Käes on see aeg, kui karjatalli ees olevatel sigadel ja lammastel on ööga härmakasukas selga kasvanud ning seda on võimalik hommikulgi vaadelda. Käes on ka see aeg, kus Vargamäelgi on vahtralehehunnikud nii suureks kasvanud, et sinna võib unistades uppuda.
Möödas on järjekordne toimekas ja tegus nädal, kuhu mahtus rohkesti vahvaid inimesi ning toredaid hetki. Meile meeldivad õpetajad, kes mõistavad vajadust lasta lastel süveneda. On tore, et neid on üha rohkem ning õpetajad julgevad välja käia ka ideid, mille teostumisse ei julge nad isegi uskuda. On ütlemata vahva näha siis nende näol seda siirast rõõmu ja positiivset kohkumist - et kas tõesti ongi võimalik? Jah, on küll, sest meile meeldivad toredad ja isikupärased mõtted - püüame oma muuseumielu elada nii, et leiame võimalusi kuidas teostada, mitte vabandusi, miks ei saa teostada. Nii on elu ilusam.
Kuigi hommikud Vargamäelgi on jahedavõitu, oleme meiegi saanud nautida päikesepaistet, kirjut sügist, mis nüüd juba pruunikaks muutub ning maitsvaid kuldrenette, mida kährikud pole jõudnud ära süüa.
Reedene lubatud elektrikatkestus pidi kestma küll hommikul 9.30st kuni 15ni ning olime isegi koduleheküljele teate pannud ning ekskursioonigruppe hoiatanud, kuid seekord said energiamehed oma töödega kiiremini valmis ning kõigil külastajatel tekkis umbes 12 paiku võimalus ka elumaja ekspositsiooni täies mahus nautida. Reede oli üldse üks rahvarohke päev - kokku käis meil viie kooli õpilasi, kellest osa lisaks ekskursioonile jahtis vihjete abil ka Tõe ja Õiguse tegelaste ütlemisi. Septembrikuu viimane päev oli aga omamoodi - Rocca al Mare lapsed veetsid meil lausa terve päeva - pärastlõunal olid abiks neil Tõe ja Õiguse tegelaste elustamisel teatriprofessionaalid Urmas Lennuk ja Üllar Saaremäe. Tea, kuidas neile lastele see päev ka meeldis?
Näib, et mõte veeta muuseumis terve päev, on õpetajate seas kanda kinnitanud. Mis meil selle vastu saakski olla - püüame ju vägagi muuta kuvandit muuseumist kui igavast kohast, kus kõik on juba toimunud. Meie arvates meenutame me pigem külastuskeskust, millega nõustusid ka esmaspäeval Norra poistekooriga kaasas olnud õpetajad. Norra poisid said kohe aru, kes Anton Hansen Tammsaare meie jaoks on, kui ma ütlesin neile, et teda võib võrrelda Knut Hamsuniga. Siiras äratundmisrõõm vaatas mulle vastu nii algklasside laste kui ka suuremate poiste silmadest. Ning kogu muuseumi tutvustamine oli oluliselt lihtsam. Nii palju küsimusi muuseumis olevate esemete ning elustiili kohta kui norra poistelt, ma polegi veel kuulnud. Mnjah, ja nende õpetajad kartsid, et poistel on muuseumis igav. Näha küll ei olnud. :)
Pühapäeval sai siis jälle seiklusrada kasutada ning õpetada noortele, kuidas üksteisega rohkem arvestada ning paremini koos tegutseda. Hugo Treffneri abituriendid (loodusklass) võtsid endale meie kandis rohkem aega ning käisid Tõe ja Õiguse jälgedes, otsisid tegelaste tsitaate ning panid end proovile seni ainsal Eesti kirjanduslikul seiklusrajal. Vahva oli vaadata kahte gruppi jagatud klassi kohtumist pärast raja mittetäielikku läbimist (4 tundi oli 13ne elemendi korrektseks sooritamiseks napivõitu). Vaprad olid nad küll, sest metsa all päike nii mõnusasti õhtupoolikul enam ei soojendanud kui päeval ning nii mõnigi kraapis kotipõhjast välja kindad ja mütsi.
Kõige paremini oskavad nad oma raja läbimist ilmselt ise kommenteerida, aga põhjust tagasi tulla parema soorituse järele ning eesmärgiga rada täies mahus läbida on neil kindlasti. On kõigil, kes seni rajal käinud.
Siinkohal avaldamegi muuseumi poolt üleskutse neile, kes on muuseumis pilte teinud ja need kuskile kas üles riputanud või on nõus seda tegema - saatke meile lingid või pilte, et saaksime need kõigile vaatamiseks meie veebialbumisse panna. Võib-olla on just teie osalemisrõõm nakkav?
Teate, mis on Vargamäel hommikuti imeilus? Vaade väravakaamerast - muuseumi väravatagune paistab siis justkui sissekäik paradiisi...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar