Kuid siis juhtus
midagi, muuseumi maja kliima pani vahakuju hirmus aktiivselt mõtlema ja pähe
tekkisid mõrad. Kunstnikud võtsid südameasjaks ning valmis uus kirjaniku vahakuju
pea.
Palju külastajad
on küsinud, et vanasti (u. 5 aastat tagasi) teil vahakuju seisis. Eks me
ikka vastame, et väsis ära ja hakkas istuma.
Tegelikkuses tõid
kunstnikud päris uue kuju 2007 aasta 1. veebruaril. Nii sai tehtud pilt, kus on
korraga kaks A.H. Tammsaaret. Üks seisab teine istub. Seisev läks ära ja istuv
jäi meile.
Muuseumi rahval ja
muuseumi külastajatel oli selle üle hirmus hea meel. Nüüd oli meil korrektse
olekuga kirjanikuhärra.
Kahjuks on meie
külastajate hulgas aga neid kellele ei meeldi, kui teised millegi üle rõõmu
tunnevad. Sama aasta kevadel tulid ühed Eestimaa kooli õpilased ja otsustasid
suveniiriks kaasa võtta kirjaniku vahakuju kõrvad. Oh, me olime väga õnnetud,
kas tõesti nii saab rüvetada ühte inimkuju.
Meie õnneks olid
sama grupi õpilased jätnud sulega kirjutamise lauale oma kontaktid ja me saime
pahategijad kätte. Kunstnikud pidid taaskord meile appi tulema. Vana
restaureeritud vahakuju pea sai omale kohale ja rikutud viidi ära.
Muidugi tuleb meil
täna päevast päeva vastata küsimusele, et kas kirjanikul olid tegelikult ka
peas armid, kuid siis saame meelde tuletada pahatahtlike õpilasi. Õnneks ei ole
me selliseid oma muuseumi rohkem kohanud ja tunneme kõigist oma muuseumi
külastajatest rõõmu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar