MINU TEEKOND MUUSIKANI
Igal inimesel on
mingi hobi, mida ta teistele tegevustele ja ajaveetmisvõimalustele
eelistab. Ühel on see sport, teisel tantsimine, kolmandal jällegi
käsitöö. Minul on see muusika. Minu ema sõnul meeldis mulle juba
lasteaias laulda, kuid ise ma seda ei mäleta. Üks kord tuleb siiski
meelde, kui sain kahe tüdruku, ühe tulevase klassikaaslase ja teise
minust aasta noorema sõbrannaga laval päris mikrofoni laulda.
Kui juba nii suur
olin, et kooli läksin, oli meil kohustuslik käia koorilaulus. Mina
olin siis nii väike, et läksin mudilaskoori, kus laulsid esimese
kuni neljanda klassi õpilased. Mulle ei meeldinud üldse varem
koorilaulu tunnis käia, sest poisid alati lärmasid ja ega
tüdrukudki vaiksemad polnud. Kui mu esimene kooliaasta lõppes, oli
2011. aasta suvi ja toimus XI koolinoorte laulu-ja tantsupidu. Tänu
laagritele, treeningutele ja tublidele õpetajatele sain mina nii
laulu-, kui ka tantsupeole. See oli mu esimene suur elamus, seal
hakkasid mulle laulmine ja tantsimine meeldima rohkem, kui nad varem
meeldisid. Pärast laulu-ja tantsupidu käisin veel kolm aastat
mudilaskooris.
Kui olin lõpetanud
neljanda aasta nii koolis kui mudilaskooris, sain teada, et olen
jällegi pääsenud laulu-ja tantsupeole. Siis olin juba vanem ja
oskasin rõõmu tunda. Kui ma esimest korda tantsupeol käisin,
tantsisime me laulukaare ees, aga 2014. aasta suvel tantsiti Kalevi
staadionil. See kõik oli juba kahekordne elamus ja meeldis paljudele
minu sõpradele tantsupeolt. Ja ka muusika oli tantsupeol väga ilus,
sest seda mängis orkester. Kui tuli peo viimane tants, tõi ilus
muusika paljudele pisarad silma.
Nüüd olen ma juba
lastekooris ning mudilaskoor on seljataha jäänud. See tähendab, et
on võimalus proovida sisse saada Järvamaa Tütarlastekoori. Mina
olen seda teinud ja koori sisse saanud. Selle kooriga olen juba kaks
kontserti andnud. Meil on ka suuremad plaanid seoses Ameerikaga ja
kõik koguvad kiiresti raha, et suvel plaanid teoks teha.
Alates esimesest
klassist olen igal aastal meie koolis lauluvõistlusel osalenud, aga
edasi ei ole ma veel kordagi saanud. Esimeses ja teises klassis
mängisin ka klaverit, seal sain ma muusikast aimu. Sain teada
paljusid asju – mis on taktimõõt, kuidas märgitakse do-d
noodijoonestikul, muusika on seotud matemaatikaga ja veel mõndagi
muud.
Ma arvan, et
muusikaga tegelemine sobib kõikidele inimestele ja laulmine neile,
kes seda väga armastavad.
Kaarin Rannu
Albu Põhikool
5. klass
Minu teekond muusikas
Muusika on
kõige suurem, kõige tõelisem ja ausam, ilmselt suurim jõud siin ilmas. Olen
õnnelik, et saan sellest osa, et olen ise osa muusikast ja püüan omalt poolt
tema arengule kaasa aidata. Kuidas on kulgenud minu senine teekond muusikamaailmas?
Ma võin
täiesti kindlalt öelda, et just muusika on mind läbi senise elu vedanud. Aga
alles hiljuti olen mõistma hakanud tema tõelist tähendust enda jaoks. Olgu mul
halb või hea päev, ikka leian ma ennast klaveri tagant. See kõik algas üsna
varases nooruses.. Juba ema kõhus olin ma pidevalt muusika sees. Nii ka
pisikese beebina. Esimesed iseseisvad sammud muusikas tegin kolme-aastaselt,
kui oli minu elu esimene lauluvõistlus- suure ehmatusega ja läbi pisarate
lauldud „Kevadetüdruk“. Esimeseks pillilooks oli venna õpetatud „Põdrakasvataja
laul“ klaveril. Koos esimese kooliaastaga algasid aga päris klaveriõpingud.
Selles vanuses oli ka laulmises teatud edu. Ikka tuli mõni teine või kolmas,
vahel ka võit koju. Sellest ajast jäi mulle külge soov hästi esineda. Olin
kurb, kui ei tulnud nii hästi välja, kui oleksin võimeline olnud. Õnneks olen
ma nüüdseks aru saanud, et žürii arvamus ja otsused on siiski subjektiivsed ega
tähenda seda, et ma ei oska laulda. Tollastest rivaalidest on tänaseks saanud mu
väga head sõbrad ja sõbrannad - muusika on meid ühendanud.
Teise klassi
kevadel tuli teha otsus, kas minna muusikakooli, ja kui minna, siis mida
õppima? Arutasime seda pere ringis. Ema lemmikuteks olid viiul või flööt, aga
mina olin jõudnud endas kindla otsuseni- kitarr. See imeline pill oli minu elus
koha leidnud juba aasta varem ja seda täieliku juhuse tõttu. Olles võitnud
kooliloosiga oma esimese isikliku raha, küsis ema, mis ma selle eest ostan?
Mina vastasin üsna lihtsalt: „Kitarri“. Kui minult on hiljem küsitud, kustkohast see
kitarr mulle järsku pähe lõi, siis ma ausalt öeldes tõesti ei tea. Ma ei olnud
seda pilli varem ligidalt isegi näinud. Minu
esimeseks õpetajaks sai õpetaja Ants. Ta oli ja on siiani minu esimene suur
iidol. Tema kirg muusika ja kitarrimängu vastu pani mind mõistma muusika tegelikku
võimu ja sügavust. Kas ma just 8-aastasena
kõike seda nii mõistsin? Küllap olen seda alles nüüd endale teadvustanud. Kui
ta tuli tundi torssis olemisega, siis piisas 10 minutist muusikast, kui ta juba
oligi selle lummuses. Ja just nii on ka minuga
praegu. Kui ma istun klaveri taha või võtan kätte kitarri, kaovad kõik muud
mõtted. Jääb ainult armastus muusika vastu. Mul on kurb tõdeda, et ma mõistsin õpetaja Antsu
olulisust oma elus alles siis, kui teda enam ei olnud. Ta oli kõige siiram ja
positiivsem inimene, keda ma tundnud olen. Kui keegi palub mul mängida kitarril
oma lemmiklugu, on selleks alati õpetaja Antsu õpetatud „Tears in heaven“. Loo
lõpuks on aga alati pisarad silmas. Tema lahkumine igavikku jättis kitarriõpingud
mõneks ajaks tagaplaanile. Muusikakooli klassikaline kitarr polnud nii
südamesse tunginud. Veel väga pikka aega oli kitarri kätte võtmine raske ja iga
kord tuli silme ette pilt, kuidas õpetaja Ants selle kitarriga mängis. Tänu
muusikakoolile püsis kitarrimäng mul soojas ja nüüdseks on ka kirg selle pilli
vastu tagasi tulnud. Olen ju juba kuus aastat igal nädalal kaks korda Paidesse
muusikakooli sõitnud, et mul oleks
võimalus tegeleda tulevikus muusikaga ehk juba põhitööna. Siinkohal ei tohiks
ma ära unustada oma teist väga lahedat kitarriõpetajat Erkit, kes on suutnud
tõsta minu motivatsiooni, süstinud minusse eneseusku, jõudu ja tahet pingutada. Ta on
imeline inimene, kes oma armsa kiitmisega minusse tohutult enesekindlust süstib. Kui mul on kartus, et ma
pole piisavalt hea, kinnitab tema vastupidist ja julgustab takka. Olen õnnelik,
et mu elus on nii tore inimene.
Minu kolmas
muusikaline iidol on õpetaja Pille, kes on minusugust kangekaelset frukti
talunud juba kaheksa aastat. Pille on mulle nagu üliemotsionaalne teine ema,
kes elab kaasa mu õnnestumistele ja ka
ebaõnnestumistele. Tema on see, kes päeva lõpus küsib kuidas mul läinud on, ja vahel
kuulab 15 minutit mu halamist, et kinnitada, et homme on uus päev, ja et küll
läheb paremaks. Hea, et ta olemas on.
Kui peaksin
võrdlema, kas klaver või kitarr, siis seda ma teha ei saaks. Mõlemad on mulle
väga armsad ja tähtsad, kuid hoopis erineva tähendusega. Ma ei suudaks loobuda
kummastki. Klaveriga ma suhtlen, räägin. Panen temasse oma tunded ja jagan neid
ka publikuga. Kui ma suudan panna inimestele pisarad silma või siis mõnel jala
tatsuma on võrratu. Klaveri taga on mul tunne, et olen kõikvõimas, ja et miski
pole enam võimatu. Kitarriga on mul aga salajasem suhe, temaga saan ma välja
elada selle, mis mu sees on, minu oma lood ja laulud.
Ma ei
kujutaks ette oma elu ilma muusikata. Isegi kui ma ei saa ise muusikat teha, on
mul alati olemas kõrvaklapid, et teiste musitseerimist nautida. Pidevalt on
õpetajatel mure, et ma ümisen tunnis, või sõbrad solvunud, et ma kogu aeg
kõrvaklapid peas istun. Aga kõik on ajapikku sellega harjunud. Muusikaga
tegelemine on mulle tohutult kogemusi ja julgust juurde andnud. Enamik
sõpradestki on tekkinud ühisest muusikaarmastusest. Ilma muusikata poleks ma
praegu see inimene, kes ma olen. Tundub, et mitte mina ei ole jõudnud muusikani,
vaid muusika on tulnud minu juurde. Muusika on leidnud tee minu südamesse ja miski
ega keegi ei saa seda sealt välja tõrjuda ega minult ära võtta.
Maria Kraav
Albu
Põhikool 8. klass
