pühapäev, 17. veebruar 2013

KAKS TAMMSAARET

2000. aastal sai A. H. Tammsaare muuseum Vargamäel endale kirjaniku vahakuju. Vahakuju meistriteks olid Aino ja Andres Mänd. Aitäh neile suure töö eest.
Kuid siis juhtus midagi, muuseumi maja kliima pani vahakuju hirmus aktiivselt mõtlema ja pähe tekkisid mõrad. Kunstnikud võtsid südameasjaks ning valmis uus kirjaniku vahakuju pea. 
Palju külastajad on küsinud, et vanasti  (u. 5 aastat tagasi) teil vahakuju seisis. Eks me ikka vastame, et väsis ära ja hakkas istuma. 
Tegelikkuses tõid kunstnikud päris uue kuju 2007 aasta 1. veebruaril. Nii sai tehtud pilt, kus on korraga kaks A.H. Tammsaaret. Üks seisab teine istub. Seisev läks ära ja istuv jäi meile. 
Muuseumi rahval ja muuseumi külastajatel oli selle üle hirmus hea meel. Nüüd oli meil korrektse olekuga kirjanikuhärra.
Kahjuks on meie külastajate hulgas aga neid kellele ei meeldi, kui teised millegi üle rõõmu tunnevad. Sama aasta kevadel tulid ühed Eestimaa kooli õpilased ja otsustasid suveniiriks kaasa võtta kirjaniku vahakuju kõrvad. Oh, me olime väga õnnetud, kas tõesti nii saab rüvetada ühte inimkuju. 
Meie õnneks olid sama grupi õpilased jätnud sulega kirjutamise lauale oma kontaktid ja me saime pahategijad kätte. Kunstnikud pidid taaskord meile appi tulema. Vana restaureeritud vahakuju pea sai omale kohale ja rikutud viidi ära.
Muidugi tuleb meil täna päevast päeva vastata küsimusele, et kas kirjanikul olid tegelikult ka peas armid, kuid siis saame meelde tuletada pahatahtlike õpilasi. Õnneks ei ole me selliseid oma muuseumi rohkem kohanud ja tunneme kõigist oma muuseumi külastajatest rõõmu.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar