Maria Kraav
Mina loodusradadel seikleja
Loodusrajad minu elus - need on tegelikult minu elu lahutamatu osa. Igal hommikul algab minu teekond üle Simisalu soosilla Eessaare mäele, Vargamäelt üle väljamägede ja üle Vargamäe soosilla. Siis pikem sirge piki Tanksemäe põlde, Eeru kurvist edasi Vibussaarde ja tagasi üle Tobra mäe ikka kooli poole. Ja õhtul jälle tagasi. See 10 km pikk teekond tuleb läbida küll ratastel aga on seda põnevam, sest metsloomad ei jõua alati pakku pugeda, enne kui auto vaatevälja jäävad. Keda kõike sellel teekonnal ei kohta - kitsi, põtru, jäneseid ja kährikuid. Lisaks karjade kaupa metssigu, isegi üks ilves lipsas üle tee. Piki Simisalu soosilda tõuseb lendu rabakana, Vibusaare lodus püüab konni sookurg. Enamasti näeb seda lindu kauge maa tagant-lihtne hall kuju. Lodus solistades ei tee ta mööda sõitvatest autodest väljagi ja meie võime imetleda seda majesteetlikku ilu.
Siiski meeldib mulle rohkem ikkagi jalgsi olles loodust nautida. Suviti käime vahest hommikuti, kui kaste alles maapinnal Lõhmu mäel maasikal. Ükskord piilus üks kitseke põõsastest, aga ega ta end kaua imetleda ei lasknud, lipsas kohe metsa varjule. Vahest käin oma koera Nikiga jalutamas - ikka Vargamäele ja tagasi, Nikile meeldib see väga! Kui oleme Vargamäe teest juba tüdinenud, läheme üle Reiesaare Tartussaarde. Aga see paik ei ole koeraga jalutades sugugi ohutu. Läheduses oleval sigade söögikohal luusivad tihti kährikud ja siis sealt Nikit juba kätte ei saa! Ja mis siis juhtub, seda kardan ma väga, sest kunagi ei saa kindel olla, kumb jääb peale.
Üle kõige meeldib mulle siiski Kollassaare! Alustades teekonda Simisalust Matsimäe poole, tuleb esmalt ületada üks suuremat sorti kraavipõhi, kust vesi ei puudu ka kõige kuumemal suvel. Mööda matkarada edasi liikudes tuleb ette nii vana põlismetsa, nooremat juba vanadele talupõldudele kasvanud , kuid juba täisikka jõudnud segametsa. Umbed 1, 5 km Simisalust on vana rohtukasvanus rabajärv, kus asub meie oma Pokumaa. Vana linaleo auguni jõudes, oledki juba muistsetel talumaadel . Talust endast on järel vaid ait, mida entusiastlikud matkafännid korras hoiavad, et siin mõnusalt matkaväsimusest puhata. Olen seal oma sünnipäeva pidanud, teemaks „Mereröövli saar“. Sünnipäevalised pidid mind siis sealt saarelt päästma. Sügiseti käime emaga seal kuuseriisikaid korjamas. Sellel aastal me seeni ei leidnud aga nautisime niisama sealset vaikust ja rahu. Siis tuligi mõte ka klass siia kutsuda - ja meil oli imetore. Ei arvuteid ega televiisorit, isegi elektrit ei olnud ja telefonid korjasime ka õpetaja Tiiale korvi. Kõigile meeldis - eriti suurvees solistamine, kui vesi vägisi üle kummikusääre tahtis tulla. Joogivett ammutasime kooguga kaevust. Õhtul tegime lõkkel vee soojaks ja kütsime eelmiste matkajate ehitatud kilesauna. Laulsime ja rääkisime anekdoote ja kõiksuseid jutte, mis kellelgi meelde tuli. Aasta 2013 saabus meile ka Kollasaares koos pere ja sõpradega. Pidasime pikniku, grillisime, sõitsime mootorsaaniga . Kõik nautisid täiel rinnal rahu, vaikust ja üksteise seltskonda. Tegelikult on seal igal aastaajal väga ilus. Vana talukoht lisab soosaarele väga erilist ajaloolist hõngu. Suviti on seal hea lihtsalt niisama päevitada, grillida ja lasta ennast sääskedel süüa! Talviti käime issiga seal mootorsaaniga. Vahest laseb issi mul ka sõita!
Ma olen väga õnnelik, et saan elada tõelisele loodusele nii lähedal ja igal hetkel selle osa olla! Ma ei kujutaks ette elu suurlinna korteris. Kui ma peaks siiski kunagi sattuma linna elama, jään ma hingelt ikkagi looduseradadel seiklejaks. Ja tulen siia tihti tagasi.
