Ilusat 2013 aastat - Tammsaare 135 sünniaastapäev on lähenemas

Ees on ootamas kirjaniku juubeliaasta. 135 aastat tagasi sündis tuntud kirjanik A.H. Tammsaare. Järgnev kirjutis teeb kokkuvõtte tema 62 eluaastast.

 1878 aasta 30. jaanuaril sündis Järvamaal Järva-Madise kihelkonnas Vetepere külas Tammsaare Põhja talus Peeter ja Ann Hanseni pere neljanda pojana Anton. Perepea Peeter oli haritud mees ja nii sai ka kirjanik oma esimesed teadmised ja oskused just vanemate kodust. Õpiti koos lugema ja rehkendama. Kooli teed alustan Anton 8 aastasena asudes õppima Sääsküla vallakooli (1886), sealt edasi Prümlisse(1888-1890) ja Väike-Maarjasse (1892-1894, 1896-1897) kus sai tehtud esimesed kirjanduslikud katsetused.  Haridustee viis edasi Tartu Hugo Treffneri Gümnaasiumisse. Küpsuseksamid sai tehtud 1903 aastal Narvas. Samal aastal suri kirjaniku ema Ann. Anton tundis, et tal ei ole enam asja vaenemate tallu ja otsis abi vanema venna Jüri juurest. Treffneri kooli perioodi jäi ka 1900 aastal esimene trükis ilmunud luuletus „Petetud“. Luuletuse alla kirjutas Anton kolm tähte A.H.T., ilmselt peitus selles  tähekombinatsioonis Anton Hansen Tammsaarest, mis hiljem saigi kirjanikunimeks A.H. Tammsaare.

Peale viie aastast ajakirjanikuna töötamise perioodi otsustas Anton minna ülikooli – 1907-1911 õppis Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas. Kahjuks tervisehädad katkestasid ülikooli õpingud. Tuberkuloosi haige Anton saadeti arstide poolt õunasse tervist parandama. 1912 veebruar kuni  1913 mais oligi ta ravil Kaukaasias Punasel Lagedal, kus Suhhumis oli kirjaniku raviarstiks dr. Schulz. Kui ta saigi kopsuhaigusele leevendust, siis 1914 aastal tehti raske operatsioon (mõnedel andmetel kaksteistsõrmiksoole, mõnedel mao). Oma sõbrale Jaan Kaelile kirjutab ta: „Esiteks kopsud, siis kõht, nüüd kõht ja kopsud korraga“. Algas I maailmasõda, elu oli keeruline ja raske ning nii kolis kirjanik taas peale rasket operatsioon venna Jüri juurde Harjumaale Anija valda Koitjärvele. Ta luges väga palju, kirjutas arvustusi ja tegeleb tõlkimisega, vahel ilmus mõni ühiskonna kriitiline artikkel aga suurema osa ajast kulus ikka tervise tugevdamisele, milles olid abiks vend ja tema naine.

Anton Hanseni elu tegi pöörde, kui ta 1919 aastal kohtub Päevalehe toimetuses korrektoriabiga, Käthe-Amalie Veltmanniga.  Antonist 18 aastat noorem tütarlaps meeldis Antonile, kuid just oma kehva tervise pärast ei pidanud ta perekonna plaane. Sellest hoolimata kutsus ta ühel kevadisel päeval Käthe endale Koitjärvele külla. Kuid Käthe oli korraliku kasvatusega tütarlaps ning ei pidanud õigeks vallalise mehe ja vallalise naise avalikkuse eest viibimist. Sellest hoolimata otsustas ta võtta Antoni kutse vastu aga enne veel pistab ta kombekohaselt ajalehte „Sotsiaaldemokraat“ kuulutuse, et Anton Hansen ja Käthe Hansen on astunud abiellu 7. juuni 1919. Aumehest Antonil ei jäänud muud üle, kui tegelikult ametlik registreerimine toimus 14. märts 1920. Vastabiellunute majanduslik olukord ei olnud kiita, elati väikeses Õuna tänava korteris, kus sündis ka nende esimene laps, tütar Riita (17. veebruar 1921). Kirjaniku elu oleks justkui saanud uue hoo sisse. Ta kirjutas palju artikleid, mis ilmusid erinevates ajalehtedes, 1922 ilmus esimene romaan „Kõrboja peremees“.  Algasid ettevalmistused suurromaani „Tõde ja õigus“ kirjutamiseks. Esimese osa segamatuks kirjutamiseks tuli üürida omaette korter. Romaan ilmus 1926 aastal, kuid juba olid Tammsaarel mõttes ka järgmised osad.  

Pere kolis Toom-Kuninga tänavale, kus sünnib perre poeg Eerik (15. november 1928). Korteri kohal eraldi toas sai Tammsaare rahulikult kirjutada, ilmuvad „Tõe ja õiguse“ II (1929) ja III (1931) osa. Kadriorgu Koidula tänava majja kolis perekond 1932 aastal. Korter oli avar ja kirjanikul oma kabinet. Suve perioodiks läheb perekond mitmeks kuuks suvitama ja nii saab kirjanik keskenduda taas kirjutamisele. Valmivad „Tõe ja õiguse“ IV (1932) ja V (1933) osa. Kirjaniku viimaseks romaaniks jäi „Põrgupõhja uus vanapagan“ (1939), väidetavalt pidas ta plaani ka sellele järg kirjutada, kuid aeg sai otsa.

Tammsaare oli tagasihoidlik mees, talle ei meeldinud avalik tähelepanu, kui riik ja rahvas soovis tähistada tema 50 sünnipäeva suurejooneliselt, siis Anton Hansen otsustas sellel päeval kodunt pageda, veetes aega Kloostrimetsas ringi jalutades, et mitte sattuda õnnitlejate küüsi. Kui Albu vallarahvas 1936 aastal püstitas kirjanikule ausamba, et märkida „Tõe ja õiguse“ I osa ilmumise 10 aastapäeva. Tänu romaanile sai siine kant üle Eestilise kuulsuse. Aga ka sellel korral ei tulnud kirjanik ise kohale, vaid saatis telegrammi tekstiga: tões ja õiguses kohale tulnutele saadab tervitusi Tammsaare.  1938 aastal andis Albu Vallavalitsus välja esimese aukodaniku tiitli ja see läks kirjanik Anton Hansen Tammsaarele.

A.H. Tammsaare kuulus üliõpilsteseltsi "Ühendus" ja tegi koostööd kirjandusrühimitusega "Noor Eesti"

Eestis tuntud ja tunnustatud kirjanik Anton Hansen Tammsaare suri 1. märtsil 1940 aastal. Kui kirjanik oleks tahtnud, et tema ärasaatmine toimuks vaikselt ilma, et peale lähedaste sellest keegi ei teaks, siis nüüd ei olnud tal just palju endal kaasa rääkida. Kirjaniku ärasaatmine toimus „Estonia“ kontsertsaalist 5. märtsil. Lesk Käthe Hansen palus vaid, et ei toodaks lilli ja pärgi vaid annetatakse  raha Tammsaare teoste tõlkimise fondi.

Kirjanik A.H. Tammsaare teoseid on kokku tõlgitus 36 eri keelde.

Kirjanikule on pühendatud 3 muuseumi: 80 sünniaastapäevaks avati tema sünnitalus muuseum, 100 sünniaastapäevaks avati muuseum Kadriorus tema viimases elukohas ja Sotsis perekond Vaarmanite majas, kus kirjanik tervist parandamas käis.

A.H. Tammsaare kui proosakirjanik:

Romaanid: „Kõrboja peremees“ (1922), „Tõde ja õigus“ I-V (1926-1933), „Elu ja armastus“ (1934), „Ma armastasin sakslast“ (1935), „Põrgupõhja uus Vanapagan“ (1939).

Jutud ja jutukogumikud: „Uurimisel“ (1907), „Raha-auk“ (1907), „Pikad sammud“ (1908), „Noored hinged“ (1909), „Üle piiri“ (1910), „Vanad ja noored“ (1913), „Poiss ja liblik“ (1915),  „Varjundid“ (1917), „Kärbes“ (1917), „Pöialpoiss“ (1923), „Meie rebane“ (1932).

Näidendid: „Juudit“ (1921), „Kuningal on külm“ (1936).

Artiklikogumikud: „Sõjamõtted“ (1919), „Sic transit...“ (1924).

Aastail 1978-1993 ilmusid „Kogutud teosed“ kaheksateistkümnes köites.