Valge sirel õitseb...

... jällegi. Õitseb ka see kõige tavalisem sirel meie õue põhjapoolsemal küljel. Õitsevad ka õunapuud, ploomipuud, nartsissid, tulbid ja muidugi on õisi täis terve Väljamägi ning ka Kultuurihiie alused puud. Olgu nende õite kandjaks siis nurmenukud, jänesekapsad või silmipimestavalt kollased võililled.
Tamm õitseb ka. Õuepealne August Hanseni tamm mitte just väga, aga see Tammsaare tamm õitseb küll. Seega põhjust tamme alla jalutada ka neil, kes Vihjemängu ei mängi.
Tarbetu on ilmselt mainida, et käod kukuvad ning ööbikud laksutavad ja pääsukesed vidistavad. Pääsukestega on lugu nii, et sellise ilmaga nagu täna peab olema ettevaatlik - võib rehe alt või saunikute tares liikudes ühega neist vastu pead saada. Hmm. Siit arenes just üks tänapäevane mõistatus: Mõista-mõista, kes see on? Lendab kiirelt ja madalalt, aga ei ole rullnokk? :)

Kägudega on aga selline lugu, et nemad tulid peaaegu raagus metsa. Mõnel pool olla tulnudki. Selle kohta on vanarahval teadmine, et see pidi nälja-aastat tähendama. Kas sel tõepõhja all on, näeme sügisel, kui saagi koristamiseks läheb, aga selle koha pealt tundub küll vanarahvatarkus paika pidavat, et talvised tuisud tähendavad suvel rohkelt putukaid. Tuuline mai pidi jälle sooja suve ennustama... Asju, mida jälgida parasjagu.
Aga kägudest ei saa üle ega ümber, kui mõelda end tagasi õhtusse, mis kindlasti on üks meeldejäävamaid sel kevadel. Mitte ainult seepärast, et eestlased Eurovisiooni finaalis pettusid, sest Sven Lõhmus oli võiduks valmis, aga võitu ei antud, vaid ikka selle muuseumiöö rabamatka pärast, mis Hendrik Relve juhtimisel kulges. Ei ole veel jõudnud seda salvestust üle kuulata, mis tehtud sai, aga sellele õhtule mõeldes tundus vihm kuidagi loomuliku osana. Ei mäleta, et oleks olnud külm. Ei matka ajal ega pärast. Ei mäleta, et oleks olnud igav. Mäletan, et tundsin, et oli tõeliselt vahva, et mul oli aega iseenda ja ka kõigi kaasas olnud inimeste jaoks. Aeg käis hoopis aeglasemini ja mõnusamalt kui kaks tundi varem oli käinud või käis kaks tundi hiljem. Elu oli ilusam.

Koduleheküljel on üleval ka 1. juuni lastekaitsepäeva talutööde nimekiri. Võib valida üks-kaks, aga püsimatud jõuavad ilmselt kõiki natuke proovida.

Soosild ja mänguloomad

Meie Soosilla juures on üks huvitav silt, millelt saab soosildade kohta lähemalt lugeda.
Meile jõudis ERMist kohale uus näitus "Siga seebiks", mida saab vaadata juba alates 1. juunist. Seega need, kel vaatamata Silvi Väljali näitus, siis "Vargamäe väljal" jääb üles nädala lõpuni. Siis rändab see edasi Järvamaa muuseumisse Paidesse.

Täna saime kätte ka Peetri Põhikooli laste valmistatud karjalaste mänguloomad. Aitäh neile lastele! Nüüd saavad ka teised lapsed nende mänguloomadega mängida. Kes soovib ise meisterdada, siis 1. juunil, talutööde päeval, saab Indrek Roosi juhendamisel seda ka teha. Sellel pildil viimistlevad tüdrukud üht neist. Laupäevases Järva Teatajas (ainult paberversioonis) on ka pikem artikkel. Igal juhul suur tänu lastele ja Indrekule ka! Ootame teid muuseumisse külla.

Rattaretk raamatu radadel

Muuseumiööl said huvilised tutvuda uue raamatuga „Kohajutud ja jutukohad. Järva-Madise kihelkond ja selles peituvad lood“. Samas kutsusime huvilisi tänaseks jalgrattamatkale, mille marsruut oli kokku pandud just selle järgi, mida saab raamatust lugeda ja kaartidelt leida.

Täna, 15. mail kell 11.00 kogunes Järva-Madisele A.H. Tammsaare ausamba juurde 10 inimest, kellel oli soov vähemalt 35 km läbi sõita, nende hulgas oli 3 vaprat noort ratturit (vanuses 5-8). Rääkisime veelkord üle planeeritavat marsruuti, tegime esimese pildi ja asusime teele. Oleksime tahtnud alustada legendidega Järva-Madise kirikust, aga seal oli käsil pühapäevane teenistus, nii jäid kirikuga seotud legendid rajal rääkimiseks. Kirikusse tuleb minna järgmisel pühapäeval.

Esimese peatuse tegime Miinakivi juures. Paarisaja meetrine jalutuskäik tee juurest viis meid rändrahnuni, mille nimega oli seotud kaks legendi. Meie usinad noorratturid jõudsid muidugi ka kivi otsa.

Hea algus tehtud, rataste juurde tagasi ja teele. Nüüd sai tee ääres viidata ausammastekivile, kes veel täpselt ei teadnud, kus see on. Kaalepi mõisa juures jagas Hirvo meile lugusid oma lapsepõlvest ja meie raamatus oli lugu mõisa kummitusest.

Uus peatus oli Seidla tuuliku kõrval asuva ohvrikivi juures. Meil tuli noorratturitele selgitada, mis on ohver ja kuidas ohverdati.

Seidla mõisa juures rääkis mõisa kunagistest hoonetest praegune mõisahärra. Kuulsime legende ja pärislugusid, mis selle kohaga olid seotud.

Vana tee viis meid üle Nutuoja ja peale mitmekilomeetrist sõitu avanes meie ees vaade endisele Neitla linnamäele, millest alles jäänud vaid läänenõlv ja kõrgeim koht. Külarahva endisaegne kogunemiskoht on laiali veetud teedele ja sellest on saanud karjäär. Vaatasime üle ka eelmisel suvel pestud paepaljandid, mis kahjuks jäi sellel korral meie silmade eest vee alla varjatuks. Linnamäega seotud legendid kuulatud, läksime linnamäe raudväravat otsima. Olles suutnud ületada kiire-voolulise oja, leidsime õige pea üles ka selle värava koha, aga veel olemas, kuigi raputada saadud lukustatud raudvärav jäi meie jaoks peitu pinnase alla, näha oli vaid värava ülemine kaar.

Tagasi rataste juurde jõudnud, kinnitasime keha sellega, mis kellelgi kotist välja ilmus. Nüüd oli energiat taas rohkem. Enne veel, kui uuesti ratastele istusime, läksime vaatama Suureaugu talu vana lubjapõletusahju. Ahigi seisis omal kohal - metsa sees puudega ümbritsetult ühel nõlval.

Taas alanud rattaretk viis meid läbi Orgmetsa küla Ahulasse, seal sai kuulata lugusid vanast Ahula mõisast ja selle rehe ehitamisest, mille lugu oli sarnane Järva-Madise kiriku omaga.

Pullevere küla metsast leidsime üles kiviristi. See on pärit aegadest, mil samas lähedal oli seisnud külakabel - enne kiriku aegasid. Kabelist endast ei olnud jälgegi, aga legendi järgi olevat rist pandud siia maetud Rootsi ülema mälestuseks. Kivi olemasolu on tuvastatud vaatamata sellele, et meie raamat väidab, et seda ei ole võimalik leida. On hea meel öelda, et meie leidsime selle siiski.

Edasi sõitsime juba mööda Pullevere kääbasmäest, mis on Türgi sõjas sõdinud sõdurite ühishaud.

Olles jõudnud Aru mäele saime teada, et 16. sajandil oli siin rüütliakadeemia, aga kuulsime ka lugusid Albu mõisniku Tolli katsetustest niisutada siinseid põldusid ja kraavide kaevamistest. Kõigil tekkis kangesti soov seda imekraavi oma silmaga näha. Võtsimegi suuna Sääskülale, sealt leidsimegi kraavi, mille omal ajal oli lausa Poola tööjõud valmis kaevanud. Tänaseks olid küll maaparandajad kraavi vedanud väga suured kivid.

Meie eelviimaseks eesmärgiks sai Albu mõisa Kabelmägi. Seal ootas meid ees taas üks karjäär, mille ühel serval seisid osaliselt alla auku varisenud kabeli varemed ja aed. Huvi pärast otsisime kabeliaia väravat, mille ka leidsime, aga vanast imelisest alleest ja lillepeenardest ei olnud enam midagi alles.

Oma päeva lõpetasime selleks korraks Albu mõisa pargis, kus kõigepealt usin lasteaialaps rääkis meile kõdikivist ja selle legendist.

Päris viimaseks jäi Albu küla nimega seotud legend, mille väike tõestus seisab pargi nurgas – kivi millesse on süvendatud kolm tähte ALP.

Päev lõppes tõdemusega, et meil oli väga tore ja saime taas targemaks ning meil tuleb vähemalt üks jalgrattamatk veel teha, et ka teisel poolel kihelkonnast selliseid toredaid kohti avastada.

Meie päevast saab vaadata rohkem pilte.

Kel aga nüüd raamatu vastu huvi tekkis, siis seda saab osta muuseumi poest hinnaga 4 eurot (vanas vääringus 62 krooni).

MUUSEUMIÖÖÖÖÖÖÖ

Laupäevane tegus päev sai alguse ettevalmistustega õhtuks. Saabumas oli rahvusvaheline muuseumiöö, milles lõime kaasa neljandat korda. Kui esimesel korral olid lihtsalt uksed avatud, siis viimasel kolmel aastal oleme ikka ka programmilisi tegevusi pakkunud ning löönud kaasa Järvamaa Muuseumimängus.

Kiire tööpäev tõi kell 18.00 kuidagi väga järsku kohale.

Algatuseks tutvustasime kohale tulnutele Anti Lillaku raamatut „Kohajutud ja jutukohad. Järva-Madise kihelkond ja selles peituvad lood.“ Tore oli tõdeda, et piirkonna legendid ja lood on kokku kogutud ühte raamatuse, mida võib reisides kasutada praktilise abivahendina. Raamaturadadel toimub aga jalgrattamatk juba saabuval pühapäeval.

Järgmiseks olime muuseumi külastajatele ettevalmistanud uue vahva mängu - „Raha-auk“. A.H. Tammsaare samanimelise jutustus räägib küll lootusest kaevamise abil rikkaks saada, mis omakorda toob kaasa õnnetust. Meie mängu edukalt lõpetanud tõdesid, et see „raha-auk„ peitub tööriistades ja nendega tehtavas töös.

Kell 20.00 saabus kauaoodatud päikeseloojangueelse rabamatka selle öö giid, kelleks oli maailmarändur Hendrik Relve. Kohale jõudes jagas ta matkalistele kohe rõõmu, et sellise ilmaga (pidevalt ühtlaselt sadav vihm, 10 kraadi sooja, varane hämarus) tulevad looduses esile erilised lõhnad ja värvid. Selle teadmisega siirduski 26 inimest Kodru rabasse õhtusele matkale. Emotsioonid ja teadmised, millega matkalt tagasi jõuti, ületasid märja oleku ja pimeduse. Kuuma tee juures kogetut teistega jagades tuli välja, et igaüks oli saanud teada midagi uut, millest tal ei olnud varem kõige õrnemat aimugi.

Samal ajal, kui üks seltskond muuseumiöö külalisi olid metsas, mängisid teised usinasti „raha-augu“ mängu. Külastajate arv jäi küll eelmiste aastatega võrreldes väiksemaks, aga need, kes siia rabade keskele vihmasesse Vargamäele jõudsid, olid õnnelikud ja rahul. Täname neid väga!

Pansol pead pesemas ja teised talgutööd

Talgupäev Kultuurihiies, tegelikult Vargamäel, A.H. Tammsaare muuseumis, läks igati korda. Talgulisi oli silmaga hinnates 30 ja pealegi ning igas vanuses. Tööd sai selle paari tunniga tehtud palju ning 2011. aasta Järvamaa Kultuuripreemiate laureaatide puudki said istutatud- kastetud-sildistatud. Juuresoleval pildil istutab puud Anne Pindre. Kõiki teisi pilte saab vaadata siis galeriist, nagu ikka. Aitäh kõigile talgulistele! Aitäh ka Koeru Huviteatrile, kes meelelahutuse eest hoolitses!

