Augusti viimane laupäev

Jutt on siis augustikuust, mitte mehest nimega August, kes vaatas august....

Esimene osa päevast hakkab peagi ühele poole saama ja "siis algab teine osa". Esimene osa ehk pärtlipäeva tähistamine on nüüdseks täiesti möödas - isegi pildid on juba albumis. Kel pole aega tervet albumit vaadelda, siis pildike siiagi. Kogu mahevahetuse kohta võib kokkuvõtvalt öelda, et kes käisid, jäid rahule. Vahetada toodi nii õunu-ploome kui ka kärjemett, hoidistest marineeritud saadusi, mitmesugust letšot, mahla, moosi, ravimtaimi ja isegi koduveini. Tagasihoidlikumad olid tulnud raha vahetama, kuid said teistelt osalejatelt noomida, et loobusid koduõlle või muude saaduste kaasa võtmisest. Igal juhul lepiti kokku, et selline mahevahetus võiks saada traditsiooniks - järgmine kord saadakse kokku mihklipäeva tähistamisel -26. septembril kell 15.00. Siis saab ka lambaliha maitsta, õpetame mihklipäeva ilmaennustamist, mängime mänge ning näeme päriselt, kuidas saab lambavillast lõng. Kõik, kel on aga selleks ajaks saadusi kogunenud, siis võtke kaasa - vahetada võib kõike, millel oma "näpu maitse" juures on. Küll oli tänastel osalejatel kahju, et seda leiba ainult maitsmiseks on. Võib ka öelda, et kui viimased vahetajad kohale jõudsid, oli osa kaupa juba omanikku vahetanud.

Moosikonkurss lükkus samuti mihklipäevale, sest selliseid pohlakoguseid, millest moosi valmistada, pole veel metsas saadaval. Aga maha me seda Tammsaare moosi mõtet matnud ei ole.

Siis tulid pärtlipäeva kosjad - osades meie oma muuseumi ning ümberkaudsed inimesed. Materjal ise kokku otsitud ja kirjutatud ning ise selgeks õpitud. Tundus, et publikule meeldis - millegagi meid ei visatud ning naljakohtadel naerdi ka.
Pärtlipäeva lõpetuseks (tegelikult oli pärtlipäev 24.08.) olgu öeldud, et pärast seda muutus ilm sügiseseks ja kapsad keerasid päid.

Seltskond, kellele peagi hakkame ekskursiooni tegema, on esialgu veel vist rabas. Sügisene raba on ilus, selles pole mõtet kahelda, eriti sellise mõnusa sügisese ilmaga nagu täna - parasjagu päikest ja parasjagu pilvi.

Kella 17st läheb aga lahti tõeline pulmapidu - nii-öelda naaber-soosaare elanikud on katnud pulmalaua meie karjatall-õppekeskusse ning tähistavad oma abiellumist siin. Mis on neist ütlemata tore. Meie muuseumirahvaga anname omalt poolt parima, et muuseumikülastajatest kontvõõraid neile sinna eriti ei satuks. Välistada seda ju ei saa, sest õhtu lõpeb muinastulede ööga ning retkelised jõuavad siia pisut pärast 20t. Kell 21.30 süüdatakse lõke Kultuurihiies. Järvamaal on muinastulede ööd ikka aastaid tähistatud - lihtsalt sellise mõõtme on ta saanud teist aastat järjest.
Homme on aga Mari ja Liina - meie suilised- viimast päeva tööl.

Vargamäe krutskid

Justnimelt Vargamäe krutskitega tuli rinda pista ka täna muuseumi külastanud pruudil-peiul ja nende külalistel. "Kompensatsiooniks" said nad muidugi killukese tõde ja õigust ka kaasa. Ning pruutpaarile sai kingitud käsitööna valminud leib koos õpetussõnadega hoida leiba terve pulmapeo aja lahtilõikamata laual - see toob perele õnne ning hoiab leivamured eemal.

Pruudile antud ülesanne näitas, et abielurada on neil lai ning üsna tugev - pehmeid kohti oli vähe. Ka jagamisega said nad ilusti hakkama. Peigmees sai kenasti hakkama temale antud ülesandega muuseumi suvisele heinateole kaasa aidata rehapulga voolimise näol.
Nii pruudi kui ka peigmehe võistkond (parimad abilised eluteel) said proovida Vargamäe seitsmevõistlust, millest jätsime alles peokleidi ja ülikonnasõbralikud alad. Pildigalerii
peaks andma natuke ka ülevaadet. Aitäh Egonile ja Meerile, et lubasite oma rõõmu teistega jagada.

Üks ekskursioon on meil veel täna eesootamas. Suviline Mari andis oma parima Tammsaare-armastuse levitamisel ning täna on oodata siis tema organiseeritud seltskonda. Vahva!

Homme aga ootab meid kõiki tegus päev - mahevahetus, moosimaitsmine ja kosjaloo ülevaatus! Nii, et kel veel Tammsaare lemmikmoos keedetud pole või saadused-hoidised homseks valmis vaatamata, siis on tagumine aeg!
Kohtume homme!

Madalalt lendavad pääsukesed

"Mitmendad pojad teie pääsukestel on? Teised või kolmandad?" Olematu linnuteadlane minus vaikis. Suvi on oma tegemistega kuidagi ruttu mööda saanud, et polegi olnud mahti jälgida, millises pesas mitmendad pojad on. Küll aga jättis eilsele eakate grupile elamuse, kui nad nägid pääsuema oma poega noka vahelt toitmas. Viimased kaks päeva on pääsukesed väga madalalt lennanud. Kui on üldse lennanud - padusadu on jõudnud Vargamäelegi. Täna kõmistas kõugi, aga nüüdseks sajab juba teist või lausa kolmandat tundi. Täiesti vastupidine ilm - eile klaaris lõuna paiku selgemaks, täna hakkas ladistama. Nii et pääsukesed peavad ka pesas püsima.

Meie rehetare rookatus on korda tehtud! Ilus! Veel ilusam oli vaadata, kuidas vihmapiisad päikese käes mööda rookõrsi allapoole veeresid. Tsilk! ja järgmisele kõrrele. Niimoodi alla välja.

Puhkuste hooaeg on läbi saamas ning üksik-külastajate asemel hakkavad tooni andma ekskursioonid, mida viimastel päevadel on usinasti tellima asutud. Ei saa öelda, et ainult koolid - on kõiki. Pühapäeval lähenesime ka Lääne-Virumaa õpetajatele - andsime neile teada oma võimalustest ning pakutavatest teenustest. Loodame, et nii mõnigi leiab koos lastega tee (taas) Vargamäele. Sel laupäeval ootame siis kõiki kas mahevahetama või moosikonkursil osalema või lihtsalt vaatama üht toredat kosjalugu Alburahva Teatri ja Vargamäe muuseumi koostöös.

Tartumaa õpetajad on meid ka varsti külastamas ning tahame enda poolt parima anda selleks, et neil oleks vähemalt 5 põhjust tagasi tulla - kas siis koos õpilaste, pere või sõpruskonnaga.
Tore oleks ka, kui suudaksime sel sügisel murda Järvamaa õpetajate eelarvamuse nagu poleks neil mõtet klassidega meie juurde tulla, sest "Järvamaa lapsed käivad Vargamäel nagunii". Isegi kui nad käiksid "nagunii", poleks see ikkagi see, sest perega tehakse üht, klassikaaslastega hoopis teisi asju. Küll me jõuame. Tasa ja targu.

Aeg-ajalt leiab netiveergudelt nurinat, nagu figureeriks A.H.Tammsaare muuseum Vargamäel liiga palju ajakirjanduses. Ütleme selle kohta nii, et lõpliku valiku avaldamise osas langetab meediavaälja-anne ning ju siis ületab meie tegevus uudisväärtuse künnist sagedamini kui mõne teise meelelahutusuudise oma. Või - me oleme piisavalt julged oma tegevusest inimesi teavitama. Eestimaal toimub väga palju vahvaid asju, sageli lihtsalt peljatakse sellest rääkida, sest mõeldakse - "keda see ikka huvitab". Nii aga juhtub, et pead sind huvitavat teavet lausa tikutulega taga otsima. Näiteks Muinastulede öö Järvamaal, mis seekord haarab maakonna kirjanduslikke paiku ja süütab lõkke just Järvamaa Kultuurihiies, A.H. Tammsaare muuseumis. Kes sellest nüüd alles esimest korda teada saab, siis meie koduleheküljel saab küll täpsemalt lugeda.

Mõtlesime siin kambakesi, et kui vanasti pärtlipäeval kosjas käidi, siis kaasnesid ka vastlapäeva paiku pulmad... On ehk keegi vabatahtlik pruutpaar, kes oleks nõus end vanade kommete kohaselt laskma paari panna?

Vabaduse taastamise päev

Maailma kõige ilusamat värvi lipp - sinimustvalge - oli täna ka meie puiduse lipumasti vardas. On praegugi, mil teatrikülastajad kogunevad. Tuleb taas täismaja, aga lohutuseks kõigile neile, kel see imearmas, südamlik ja hingeminev etendus sel suvel pileti-, aja- või mõne muu asja puudusel nägemata jääb, siis - järgmine suvi jälle! Vähemalt praegu on küll asjade seisud nii, et Vargamäe varjus tuleb mängimisele ka suvel 2011. Lähemat infot oskab etenduse produtsent Kalju Kertsmik jagada.

Tegelikult oleks pidanud täna muuseum suletud olema - oleme ju riigipühadel suletud olnud. Aga kuidagi juhtus nii, et keegi meist (ilmselt oli see Aune) võttis mingil kevadisel hetkel vastu tellimuse ekskursiooniks 20. augustil kell 11. Tallinna Keskraamatukogust pidi tulema 50 inimest. Kohale jõudis neid 49 ja ekskursiooni nad said ning Kiigeplatsil ka piknikku pidada. Küsimusi oli neil omajagu ja kingituseks meile raamat, kus sees üht-teist Tammsaarestki, kel teatavasti oli olemas ka Keskraamatukogu võti, et ta saaks omale sobival ajal seal töötamas käia. Suur-suur kommikarp ka, millega me pole jõudnud veel maiustama hakata. Aitäh!
Lisaks Tallinna Keskraamatukogu inimestele oli meil täna päris palju külastajaid - nii 50+ jalgrattureid kui ka lihtsalt peresid, kes siia veel sattunudki polnud. Ütlemata tore siiski, et meil seekord riigipühal muuseum avatud oli - saime palju inimesi rõõmsamaks ja kogemuse võrra rikkamaks teha!
Suur aitäh ka Helmut Einpaulile, kelle saadetud raamat meile kenasti pärale jõudis. Varsti saab Hansenite elutoas näha ka väljapanekut raamatutest, mida on muuseumile kingitud. Neid on palju ja neid võib lehitseda. 95-aastane härra Einpaul käis eelmisel nädalal meil etendust vaatamas ning tema isa ja Anton Hansen olid Väike-Maarjas koolivennad - ühe vankriga neid viidi ja toodi.
Katus on nüüd ka peaaegu valmis - põhjapoolne külg on tõrvamata, see töö ootab ees järgmisel suvel. Katusetöid meenutavad veel peenikesed puupilpad, mida reha haarata ei suuda. Aga küll nendegagi aja jookul hakkama saab.
Ettevalmistused 28nda kuupäeval toimuvateks pärtlipäeva kosjadeks jõudsid samuti täna uude faasi - tegime proovi, et kõik läheks nii kui peab. Loodetavasti toimub kodudes ka usin hoidistamine ja saaduste kogumine, et mahevahetusel vahetada üle olevat kraami selle vastu, mida puudu on. Ärgem unustagem ka maailma parima õuna-pohlamoosi konkurssi ehk selgub parima A.H. Tammsaare lemmikmoosi keetja.
Kellele meeldib aga teistmoodi fotograafia, siis on paras aeg tulla uudistama Tiit Leito näitust MINEVIKUMÄLESTUSED, mida tänasest meie muuseumi karjatallis-õppekeskuses näha saab. Ütlemata põnev lugu, millest saab lähemalt kuulda juba 3. septembril, mil on Tiit Leito autoriõhtu. Olete kõik teretulnud, nagu ikka!

