet muru või istun kodus ja mõlgutan oma mõtteid
omakeskis.
Ent vastupidise
olukorra puhul – kui inspiratsiooni voolab uksest ja aknast – võin istuda oma
kirjutuslaua taga ja muudkui ööpäevad läbi peatuseta kirjutada. Sellistel
hiilgeaegadel ei suuda ma sekunditki tähelepanu pühendada ei toidule,
perekonnaliikmetele, unistustele ega ka maisetele lõbudele. Niiviisi minu
parimad teosed trükisooja näinud ongi.
Tõsi, seesugune
eluviis ei ole tervisele just kõige soodsam, ent kirjanikuna pean kandma hoolt
oma hinge ja vaimu erksuse, mitte füüsilise korrashoiu eest. Olgu, tähtis
oleks, et silmad jaksaksid vaadata ja sõrmed trükimasina nuppe tallata. Muu
pole oluline, ega's ma mõni sportlasmees ole.
Kes ma siis
õigupoolest olen? Olen sõnaseadja, olen trükisekuningas, olen fantaasiast
pakatav lihtlabane inimloom, kes siia maa peale on saadetud, et teiste
seesuguste kodanike elu huvitavamaks teha. Et neid argitöö juurest ajutiselt
ära tõmmata ja panna uskuma millegisse, mis neid tavaliste toimetuste juurest
eemale tõmbab ja unistusi luua aitab. Mina kui kirjanik olengi nende
hingekarjane.
Mare Laube
11. klass
Nõo Reaalgümnaasium
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar