neljapäev, 18. november 2010

Talitööde hooaeg

Täna sai siis teede talihoole ametlikult avalöögi, sest lumekiht Vargamäelgi oli nii paks, et võimalike külastajate mugava ligipääsu tagamiseks tuli kõnniteedelt lumekihti õhemaks lükata. Lumememme jätsime targu tegemata - kui sulailma jätkub ja ka lund, siis küll homsed lapsed selle memmegi valmis meisterdavad.

Talgupäev kulges vahelduva pilvisusega ja rohkete sademetega ilma tähe all - tihe hoovihm vaheldus päikesekildudega. Talgulisi oli küll oodatust vähem, aga see-eest sai Siiri ühe ekskursiooni teha - kas just talgupäeva raames, kuid mitme põlvkonna esindajad soovisid perekeskis Tammsaare elu ja loominguga lähemalt tutvuda.

Üks raamat Järva-Madise kohajuttudest ja jutukohtadest hakkab ka valmis saama ning taotlus Kultuurikapitalile on esitamisel. Autoriks on muuseumi eelmine programmijuht Anti. Raamat on uudne just oma ülesehituselt ning suunitluselt, tuues kohapärimuse lähemale neilegi, kes ehk muidu säärase sisuga raamatuid ei loeks.

Jõuluprogrammide tellimine on ka täies hoos, kuid vabu päevi veel jätkub - olgu siis meelde tuletatud - 6.-18. detsembrini me neid pakume ning lastele ja täiskasvanutele on eraldi programmid. Koduleheküljel on need kenasti ka lahti kirjutatud, aga meil on kombeks erisoovidele vastu tulla.

Järgmise nädala kadripäevaprogrammide kohta kehtib sama - alati on võimalik panna midagi juurde ja teisalt jälle ära võtta ning siis ka hinnas kokkuleppele jõuda.
2010. aastat on veel küll poolteist kuud järel, kuid ka järgmine aasta tõotab tulla paljulubav ning põnev - lisaks traditsioonilistele üritustele leiab muuseumi üritustekalendrisse tee ka mitu sellist ettevõtmist, mis laiemat huvi äratada võiksid... Aga kõigest omal ajal.

Seniks vaadake üle, et 12. detsember alates kella 12st teil kalendris vaba oleks. Hommikul võtke pere-sõbrad-kallim kaasa ning tulge Vargamäele muistseid jõule tähistama. Igaüks saab midagi - aega iseenda ja lähedaste jaoks ning kaasa võib võtta selle, mille ise valmis teete! Jõuluvana postkontorit ja kommiautot meil ei ole, selle asemel oleme ise head päkapikud ja viime metsloomadele toitu.

kolmapäev, 10. november 2010

Suur talgupäev tulekul!

Niisiis teadaanne kõigile, kes pole endale nädalavahetuseks plaane teinud, kuid sooviks midagi head teha. Kohe igas mõttes head.
A.H. Tammsaare muuseumis Vargamäel toimuvad 13. novembril talgud. Tegemisi-töid on kogunenud omajagu, mida kambakesi on lõbusam ette võtta. Näiteks
- sigade songermaa likvideerimine (vaata ka kaht eelmist postitust), sest kõike pole veel jõudnud; kaasa raudreha
- lehehunnikute koristus (kaasa reha ja töökindad)
- mutimullahunnikute tasandamine (taas sobib reha väga hästi)
ja nipet-näpet veel.

Mida vastu pakume?
- koos tegemise rõõmu ja mõnusat talguseltskonda
- sooja teed ja präänikut (äärmisel juhul kooki)
- tasuta muuseumikülastust

Tööle hakkame pihta andma kella kümnest hommikul. Selga paluks panna siis ilmakindlad riided, mida ei karda ka natuke ära määrida.

***
Mis tänasesse päeva puutub, siis aitäh Rakvere Ametikooli õpilastele huvitavate küsimuste ning toreda võtmehoidja eest!

pühapäev, 7. november 2010

Esimesed jäljed ja mättapusle

Üleöö maha sadanud lume puhul ongi kõige toredam teha esimesi jälgi. Kuigi päris ootamatuna see lumi ikka ei tulnud, sest kui eilne sünnipäevaseltskond Vargamäelt lahkuma hakkas, siis krõmpsus rohi jalge all üsna mõnusasti.
Sünnipäevaseltskond ei olnud ka päris tavaline - või siis just oli, sest südandsoojendav on jälgida, kuidas inimesed võtavad endale siin aega - käivad rabas matkamas, uudistavad muuseumis ringi (üle aastate nagu eile nii mõnelgi juhtus) ning saavad osa muuseumi programmidest, olgu selleks siis muistsed käsitöövõtted või tunnike meie kirjanduslikul seiklusrajal küll ületatud - Matu mätastel "hüplesid" ühtmoodi nii noored, keskealised, eelkooliealised kui ka pensioniikka jõudnud daamid ja härrad. "Liisid ja Joosepid" proovisid leida endavahelist tasakaalu ja harmooniat ning unkaaugust mahtusid ka kõik järjepanu sisse. Rohketest küsimustest järeldasin, et suutsime taaskord inimesi positiivselt üllatada - seega täitis eilne üritus korraldajate ja ka meie ühise eesmärgi - vahva võib olla ka mujal kui Tallinnas ning eriti tore võib olla ka muuseumis.
Igal juhul saime me muu hulgas ka rohkelt lubadusi hiljemalt suvel uuesti tulla, sest nii palju jäi kripeldama, mida vaadata, kogeda ja proovida tahaks. Aitäh meid üles leidmast!

Sigade songermaal nende tuhnimiste jälgi likvideerides osutus nn mättapusle kokkupanekul kõige paremaks abivahendiks vana hea raudreha - tõmba aga kohmetanud-kahutanud mättad auku ja tambi kinni. Karjatee ots on juba üsna liigeldav ja saunikute räästaalune paistab ka eemalt ilusam. Järgmine laupäev jälle!

neljapäev, 4. november 2010

See ju lausa seatemp!

Ilmselt oleks õige kasutada mitmuse vormi ja lisada, et metssigade. Tundub küll, et metsanotsud on olnud möödunud laupäevase jahimeeste retke järel pisut segaduses, sest saunikute elamise juures ning Kultuurihiies avanev vaatepilt küll teab, mis kena ei ole. Kui poleks sügis, võiks lausa mõelda kartulite maha paneku peale, sest kohati on maapind üles küntud 10 sentimeetri sügavuselt. Täna muuseumit külastanud Šveitsi kodanik noogutas ja ütles, et jah, üsna tuttav pilt - neil on sama lugu. Järgmisel nädalal teeme siis kolmekesi talgupäeva ja hakkame seda murukamarat peale tagasi panema - muud valikut ei ole. Kes soovib appi tulla, siis võib julgesti märku anda - tuleb pikk ja porine päev.

Aga need kaks inimest on vaprad - pärast muuseumikülastust tõmbasid nad jalga kummikud ning suundusid Kodru rabasse. Vahva, et eestlased on leidnud üles Eestimaalt selle, mida mujal ei ole, aga mis annab väliskülalisele aimu, milline on Eestimaa ja miks eestlased mõtlevad teinekord nii nagu nad mõtlevad ning miks sügismasendus kui hingedeajaga kaasas käiv nähtus on justkui meisse kodeeritud - mõtle sa sellele või püüa seda eirata. Ka erinevad mardi-ja kadripäevatraditsioonid on ju selle hingedaja rännakuga seotud ega erinegi oma põhiolemuselt praegu suuremat kõlapinda omavast kõikide pühakute ööst halloweenist. Täpsuse huvides olgu mainitud, et Vargamäel jooksevad ringi mardid ja kadrid ning kõrvitsaid me tühjaks ei õõnestanud, sest vanad eestlased toiduga ei mänginud. Selle unka-augu pildi panin siia selleks, et meelde tuletada, et kratid ja puuslikud ning "muu rahvas" tuli hoonesse ja läks välja just unka-augu kaudu, olgu selleks hooneks siis toidu-või vilja-ait või rehetare ise. Rehetare unka-auku läks Hansenite poistel ka vaja: siis kui isa keelust üle astudes peo pealt hiljem saabudes avastati, et isa ukse lukku oli pannud, ronis üks poistest unka-augu kaudu majja ja tegi teistele ukse lahti.


Päikesekiir muidu hallis päevas aga oli hommikul - kui veel Järva-Madisel tibas vihma, siis hommikune Vargamäe tervitas sinitaeva ja päikesepaistega. Seda polnud aga kauaks, sest kui Ivo Avisionist tuli nende ettevõtte tegemisi üles pildistama (need on need vahvad tehnilised lahendused meie muuseumis), tibutas juba vihma. Tuul on selline, et tekib tunne, nagu oleks mere ääres. Sügis. Päris sügis. Aga elumaja soojad ahjud ning väljapanek paneb õues toimuva unustama, paneb ennast muuseumisse unustama....

Kes suve või talve või värvilist sügist soovib meenutada, siis kerige julgesti lehekülge allapoole või otsige Picasast üles meie album - seal on jälle uusi pilte. Homme ilmuvad sinna ka metssigade tembutuste ülesvõtted - siis on selge pilt, mitmekümnel ruutmeetril nad kaevetöid teostasid.