Imelised õhtud

Nüüd on need pildid, mis sai lubatud vaatamiseks täitsa olemas. Võib juba albumist uurima minna ja kui keegi tunneb end pildi peal ära, siis võib rahumeeli ka endale arvutisse salvestada.
Olgu siinkohal veel lisatud üks pilt imeilusa 13nda augusti õhtust - päikeseloojang Tammsaare soosaarelt vaadatuna.
Nädalavahetusel sai veel pingutatud KIKi projekti kirjutada - et saaks ikka lapsed kevadel koolipingist välja ning et nad õpiksid loodust mitte ainult umbses klassitoas vaid ikka looduses. Programme võib juba meie veebikodust uudistada - lisaks loodusainetele oleme valmis jagama teadmisi ka teistes valdkondades.

Mööduvale suvele tagasi vaadates jäävad kindlasti meelde ka 6. ja 7. august, mil siin toimusid kahe lapse sünnipäevad. Lõbusad mängud, savist voolimine ja maalimine - kogu programm oli üllatuseks sünnipäevalastele endile ning mida võiksimegi meie korraldajatena rohkem tahta, kui et lastele see päev meeldis ja nad peo kulgemisega rahul olid. Vanematelgi oli ilmselt lihtsam - lastel polnud igav ning nemad ei pidanud laste lõbustamiseks sel korral midagi ette valmistama. Meile jäi jagamisrõõm - see kõige suurem neist.

15. august oli ka üks eriline pühapäev - külas oli 19 noort Inglismaalt Devoni kandist, kellele sai antud siis ülevaade "meie oma Shakespeare'ist". Neile pakkusid huvi illustratsiooni "Põrgupõhja uuest Vanapaganast", seega sai räägitud ka sellest teosest ning asjaolust, et veel on võimalik kirjutada romaanile 2. osa...
Oli huvitavaid küsimusi, rõõmsaid äratundmisi (saapasulane on veel nii mõneski tänapäeva Inglise kodus olemas) kui ka üllatusmomente (25-kroonine vaade - "How cool is that, we are really here!").


Muuseumipäev algas küll tugeva ja pika äiksevihmaga, kuid keskpäevaks piilus juba päike. Päev oli mõnusalt soe ja isegi veidi lämbe, aga õhtu pakkus hingematvalt ilusaid vaateid. Et teatrietendus just lõppes, siis oli pildistajaid rohkesti. Tegin isegi pisikese kaameraga mõned pildid.

Tammsaare jälgedes

Praegu, kui Tammsaare väljamäge katavad tumedad vihmapilved ning pikemat aega kõmistab kõu, on paras aeg vaadata korraks eilsesse päikselisse ja sooja päeva, mil ligi 40 huvilist said lähemalt teada kirjanik A. H. Tammsaare elust ja loomingust. Algas see kõik ennelõunal Tallinnas, Kadriorus asuvast majamuuseumis, kus Maarja Vaino andis härra Hanseni elust põneva ülevaate ning kõigil oli võimalus uudistada perekond Hanseni korterit, kujutleda töölaua taga istuvat ning sulega kribivat kirjanikku või istuda verandal ning lugeda 15-aasta tagust Eesti Naist, kus kirjas sajandi armastusloona Anton ja Käthe Hanseni lugu.
Jätkus see bussisõiduga Koitjärvele, Piibe maantee 29nda kilomeetriposti juurest ära keerates ei olnud me aga sugugi kindlad, et me sinna ka jõuame - eks ikka 8. augusti tormile mõeldes, mis Piibe maantee ääres ikka ohtrasti puid oli murdnud. Aga oh-imet! Vaid ühel korral väljusid bussijuht ja retkel Anton Hansenit lahti mõtestanud Toomas Haug bussist, et puuoksi eemaldada. Nagu Toomas Haug nentis: "Eks need olid need Vargamäe omad!". Jutt siis kunagi Vargamäel redutanud ja tegutsenud teeröövlitest, kes koormate sõidu takistuseks justnimelt puid teele langetasid.
Koitjärvel said soovijad kõndida pihlakavõssa kasvanud Jüri Hanseni talu vundamendil ning jalutada sillal, millise oli kunagi ehitanud metsavahina töötanud Jüri. Nüüdne on muidugi hilisem ja RMK Oru lõkkeplats on täpselt kunagise Oru metsavahitalu hoovil. Ilus koht täis ajalugu ja kirjaniku samme.
Ja siis - pärast peatust Šarlottendorfi jaamas - Vargamäele, kus möödus kirjaniku lapsepõlv ja nooruki-iga. Ekskursioon talus ning jalutuskäik Kultuurihiies valmistasid vaimselt ette teatrietenduseks, kus sai tunda õlg-õla kõrval istumist. Tunne, et oled koos, mitte üksinda on ju tegelikult meile kõigile tähtis...
Oli huvitav, et pool grupist olid kas praegused või endised emakeeleõpetajad. Neil oli ilmselt eriti põnev saada teavet muuseumi haridusprogrammidest, samuti sellest, et õpilaste külaskäik ei pea päädima ainult ekskursiooninga, vaid oleme teadmiste kinnistamiseks ning analüüsivõime tõstmiseks leidnud teisigi võimalusi.
Pildid eilsest sõidust ilmuvad homse päeva jooksul ka veebialbumisse.

Olemise olekud

Olemise olekud ja mineviku mälestused jõuavad Vargamäele taasiseseisvumispäeval, see on 20. augustil. erinevalt tavalistest riigipühadest, mil muuseum on suletud, on sel korral nii, et tegemist on rohkemgi kui mõnel teisel päeval.
Kui praegu saab muuseumi karjatallis vaadata Viljandi Kultuuriakadeemia rahvusliku käsitöö eriala tudengite näitust, siis 20. augustist on üleval Tiit Leito näitus "Mineviku mälestused". Täna käis Tiit Leito ka ise kohapeal ning pakkus välja huvitava mõtte autoriõhtust, kus ta turvustab oma viimast raamatut "Olemise olekud" ning räägib lähemalt ka selle näituse materjali saamisloost. Tõotab tulla üks põnev õhtu, mis mõtestab lahti meie kõigi oma lugu. Aitäh ka osalisele, kes meie inimlikele eksimustele tähelepanu juhtis. Püüame olla edaspidi paremad.

Muidu on olnud päev nagu iga teinegi - mõõdukalt külastajaid ning parasjagu ideede paberile panemist ning vormistamist. Esmaspäevaks tuleb esitada üks projekt, millest sõltub suures osas ka meie järgmise aasta programmiline tegevus. Võib öelda küll, et selle õnnestumisse on praegu kõik oma panuse andnud.

Koduleheküljel on mitmeid uuendusi - üleval on külastaja küsitlus, millega saate anda oma panuse parema Vargamäe sünniks ning ka lingid videotele, mis muuseumi tegevustega seotud. Kes soovib pildigaleriid vaadata, siis lisaks koduleheküljele on üht-teist üleval ka Picasas.

Kõik õpetajad aga võiksid kodulehekülje programme uudistada selle mõttega, et tuua lapsed koolipingist välja, sest Tammsaare muuseum pakub mitmekülgseid õues-õppe tunde. Nojah, õpilased võiksid ka vaadata - siis oskate nõuda! :)

Tormist ei pääse ei üle ega ümber

Kuigi siinkandis vist pääsesime - ilmselt jäime kuskile tormituulte serva. Vaatamata sellele kulges pühapäevaõhtune etendus üsnagi tormiliselt - katuseroogu just ei lennanud, aga mõned rookillud pudenesid küll. Meeldejäävast õhtust saab rohkem lugeda näiteks Järva Teatajast http://www.jt.ee/?id=297223

Praeguseks on oksasodi koristatud ja muuseum on saanud juurde ka pisut puid, mida saab Kiigeplatsil ära kasutada. Praegu tundub küll, et reedestele teatrikülastajatele on pühapäevasest tormist näidata ainult pisut sasitud rehetare katust ja koht, kus see suur vahtraoks kunagi oli.
Tõenäoliselt tuleb see vaher siiski maha võtta, sest see võib mõne teise tormi ajal ohtlikuks osutuda.

Kultuurihiies ja seiklusrajal on samuti tuul puid langetanud. Kokku ligi paarkümmend puud. Päris hea küttepuude varu on meil nüüd. Kohe mitmeks aastaks.

Üks andekas ja tasane mees

Tormikahjudest suuremgi kaotus aga selgub, kui avada tänase Postimehe veebikülg, kus on artikkel sellest, et pühapäeval hukkus etenduse "Vargamäe varjus" kunstnik Mihkel Ehala. http://www.postimees.ee/?id=298386 Meil kõigil on temaga seoses omad mälestused ja rehealuses olev teatrilava on ka tema looming. Avaldame muuseumi poolt lähedastele kaastunnet.

Pilt: Mihkel oma loomingu osa konsulteerimas etenduse produtsendi ja muuseumi juhatajaga. Pildistanud Claire Miljukova.



Mis veel uudist?

Suure tänu tahaks siinkohal edasi öelda Ants Leppojale, kes meil reedel kaameraga ringi jalutas ning eile uue video valmimisest teavitas. Seda saab nüüd ka Youtube keskkonna vahendusel vaadata. http://www.youtube.com/watch?v=vqltHaEMjpQ

Kes veel ei ole mõelnud, kas 28ndal augustil tulla meile mahevahetusele või mitte, siis igal juhul võiks tulla. Kui pole saaduste ega hoidiste vahetuseks lusti, siis ühed toreda pärtlipäeva kosjaloo tunnistajateks saate ikkagi olla. Lähemad tingimused ja imfo siis ilusti muuseumi koduleheküljel üleval. Saate sealt piiluda - ei hakka siia ümber tõstma.

Vaadates veel korraks tagasi pühapäeva, siis 8. augustil allkirjastati ka koostööleping Albu valla, SA A.H.Tammsaare Muuseum Vargamäel, Empower AS ja Elero AS vahel. Lepingu järgi toetavad elektrifirmad Tammsaare muuseumi väliselektrivõrkude renoveerimist 328 800 krooniga. Lähemalt saab lugeda ka Albu valla koduleheküljelt.
Näiteks siit: http://www2.jarvamv.ee/albuvv/index.php?id=7121 Ka siin blogis on meil nendest elektritöödest juttu olnud, nii et kes ei tea, millest jutt, siis võite mälu värskendamiseks vanemaid postitusi uurida. Karjatee juba haljendab ning varsti pole enam jälgegi sellest, et vahepeal oli karjatee asemel üks hiigelpikk kraav. Mis viga ajutisi ebamugavusi taluda, kui tead, et tulemus on igal juhul seda väärt ning mitte ainult lühemas vaid ka kaugemas tulevikus. Peagi lõpevad ka katusetööd, kuid praegu saame nii meie kui ka külastajad nautida tõrvalõhnalist augusti. Ka meie puust loomad ootavad tõrvamist - võtame selle kindlasti ühel kenal tullevaiksemal päeval ette.

Meil on nüüd ka külastajaküsitlus - eesmärgiks on välja selgitada Vargamäe etenduste mõju Albu vallale tervikuna - ehk siis, kas käiakse vaatamas ainult etendust või ka midagi muud. Küsimuste autoriks meie suviline Mari. Nii temale oleks tema koolitöös kui meile meie igapäevatöös suuresti abiks kui te meile külla tulles võtaksite mõne lisaminuti, et küsitlusele vastata.

Kus teil siin see Jussi kuusk on?

See on üks paljudest küsimustest, millele Vargamäelt vastust otsitakse. Nüüd on meil võimalus näidata Jussi kuuske, sest Indrek kinkis meile Jussi kuuse, mille me täna koos Mariga maha istutasime. :)
Pisut lahti selgitatuna siis: pisikese kuuseistiku kinkis meile lavastuse "Vargamäe varjus" Jussi ja Indreku osatäitja Indrek Saar ning augusti lõpuni on meil ka praktikant Mari. Kõik koos me selle puukese saunikute tare taha täna ka istutasime.



Mis teetöödesse veel puutub, siis need, kes kardavad, et Soosild kunagi ära asfalteeritakse, võivad kergendunult hingata - seda ei juhtu ilmselt kunagi, sest Soosild on muinsuskaitse all. On üsna tõenäoline, et see 2 kilomeetrit kruusateed, mis Eeru ristist muuseumini on, jääbki kõvakatteta - osa sellest teest on asfaldi jaoks liig kitsas ja Soosild nagu öeldud on muinsuskaitsealune. Aga varsti on nagunii enamik Eesti teedest asfaldi all nii et tulles sellisesse arhailisse kohta nagu Vargamäe ehk Tammsaare-Põhja talu seda on, peab olema ka natuke arhailist teed.

Aga tänase päeva parim uudis on see, et meie kodulehekülg toimib jälle sajaprotsendiliselt! On viirusevaba ja uuendatud infoga! Hoidke ka meie kodukal silma peal - seal on rohkem pilte ja vajalikku infot. Nii et www.tammsaare.albu.ee on tänu headele abimeestele taas teile kättesaadav. Aitäh ja tere tulemast!

Iga päev sada meetrit paremuse poole

Nii võiks ju mõelda küll, et päeva tegemised ja toimetused viivad eesmärkidele vähemalt sadakond meetrit lähemale. Meil ja ka meie tulevastel külastajatel - ehk siis loodetavasti teil seal teispool ekraani - paranes Vargamäe elu lausa 4 kilomeetrit. Päris valmis veel ei ole, aga vallavanema kõnelused majandus-ja kommunikatsiooniministriga on lõpuks ometi vilja kandnud - endine kruusakattega tee Järva-Madiselt Vargamäele on juba peaaegu musta katte all. Eile ja täna on veetud teele freesitud asfalti ja peale tuleb ka pigi ja kildu. Seega jääb asfaldi ja Vargamäe vahele veel ainult 2 kilomeetrit kruusakattega teed, mis on nagunii tolmuvabaks tehtud. Suvi on muudatuste aeg ja meile siin Vargamäel on see suvi toonud palju positiivseid muutusi. Muidugi ei saa me ainult ennast kiita, vaid meil on palju sõpru ja toetajaid, on inimesi, kes meisse ja meie tegemistesse usuvad ning aitavad ellu viia unistusi, mida meie siin soode ja rabade vahel ei ole julgenud kõva häälega väljagi öelda. Aitäh neile kõigile - te ise teate, kes te olete!

Palju toredaid inimesi

Eelmisest postitusest saati on palju vett rabast jõkke voolanud ning oleks ju aus, kui ma nüüd lühikese ülevaate annaks. "Suveniir" tõi meile huvilisi juurde küll ja tegelikult oli see päris tore lugu. Täienduseks veel niipalju, et neid "Tõe ja Õiguse" tsitaate jagame me ikka käimasoleva lugemisaasta puhul, et kõik A. H. Tammsaare muuseumi külastajad oleksid lugemisaasta puhul Tõde ja Õigust lugenud.
Aga muidu oli kõik õige ja ilus.
Hea on näha inimesi vaimustumas ja üllatumas. Tore on vaadata nende õhinat, kui teatad, et puuloomad on turnimiseks ja et 25kroonise tagakülg on meil vaadeldav. Olgu mainitud, et pilt rahatähe tagaküljel on ligi 90 aastat vana - seega erinevusi on küllaga. Ilmselt on saunikute juurest alt üles vaadates nii mõnelegi esmakordne kogemus nii lähedalt ja tähelepanelikult seda rahatähte silmitseda.
Tänagi olid meil noored külas - juba hommikul kell 9 oli 50 inimest bussiga kohal. Kokku käis neid järgemööda 3 bussitäit ehk siis umbes 150 inimest. N-ö juhukülastajad nagunii - neid käib päeva jooksul umbes paarkümmend ja nädalavahetustel rohkemgi.

