neljapäev, 23. detsember 2010

Vargamäe jõulumuinasjutud

Jõuluprogrammid võeti sel aastal hästi vastu. Isegi nii hästi, et ühel õhtul olime siin ka pärast südaööd. Kokku viisime jõuluprogramme läbi kümnele grupile ning perepäev "Jõulud Vargamäel" toimus Monika (ikka see lumetorm) tõttu kahes jaos.
Üks turismiettevõtja, kes meile ikka külastajaid toonud on, sai aga klientidelt nii positiivset tagasisidet, et paari kuu pärast ootavad meid ees (ja neid ka) vastlapäevaprogrammid.

Talvepuhkusele me siiski ei lähe, sest ka järgmisse nädalasse on juba planeeritud külastusi, lisaks on oodatud kõik, kes talvepuhkust naudivad ja lubatud jõulutuisu järel liikuma pääsevad.

Mõned soovitused meie poolt ka, mida pühade ajal teha, et jõulud ei kujuneks vaid telerikeskseks.

- Jõuluõhtul tuleb süüa seitse korda, siis oled uuel aastal terve ja tugev. (Nojah, see, kes 7 korda õhtu jooksul süüa jaksab, peab olema hea tervisega!)
- Jõuluõhtul tuleb laud koristamata jätta - siis ei lõpe uuel aastal toit otsa. (Hurraa! Nõusid ei pea ka pesema. Välja arvatud juhul, kui sinu kass sööb hapukurki, nagu ütles üks laps. Lapsesuu teatavasti ei valeta.)

Jõuluõhtul toidu lauale jätmist seostavad paljud hingede söömaajaga, kuid see on hoopis hingedepäeva komme. Jõuluajal vastupidi - kaeti aknad kinni, et surnute hinged ei pääseks elavate tegemisi segama. Sestap polnud ka soovitav öösel kaevule minna - siis käisid seal surnud joomas.

Jõuluõhtul minge õue ja kuulake hääli. Kuigi vanasti ennustati selle abil vana-aastaõhtul tulevikku, siis see on lihtsalt tore viis ja võimalus end lookas laua tagant püsti upitada ning jõuluilma nautida - olgu see siis, milline tahes. Põnevaid hääli kostab igal juhul. Vana-aastaõhtul ei ole ju mõtet - siis kostab ühtlaselt ebaühtlast paugutamist...

Otsige oma või ema nööbisahtlist välja erineva suuruse ja erineva aukude arvuga nööpe. Mitte väga palju, aga mitte ka väga vähe. Need tuleb kinnisilmi õigetesse hunnikutesse sorteerida - nööbiaukude järgi. Kel läheb kõige kiiremini-paremini, sel ka järgmisel aastal õnne rohkem.
Mäng tundub lihtsam, kui see tegelikult on. Muuseumi jõuluprogrammi külastajates tekitas see rohkesti elevust!

Lõpetuseks ka üks jõulujuttudest, millesarnaseid võite kodudeski teha ja sel moel olemist lõbusamaks muuta. Vaja läheb paberit, pliiatsit ja head fantaasiat. Igaüks kirjutab paberile ühe rea (mitte lause, vaid rea, st servast servani). Jutt võib alata sõnapaariga ELAS KORD...
Igale kirjutajale on nähtav ainult 1 st eelnev rida. See tähendab, et esimene kirjutaja ei voldi, teine voldib esimese kirjutaja rea, kolmas teise jne.
Sel moel valmis ka jõulujutud Vargamäe muuseumi jõuluprogrammide raames. Meie perepäeva külastanute jutt ilmub siia pärast jõule. Praegu aga jutuke, mille jätsid meile meid samuti 19. detsembril külastanud grupp.

Elas kord üks vana saabas ja oli vaatamata kõrgele eale veel täitsa kobe. Otsis oma ilusa uhke saani välja. Tee peale kaasa võttis leiba, teed ja piparkooke. Kõndis kolm tundi enne, kui kohale jõudis, siis hakkas lund kühveldama tee pealt, et maja ukseni jõuaks. Pärast tegi endale sooja teed ja kohupiimakooki. Võttis seljast väikse vesti ja puges sooja teki alla magama. Ja siis tulid päkapikud ja panid talle sussi sisse kommi. Hommikul tõusis tüdruk üles ja vaatas sussi ning suss oli täis kõiki neid soove ja asju, mida ta oli endale alati tahtnud.

Ilusaid jõulupühi kõigile!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar