Värviline vaikus

Loodus muutub iga ööga üha värvilisemaks - kased Soosillal on täiesti kollased ning õuepealsetest vahtratest saavad punamütsikesed. Raba lõhnab jõhvikate ja metsaalune seente järele. Õuna-aias, kust naabritädi vanasti riisikaid korjas, neid enam ei leia - vist on liiga külastatav koht. Puu alt on raske õunugi leida - see on kährikute toidulaud. Üldse on saanud viimasel ajal sagedaseks traditsiooniks käia läbi kõik prügikasti-ümbrused. Kui sinna midagi eelmisel päeval visatud on, siis võib enam-vähem kindel olla, et kährikud ka selle välja tuustivad. Muidugi oleks lahendus kõik prügikastid samal õhtul tühjendada, kuid see oleks jälle keskkonnavaenulik - prügikottide kasutamise mõttes.

Tiit Leito autoriõhtu pildid said nüüd ka üles.
Ikka need "Olemise olekud". Ikka juhtub, et just siis, kui tekib aeg, et hakkaks nüüd neid pilte üles laadima, siis otsustab näiteks Internet küla peale minna.

See nädal on tegelikult üsna vaikne olnud - ja mitte ainult seepärast, et üks meist on puhkusel ning kaks pead ei ole sugugi sama, mis kolm, vaid ka koolitöö alles kogub tuure ning meie sügisene õpilaste-hooaeg algab järgmisel nädalal. Külastajaid jagub muidugi igasse päeva, kuid need päevad, mil õhtuks hääled pisut pikast rääkimisest kärisevad, on alles ees.

Samas on praegune nädal olnud hea võimalus valmistada inimesi ja ka iseend ette 26ndaks septembriks, mil peaks lõpuks ometi selguma maailma parim A.H. Tammsaare lemmikmoos. Lisaks on selgemaks saanud nii mõnegi projekti seni ähmased piirjooned ning praegu veel kalevi all olevad ideed hakkavad teostuseni jõudma. Neist mõni juba sügisel, mõni järgmisel aastal.

Vanad naised Vargamäel

Niisiis on jõudnud vananaistesuvi ka Vargamäele, sest täna oli küll selline hommik, kus õues oli soojem kui toas. Sai siis käidud kährikute pahandusi likvideerimas - nad ju ronivad prügikastidesse ja tuustivad kõik prahi välja. Kindlasti on nad meile pahased, et me selle prahi sinna jälle tagasi topime ja nende toiduotsinguid sellega raskendame. Kiigeplatsil käimisest oli muidugi kasu ka - saime homseks seenesousti jagu kuuseriisikaid, puravikke ja muid söögiseeni.

Eelmise kuu külastajad on nüüd ka kokku löödud - neid oli umbes 1200, millele lisanduvad veel teatrikülastajad. Aitäh kõigile, kes enda külastuse piletit ostes on registreerinud - muudate meie statistilise töö lihtsamaks. Mitte ainult - see on ka väga hea tõendusmaterjal meie külastatavusest, mille numbrid on mõnikord oluliseks kriteeriumiks projektiraha taotlemisel.

Reedel oli siis Tiit Leito autoriõhtu, kus Tiit rääkis oma elust ja tegemistest, seletas lahti seda näitust ning tutvustas seni ilmunud raamatuid. Külliki luges ette mõtisklusi ja mõttekatkeid raamatust "Olemise olekud" ning Alar mängis kitarril ja laulis. Külmast sügisvihmast hoolimata või selle kiuste kohale tulnud paarikümnele inimesele meeldis õhtu väga ning Vargamäe aiast korjatud piparmündi tee andis sooja.

Õhtu lõpuks nähtud pildiprogramm Hiiumaast Astrid Böningi muusika saatel tõestas veelkord, et kui oskad vaadata, siis näed. Pildid ilmuvad ka varsti meie veebialbumisse.

Selle nädala lõpuks saab rehealune siis taas sellisesse seisukorda, et sinna on võimalik lubada külastajaid. See tähendab, et teatri-atribuutika on ära viidud ning rehealuse keskel olnud lava saab talviseks hooajaks koduks senisele rehetare väljapanekule. Eks kui järgmine nädal või näiteks mihklipäeva tähistamisele tulete, siis näete. Seniks söögiseeni teie pannile ja jõhvikaid teie marjakorvi!