Praegu me oleme vihma ootel. Kaks päeva on kõvasti müristanud ja pilvitanud, aga võib öelda, et tulemusteta. See-eest nägin täna aidakatuse kohal paradiisi väravat - teravalt välja joonistunud sinihõbedased äikesepilved olid jätnud endi keskele uksekujulise avause, kuhu pilvede tagantküljest kiirgas kuldset päikesevalgust, mis pani seesmised pilveservad eredalt sätendama - pidi ikka silmi kissitama. Just sellisena on paljudel piltidel seda paradiisi väravat kujutatud ja need, kes oskasid vaadata, nägid sama pilti. Imeilus!

Arvamusi seinast seina

Nüüd siis on esimesed kolm etendust ära olnud, esimesed arvustused ilmunud ning eelmüügi piletid kõik välja müüdud. Arvamusi on seinast seina - nagu ikka. On kiitvaid -
yksainus.blogspot.com/2010/07/vargamae-varjus-sundis-jalle-teatriime.html
või siis veel rohkem arvamust põhjendavaid - danzumees.blogspot.com/2010/08/vargamae-varjus-albu-projekt.html
ja siis on ajalehearvustused, mille puhul vist lauskiitust loota polegi mõtet. Ei saanud kiita ka Emajõe Suveteatri Tammsaare Vanapagan ja ka Vargamäe Mari loole antud arvustused ei kiida etendust taevani. Eesti Päevalehe arvustuses on isegi faktivigu - mis siis muust rääkida.
Neile, kes kostüüme põhjendatuks ei pea või väidavad kostüümikunstniku ebaõnnestumist, peaks tulema etendust uuesti vaatama - te lihtsalt ei saanud aru. Või ei oska kaasa mõelda. Tsiteerides Tammsaare Vanapaganat, siis "Kui tahad, siis saad aru. Kui ei taha, siis ei saa."
Hea on muidugi soovitada, et tulge vaatama, aga ainus võimalus selleks praegu on helistada ruttu-ruttu etenduse produtsendile Kalju Kertsmikule ja broneerida koha peal müüdavast 16nest piletist mõni endale. Igale etendusele müüakse kohapeal 16 piletit ja üldiselt rohkem ei müüda, sest rehealune pole kummist ning lõpmatuseni inimesi sinna ei pane. Kokku mahub rehealusesse istuma 216 inimest. Piletil olev soovitus tulla kohale varem ei tähenda võimalust varakult endale istekohta hõivata, vaid peidab endas sõbralikku soovitust tutvuda Hansenite elukorralduse ja kirjanikku inspireerinud paigaga. Lause - ma alles eelmine suvi käisin siin - ei ole "vabandus". Ka nende jaoks on midagi uut. Siin on alati midagi uut, nagu ütles mulle üks tänane külastaja.
Istekohtadest rääkidest, siis praeguseks on palju elevust tekitanud asjaolu, et etenduspaik avatakse alles 15 minutit enne etenduse algust. Põhjusi on mitu - esiteks pole vajadust varem sisse minna, sest absoluutselt igalt kohalt on etendus väga hästi jälgitav. Teiseks põhjuseks on see, et palavate ilmade korral võib lihtsalt esimese vaatuse lõpuks hakata väga palav. Pealegi - veerand tunniga jõuavad ilusti kõik leida omale sobiva koha ning kellelgi pole vajandust edasi-tagasi uksest välja kõndida - saab kohe alustada. Seega - tulge varem kohale ning vaadake meil ringi - küsige küsimusi, kasvõi rumalaid, sest mõnikord on see ainus viis targaks saada - ning nautige iseenesele või oma lähedastele võetud aega. Nautige Vargamäe aega!