Galeriis on ka mõned pildid täna ennelõunasest sündmusest - maha võeti ohtlik vaher. Selleks eemaldati juba eile aed, mis täna õhtul - pärast seda, kui õu jälle okstest puhas, tagasi pandi. Nüüd on õuel rohkem valgust ja pole karta, et teine pool puud suvel tormiga kellegi või millegi peale kukub, nagu juhtus mullu 8. augusti etenduse ajal. Ehk siis maha võetigi see puu, mille üks haru eelmisel suvel rehetare katusele kukkus. Väike videolõik tuleb homme ka - illustreerimaks, kuidas see maha võtmine käis. Hommikul 9 paiku nad alustasid ja kella 11 paiku oli järel suur hunnik oksi ja üks känd. Suur tänu OÜle Särts tubli töö eest!

Tagantjärele küll, aga siiski mainimisväärt on seegi, et meie kuuldemäng hinnati Ringhäälingumuuseumi korraldatud konkursil parimaks. Meil on väga hea meel! Aitäh veelkord näitlejatele - Reinule, Ülarile, Tiidule, Renele ja Leole!!!
Üks pilt sellest lõpuseminarist, kus enim stsenaariume esitanud Küllike auhinda vastu võtab.

Pildigaleriisse läksid üles ka pildid sellest, kuidas muuseumit külastanud noored mängisid Vihjemängu, mis on siis Tõe ja Õiguse I osa ainetel ning Uurimisel, mis on Tammsaare samanimelise jutustuse ainetel.

Homseks muuseumiööks on meil aga rohkelt üllatusi - külla tuleb Hendrik Relve, kellega koos saavad 30 inimest minna päikeseloojangueelsele rabamatkale mööda laudteed Kodru rabasse. Registreerimine alates kella 18st, kohapeal. Et matka algust igav oodata poleks, pakume võimalust osaleda trükisooja raamatu esitlusel - muuseum andis välja raamatu "Kohajutud ja jutukohad. Järva-Madise kihelkond". Raamatu autor on eelmine programmijuht Anti Lillak ja raamatu lisaväärtus on temaatilised marsruudid ja kaardid. Raamatut on võimalik kohapeal osta, see jääb muuseumisse müüki ka edaspidi, aga kasutada on võimalik raamatut juba järgmisel päeval, so pühapäeval 15. mail, kui Järva-Madise vallamaja juurest algab rattaretk raamatu radadel. Täpsemalt saab lugeda muuseumi koduleheküljelt.
Aardeküttidele on meil aga uus mäng - Raha-auk. Tuleb otsida aaret, mis ilmub muuseumiööl. Osaleda võib üksi või mitmekesi, pere või sõpradega.

Eile tuli siis selle kevadine esimene äike, mis tegi pahandust naabervallas Amblas. Tänagi pärast talgute lõppu olid äikesepilved Simisalu kohal ja kuigi praeguseks pole veel sadu alanud, siis pilved on üleval küll. Aga eilne äike tegi ka midagi tõeliselt ilusat - pani toomingad õitsema ning tee aurama. Veel üks videolõik - rahu ja vaikus...
Tõeliselt ilus on praegu Vargamäel - nurmed on nukke täis, väljadel on võililled ja metsa all kollased ülased ning tulikad...

Kes aga enne 1. juunit kohe kuidagi muuseumisse ei jõua, aga tahaks Silvi Väljali joonistusi oma silmaga näha, siis need on suvel näha Järvamaa Muuseumis. Meile aga tuleb juunikuust talutööde näitus "Siga seebiks!"

Millised need tõrvatud lambad on?

Need tumedamad. Sead on ka tõrvatud ning järge ootavad lehmad ja pull ning veel üks hobune. Seega - tumedamatele istumisega tasub järgneval nädalavahetusel olla ettevaatlikum. Eriti heleda riidega. Igaks juhuks.

Koolituse pildid on nüüd ka albumis - seega kõik, kes kohal olid, saavad neid nüüd endale arvutisse salvestada või muidu vaatamas käia. Koolitus läks meie hinnangul korda, sest suutsime noori inspireerida.


Järgmine nädal on viimane talvise hooaja nädal ehk siis alates pühapäevast on muuseum avatud õhtul pikemalt, kella 18ni, kuid avatakse alates 11nest. Ilus roheline on küll ja päevasooja kuulutajad pääsukesed lendavad rõõmsalt pesa vahet.







Lõpetuseks aga veel üks maketimaiguline foto, millel on püütud tabada kadunud 25-kroonise tagakülge.