Lõpuks ometi jõudis ta põlemata metsa alla, suurte mändide vahele. Aga siin ta kuulis äkki heledat kiunumist, mis kostis põlenud maa-ala poolt. Mis see küll võiks olla? Kirep kuulatas. Nüüd kostis selgesti, et ei häälitse mitte üks, vaid mitu looma.
Kirep hakkas minema häälte sihis. Ta läks tasa ja targu, seisatades ja kuulatades. Kui kiunumine kostis üsna lähedalt, ta jäi hoopis seisma, et jõuda otsusele, kas see läheneb või kaugeneb. Nähtavasti tulid kiunujad lähemale, metsavahile vastu, nagu loodaksid nad temalt abi ja armu. Ja et neid mitte hirmutada, jäi Kirep paigale ja ei liigutanud oimugi. Silmadki surus ta pilukile, sest ta teadis, et nende elavat läigetmärkavad metsloomad kõige kergemini.
Nõnda kulus ehk minutit kümme. Siis Kirep pani tähele, et mustal põlenud maapinnal liigub midagi punakaspruuni. „Rebasepoeg,“ lausus metsavaht endamisi ja muutus peaaegu puupostiks. „Tähendab, ema on tule tõttu pojad maha jätnud. Siin peab kusagil olema rebaseauk.“
Kirep laskis kiunuja rebasepoja üsna ligi tulla ja kargas teda siis kinni võtma. Aga sel olid juba üsna väledad jalad. Nagu väike kera veeres ta mustunud männitüvede ja küngaste vahel. Kirep jõudis talle küll jooksul järele, kuid selle ajaga, kus ta kummardus loomakest kinni võtma, oli see ikka käte vahelt läinud. Mitmed korrad laskus Kirep käpuli ja isegi kõhuli, nii et määris enda üleni tahmaseks, aga rebasepoeg vilas ikka veel tihenevas videvikus."
Mis juhtus enne ja mis pärast, otsige üles.