Septembrikuu sagimised

Igal juhul on need septembrikuu sagimised nüüd alanud. Justkui krooniks suvele, mil muuseumi avastasid eestlastega kampa löönud välismaalased, oli eilne päev - suvesoojust meenutav, kuid sügiseselt karge hommikuga 1. september. Ei saa rohkemat öelda, kui et käisime nendega koos rabas, tegime ekskursiooni ja päeva lõpetasid nad seiklusrajal oma meeskonnatööoskusi prooovile pannes. Tegu siis ühe Eestis asuva saatkonna töötajatega, kes (taas)tutvusid Eesti kultuuri-ja kirjandusloo pärandiga. Igal juhul said nemadki sõltumata oma rahvusest kaasa killukese eestikeelset tõde ja õigust - jutt ikka nendestsamadest tsitaatidest, mida me külastajatele lugemisaasta puhul jagame. Pildid eilsest Kodru rabast tulevad ka peagi galeriisse üles.

Täna muidugi rabas ilmselt nii ilus ei olnud- oli üsna vihmane, kuid vaprad Vanalinna Hariduskolleegiumi õpilased vaatasid kaunist Vibujärve ning tutvusid perekond Hanseni karjamaade ja marjamaadega. Hea on teha ekskursiooni, kui lihtsalt ei kuulda, vaid kuulatakse ning küsitakse lisagi! Tüdrukud said muidugi häbematusega hakkama - reheköögis oli üks unine hiireke, kes siis infarktieelses seisundis jalge vahel sibas ega kuskile minna osanud.
Täna on üldse päris mitu inimest käinud - päeva alustasime enam kui 60 Keila õpilasega, kellele naabrimehe veised "ebainimlikku häält" tegid. Õnneks soosis ilm niivõrd, et päris lausvihmas ei pidanud me ühtegi ekskursiooni läbi viima. Koos õpetajatega on siis tänase päeva skoor 150 inimest - polegi paha, arvestades üsna sügisest ilma.

28ndale augustile pean aga veel ühe tagasivaate tegema - pole just palju neid, kes lisaks külalisteraamatu sissekandele võtavad vaevaks meile kirjutada ja meid pakutu eest tänada. Seekord oli neid aga ühes grupis lausa kaks - te ise teate, kes te olete - muuseum ja ka teile giidiks olnud isik on selle tagasiside eest ütlemata tänulikud. See oli äärmiselt armas!

Lisaks tänase päeva statistikale, tooksin välja veel mõned numbrid - sai vaadatud natuke selle veebilogi postitust ning meile üllatuseks on meil lugejaid ka teistpool Atlandi ookeani - tervitused teile sinna Kanadasse, Ameerika Ühendriikidesse ja muidugi ka teispoole Läänemerd - Rootsi!
Mõned väliskülastused on ka Iirimaalt, Venemaalt, Soomest ning Itaaliast - parimad soovid teilegi ja tulge jälle!

Jälle on kõigil põhjust tulla juba homme - kell 18.00 õhtul on siis Tiit Leito autoriõhtu. Sissepääs täiesti tasuta. Kes pole loodusfoto huviline, aga on loodusehuviline, siis 26. septembri, ehk mihklipäeva tähistamise programm võtab täpsemat kuju. Pakume lambaliha kaasaostmisvõimalust ja saab ka kohapeal mekkida; näeb, kuidas villast saab lõng; räägime, kuidas mihklipäeval ilma ennustada ning mängime mihklipäeva mänge. Sissepääsuks vajalik lunastada muuseumi pilet, kuid kõigile neile, kes osalevad Tammsaare moosikonkursil või tulevad oma aia-, põllu-, metsa-, talusaadusi vahetama, on sissepääs prii! Pohlad on juba valmis ning ma tean ka mitut, kes moosikonkursist seekord kindlasti osa võtavad. Mõned ideed vahetajatele:
- köögivili - nii värske kui ka hoidistatud
- seened, marjad - värskena või hoidistatud
- ravimtaimed
- puuviljad - värsked, kuivatatud või hoidistatud
- koduvein
- koduõlu
- leib
- kanamunad
- mesi
- lillesibulad, istikud
Ühesõnaga - vahetada võib kõike, millel on nii-öelda oma näpu maitse juures. Me kõik hoidistame natuke teistmoodi ning oleks ju põnev proovida uusi maitseid - vahetada kogemusi! Meie loome võimaluse - teie tulge kohale! Ega muidu elu paremaks ei lähe, kui ise härjal sarvist ei haara. :)

Loodame, et see tormituul, mis tasapisi pead tõstab, miskit ei murra ega minema vii. Kohtume siis silmast silma homme või hiljemalt 26ndal septembril. Seniks - kirjutamisteni!