Neljapäev, 3. veebruar 2011

Midagi on mäda Maarjamaal!

Kas just alanud valgemetallkassijänese aasta puhul või eilse Tartu rahu aastapäeva puhul või hoopis hiljutise Tammsaare sünniaastapäeva puhul või lihtsalt seepärast, et sattusime seda lugema, on seekordse postituse sisuks A.H. Tammsaare artikkel 1930. aasta Päevalehest. Pildil on aga hoopiski "Põrgupõhja uue Vanapagana" käsikiri, mille koopiat saab muuseumi karjatallis 25. veebruarini vaadata. Saab ka Eestimaa kirjanikel aidata taeva minna ja lehitseda selle raamatu tõlkeid.
Olete oodatud.

Nüüd aga lubatud artikkel. Kes ei võta seda just sõna-sõnalt, vaid oskab kaasa mõelda, saab ka aru, kui ajakohane ja samas ajatu see artikkel on.



Midagi on mäda Maarjamaal

A.H. Tammsaare; Päevaleht 16.12.1930

„Kõik kaebavad kitsaid aegu ja puudust, aga ometi katsume maksku, mis maksab endise laiusega edasi elada: teeme pankrotte või läheme muidu põhja; ehitame sildu, et oleks, mis võiks sisse langeda; projekteerime raudteid, mis end ei tasu ja mis maksavad kaugelt üle eelarve; toetame korraga mitut ettevõtet, mis võistlevad vastastikku üksteist surnuks; peame ülal päratu hulga igasuguseid lõbuasutusi ja neist ei lase me juba ühtki uperkuuti minna; riietume ja kängitume, et aina imesta, kust see küll kõik tuleb nii raskel ajal; joome üle maa pidudel ja pidudeta, nii et aina pussitame omakseid, sugulasi, tuttavaid ja võhivõõraid, ning häda sellele, kes mõtleks meile milleski piiri panna.

Kui on häda, siis on valitsus kõiges süüdi, seda teab iga vabariigi kodanik ja iga ajaleht, mis on kirjutatud maakeeles. Ainult riigikogu on nähtavasti kurt ja pime; seepärast tänab ta igal istungil jumalat, et tal niisugunegi valitsus, ja et ta ei saada teda Toompealt mitte alla, et oleks ometi kõik jälle hea Maarjamaal: raha küll, leiba küll, lõbu küll. Ainult tööst oleks ehk ikkagi veel nappus. Aga seda me nii väga ei himustagi, sest miks muidu antakse tööbörsidele töösunnimäärusi. Meie kõik kipume varsti sedavõrd „koolitatud“ olema, et töö läheb häbiks ja muutub ajaraisuks, ehk olgu siis, et rändame Ameerikasse või Austraaliasse. Jah, seal pole eestlaselegi töö veel häbiasi, sest seal pole nuusutatud läänekultuuri ega maitstud idaorientatsiooni, muidugi tsaariaegset.

Ainuke töö, mis pole häbiasi, on nõnda-nimetatud kirjatöö. Sellest siis nähtavasti see uputus kirjanduseturulgi, nii et kirjanikud aina kaebavad – raamat, liiatigi hea, ei lähe ega lähe. Aga samal ajal samad kirjanikud aitavad oma tuntud nimedega veel rohkem turgu uputada kirjandusega, mida nad ise nimetavad alaväärtuslikuks. Ja arvustised? Neist võib leida kõike muud, harva aga selle arvamust, kes arvustab. Ometi süüdistame rahvast, et ta ei osta ega loe raamatuid, liiatigi häid – rahvast ja tema kultuurkapitali, sest need kaks on kõige kurja juur. Aga imelik. Muu kauba uputus surub harilikult hinnad alla, kuid kirjanduseturul uputus kruvib hinnad aina kõrgemale ja kõrgemale. Samuti on lugu ka raudteel: mida rohkem neid saab, seda kallimaks läheb sõiduhind. Nagu oleks ka neil osa paberlikust labürindist.

Ikkagi oleks nagu midagi mäda Maarjamaal."

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar